Elu joovastunud ringmäng

Heili Vaus-Tamm

 

Ballet Preljocaj on tabanud meeleolu ja

vaimu, milles barokiajal selliseid teoseid loodi.

repro

 

BALLET PRELJOCAJ: tantsuprogramm “Neli aastaaega”, muusika Antonio Vivaldi, (lindilt) Veneetsia Barokkorkester, dirigent Andrea Marcon, koreograafia ANGELIN PRELJOCAJ, kaosegraafia Fabrice Hyber, Eesti Kontserdi projekt Estonias 26. IX. 

 

Prantsusmaa Rahvusliku Koreograafiakeskuse fantaasia Vivaldi “Aastaaegade” teemal oli virtuoosliku barokkteose tänapäeva liikumiskeelde panemine ja üllatas kohati vaid praktiliste väljundite, näiteks nõgeseussidega. Sisulisi avastusi-üllatusi aga polnud taotletudki. Üldmeeleolus lähtuti baroklikult ülevoolavast virtuoossusest, pritsivast fantaasiamängust ja naudisklevast meeleolust. Muretus, külluslikkus, sisemine rahu – meeleolud, mis jõudsid täie õigusega Vivaldi “Aastaaegadest” inspireeritult lavale.

Ja kas pole need teatud mööndustega iseloomulikud ka meie praegusele tarbimis- ja lõbutsemiskesksele maailmale? Barokiaja jumaliku sisemise rahu asemel on küll soov mitte näha kaugemale oma naudingutest ja heaolust, aga ikkagi. Nii praeguses “heaoluühiskonnas” kui barokis on muretut nautimist, mis vahepealsete aastasadade maailma-revolutsioonidele ja valulisele tundlemisele kättesaamatuks ning ka põlastusväärseks jäid.

 

Uus ja vana nautimine

 

Niisiis – ajalookeerd on viinud sarnaste nähtuste juurde. Ja sellel sarnasusel koreograafid täie õigusega ka mängisid. Siit veidi edasi minnes oleks saanud kas või kostüümide ja situatsioonidega näidata ajastute sisulisemaid paralleele, aga prantslased on eelistanud neutraalset lõbu. Parajas annuses oli ka erootikat, kohe sissejuhatuses. Veel algamata “aastaaegade” eel rullusid laval hallidesse tekkidesse mähkunud tantsijad, kohati oma täielikku alastust aimata lastes, et siis esimeste “kevadhelidega” endalt tekid heita ja asjalikult tagalaval ootavatesse lühikestesse võimlemisdressidesse riietuda.

Tuntud klassikalise muusikateose koreo-graafiakeelde panemine eeldab ideaaljuhul tantsijatelt sügavat süvenemist teosesse ja millegi näitamist, mis muusikas küll peidus, aga mitte väga nähtaval. Nii-öelda varjatud ja kodeeritud kihtide avamist. Ballet Preljocaj piirdus põhiliselt niigi selge ja pinnapealt nähtava illustreerimisega, lisaks väiksed loomariigialased fantaasiamängud à la rohelised konnad ja karvased mustad ussikesed. Vormilist leidlikkust oli see-eest küllaga. “Suve” alguses kukuvad lava kohal hõljuvast atribuutide reast alla kõrge kontsaga kingad, mis teevad mustas trikoos paljasjalgsest tantsijannast otsemaid ennast ja oma keha imetleva Naise. Ja hulga (ei tea kust välja ilmuvate) meestantsijate abil saab tema põhiliseks mänguatribuudiks ümaral põhjal kiikuv lühike trepp, ootamatu ja kui palju võimalusi teravuse ning pehmuse kontraste väljendavateks mängudeks pakkuv ese.

 

Võtke klassikat vabalt

 

Kuigi muusikas oli kasutatud ka muid Vivaldi teoseid ja mitte kõiki “Aastaaegade” lõike, olid preljocajlased muidu Vivaldi “Aastaaegadele” üllatavalt vormitruud. Iga uue aastaaja saabudes kukkus lava kohal kiikuvatest-liikuvatest asjadest üks alla, märgistamaks uut algust. Nii sadas kevade hakul alla üks puuke, suve algul juba mainitud kingad, sügise käigus üks pehme oranž pall ehk õun ja talve saabumisega valge nööripundar. Olulisem taevaand oli veel kesk suve võrgust alla paiskuv küpskollaste tükikeste hunnik, milles tantsijad ringi hullasid. Samasse väravasse olid mängitud sügise hüppenöörimängud sisuliselt keeruliste akrobaaditrikkidega. Nii et lausa lapselikud mängud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tekkima juurde muid elukaid – nii fantaasiamaailmast kui konkreetsest faunast ajendatuid.

Ainus kord, kus koreo- ja kaosegraafid veidi muusika taha piilusid, oli suve “äikesekäikudes”, siin viskles naistantsija hullumeelses agoonias, meespartner püüdis teda tabada ja rahustada (ka häälega rääkides). Ajuti see sünkroonis muusikaga ka õnnestus, kuid viiuli trillerid panid naise jällegi närviliselt tõmblema ja esimeste äikesevalingutega pääses ta oma kinnihoidja käest jälle lahti, kuni mehe kätele elutult lebama jäi. Ainus traagiline moment ses elu joovastunud ringmängus.

Veneetsia Barokkorkester esitas valitud teoseid autentse baroki vaba stiilsusega, vaid kohati temposid koreograafide järgi sättides. Nii et igati tasemel ja maitsepiiridest mitte väljuv, samas selgelt meelelahutuslik projekt. Ballet Preljocaj on sellega tabanud meeleolu ja vaimu, milles barokiajal selliseid teoseid loodi. Ja mida meie tänapäeval oleme harjunud hirmtõsiselt võtma ning esitama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming