Elts needis muusikapäevaks Fausti

Toomas Velmet

Berlioz on nimetanud oma teose „La damnation de Faust” algselt kontsertooperiks, kuid partituuril seisab siiski žanrimääratlusena „dramaatiline legend”. Ka ooperilavadele paigutatud teos on kontserdivormis siiski olnud edukam. Goethe „Fausti” aineline libreto valmis helilooja osalusel, neljaosaline teos koosneb üheksateistkümnest stseenist pluss epiloog: ulatuslik  suurvorm nii ajaliselt (ligi kaks tundi puhast muusikat) kui ka esitajate hulgalt. Orkester on nagu Berliozil tavaks kolmese koosseisuga, kusjuures partituuris on märgitud ka keelpillide miinimum: I ja II viiulit 15, altviiuleid ja tšellosid 10 ning kontrabasse 9(!) mängijat. Esitusaparaati kuulub veel segakoor ning solistid. Berliozi teosed on alati orkestrile ja ka dirigendile jaoks komplitseeritud ülesanne, kuid igal juhul hasartne väljakutse kõigile esitajatele. Meil on  teost varem esitatud Peeter Lilje juhatusel. Nüüd siis kolm ettekannet: 1. X Pärnus, 2. X Tallinnas ja 3. X Tartus. Tallinnas oli juba päris igapäevase nähtusena ERSO kontserdil täismaja kuulajaid ja muidugi täislava esitajaid.

Teos algab altviiulitega piano’s suunaga pianissimo’sse, jätkavad sealt tšellod ja kohe astub selles hõredas ruumis sisse tenor, keda toetavad klarnetid. Väga riskantne algus tenorile, kuigi mitte kõrges registris, kuid täit kontsentratsiooni nõudev  siiski. See ebaõnnestus, ehkki stabiliseerus hetkega, aga päris mulje Fausti osatäitjast jõudis kohale tuntavalt paremas kvaliteedis alles IX stseenis (Aaria) ja päriselt juba XVI („Metsad ja koopad”). Latvija, kuigi mitte suur koor (u 60), on üllatavalt mitmekesise dünaamikaga, võimsa forte ja päris erilise, sametiselt kandva piano’ga. Koori meestel (27) on teoses mitmeid kandvaid stseene, mis olid esitatud väga hea diktsiooni ning väljamängitud (hääleliselt) karakteriga.  (Lõppegu see masu ruttu ja loodagu kähku meie oma hea koor suurvormide tarvis – me ju oskame laulda!)

Esimene osa lõpeb teatavasti „Ungari marsiga” (Rákóczi) ja siin tundus mulle, et dirigent läks tempoliselt pisut hasarti. Tempo võis isegi vastata metronoomile, kuid marsispetsialistid on alati öelnud, et seda tuleb ohjes hoida ja pigem kröömike aeglasemalt kui rutates. V stseenis ilmus järsku Méphistophélès ja täitis oma väljendusvahendite arsenaliga lava nii audiaalselt kui visuaalselt, andes ruumi alles XI stseenis ilmuvale Marguerite’ile. Muide, VI stseenis („Auerbachi keldris”) oli kõigepealt võimalik nautida Branderi (M. Jakobson) laulu rotist ja hetk hiljem Méphistophélèse laulu kirbust. Tuleb nentida, et Jakobson on vokaalselt ju väga hea, kuid see kirp mängis roti üle küll. Üks korralik bass peaks purjus pummeldaja ju mõnuga välja mängima! Veel ja veel tahan  esile tõsta Latvijat nii pummeldajate, soldatite, üliõpilaste, gnoomide kui sülfiidide esitamisel, mis oli üksainus nauding. Hääleline tasakaal ja ansambliline enesekindlus on ikka väga kõrgel tasemel. Fausti aarias sai siis esmakordselt kuulda Carlucci häälelisi võimalusi ja see oli kui üks huvitav lüüriline tenor, kes aga XVI stseeniks muutus päris itaallaseks, dramaatilise tenori mõistes. Küllap oli tal põhjust häält nendeks olulisteks etteasteteks targalt hoida.

Kui XI stseenis  juba pälvis suurt tähelepanu Marguerite’i tulemine, siis kogu teose õnnestumiste kulminatsiooniks sai tema ulatuslik romanss (XV stseen) ja seda eriti teda toetanud inglissarve (Tõnis Traksmann) harva kuuldavalt meisterlike repliikide dialoogis. Pärast Fausti looduskirjeldust järgneb teose dünaamiline tegevuslik kulminatsioon, mis haarab endasse XVII–XIX stseeni, oligi esitatud tõusvas dramaturgilises joones, mis kulmineerus deemonite tantsuga „Has!  Has! Méphisto!”. Kogu õhtut raames hoidnud ja teost viis käiku ette nähes juhatanud Olari Elts tundis just siin ennast nagu kodus ja suunas teose rahunema epiloogi. On vist õige, et dirigent Elts tunneb ennast kodusena pigem pandaemonium’is kui paradiisiaias ja miks ka mitte. Suurteose ettekanne õnnestus igati ja kõigi esinejate edu kõrval tahan märkida, et ER SO on endiselt kõikides lülides heas vormis, mis ei kipu veel sugugi  haihtuma. Berliozi partituuri realiseerimine on selles hinnangus kindlasti veenvaim argument.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming