Elts Nakamuraga impressionismi lainetes

Toomas Velmet

Pärnu kontserdimaja hooaja avakontsert: Eri Nakamura (sopran, Jaapan), ERSO ja Olari Elts. 27. IX ka Estonia kontserdisaalis. Elu läheb ikkagi väga keeruliseks. Eelmisel neljapäeval toimus Estonia kontserdisaalis järjekordne hooaja avamine – seekord avati Eesti Kontserdi kontserdisari „Kuldne klassika” ning avajaks kes muu kui Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos oma peakülalisdirigendi Olari Eltsiga ja jaapani soprani Eri Nakamuraga. Elu ei tee küll nemad keeruliseks, vaid see hulk kontserdisarju, mida kontserdikorraldajad üksteise võidu välja pakuvad ja mille ainuke eesmärk on piletite nn kingituspakikesena hulgimüük. Orienteerumise pakutavas teeb see aga järjest keerulisemaks – tulebki elu võtta üks kontsert korraga ja vaadata, mida sel päeval pakuvad meie kontserdimajad. „Kuldne klassika” ühendab nagu mullugi orkestreid ja vahel ka koori orkestriga, sel hooajal ERSO järel Novosibirski Sümfooniaorkester (kahjuks mitte Tallinnas, vaid Jõhvis ja Tartus), siis Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos Tallinna Kammerorkestriga, Pärnu Linnaorkester ja Estonia sümfooniaorkester. Kokku viis kava kümne kontserdiga Eesti Kontserdi kontserdimajades.

Sarja avahoop tuli Olari Eltsilt ja päris riskantse kavaga ehk Debussy ja Raveli loomingust. Solist oli, kas just päris tähistaevast, kuid tõusev täht kindlasti – Eri Nakamura (sopran). Kuna Elts on meil oma ja tuntud, siis paar sõna Nakamurast. 2009. aastal osales ta BBC Cardiffi rahvusvahelisel konkursil, kus võistelda soovijaid oli üle 600(!) ja lõppvõistlusele pääses 25 lauljat. Eri Nakamura pääses viie hulka finaali, kus naishääli oli kaks. Seekord võitis Jekaterina Šerbatšenko Venemaalt. Nakamura kohta on kirjutanud autoriteetne kriitik Yehuda Shapiro: „Väike naine üllatavalt suure häälega …” Tänaseks on ta Baieri Riigiooperi solist ja küllaltki nõutud külalissolist.

Olari Eltsi kava nimetasin riskantseks, kuna sinna oli koondatud ainult prantsuse impressionistlik looming, mida ei kuule just sageli. Ikka piirdutakse kas ühe märkimisväärse teose või äärmisel juhul kontserdipoolega. Aga kui Elts püstitab ülesande, siis läheneb ta sellele talle omase kirgliku põhjalikkusega, mis on alati ka edu toonud. Kontserti alustati Claude Debussy impressionismi märgilise orkestriteosega „Fauni pärastlõuna”. Pierre Boulez on öelnud, et „fauni flööt tõi muusikakunsti uue hinguse”, ja seda autoriteeti tasub uskuda. Nii see teos ka kõlas – sissejuhatusena impressionismi – sellel kontserdil. Flöödisolist, keda ei õnnestunud tuvastada, oli väga heal tasemel ning orkester allus Eltsi manuaalsetele pintslitõmmetele äärmiselt kuulekalt. Järgnes Maurice Raveli neljaosaline „Hispaania rapsoodia”, millest eriti meeldejäävaks pean tantse „Malagueña” ja „Habanera” – kus mujal see rõhuasetus „hispaania” muusikas peakski olema.

Hästi koostatud kava teine pool algas taas Raveli loominguga, tema kolmest laulust koosneva vokaaltsükliga „Šeherezade” Eri Nakamura soleerimisel. Tõepoolest, Shapiro ei liialdanud oma hinnangus: miniatuurse kaunitari ja monumentaalsuse häälematerjali kontrast on pehmelt öeldes suur. Iseasi on suure hääle rakendamise vajalikkus Raveli tsükli esitamisel. See, et lauljatar valitseb ka päris värvilist ja võluvalt kandvat piano’t, selgus tsükli viimases osas „Ükskõikne”. Koos „Fauni …” pärastlõunase flöödiga loen just selle laulu kontserdi suurte õnnestumiste hulka. Võib-olla on keegi juba tähele pannud, et minu kirjutistes ei leia enam norimisi kavalehtede kallal. Rõõm on märkida, et see pole minu „süü”, vaid tekstid on muutunud ammendavaks ja täpseks. Seekord siiski torkas silma vastuolu, kava viimase teose Debussy „Ibéria” taha paigutatud aastaarv 1912. Arv iseenesest pole ju vale ja tähistab kogu teose („Kujundid”) valmimisaega, selle teine osa kontserdil ka ette kanti. Ent kui loed tekstist, et „Ibéria” esiettekanne oli aastal 1910, siis kerkibki küsimärk. Konks on selles, et „Kujundite” teise osa orkestratsioon valmis juba 1908. aastal, ja küsimärk ongi kadunud.

Debussy „Ibéria” ettekanne oli rahvale sedavõrd meelepärane, et ka Olari Elts tuli lõpuks välja lisapalaga – ja seda talle omase vaimukusega. Alustanud lisa esimese fraasiga, tänas ta publikut verbaalselt, pärast teist fraasi nimetas sarja avakontserti ning pärast kolmandat märkis, et tähelepanelik kuulaja on juba ära tundnud teose, milleks on Raveli „Valss”. Sellega arvatavasti ajas ta segadusse nii mõnegi kuulaja, kes ootas siis suurejoonelist koreograafilist poeemi pealkirjaga „La valse”, kuid kuulis ometi seitsmendat valssi teosest „Suursugused ja sentimentaalsed valsid”. Elts on varmas riskima ja see on enamasti osutunud õigustatuks. Nii seekordki: kontsert prantsuse impressionismi tippteostest tuleb lugeda õnnestunuks ja, mis peaasi, edukaks. Kõigile, kes harrastavad meil impressionistlikku orkestrimuusikat, julgen siiski soovitada pöörata peatähelepanu partituuri vertikaalile ja tasakaalukale sulandumisele ning dünaamika piano-poolsele värvigammale. ERSO puupillide ansambel väärib ka seekord esiletõstmist – neil oli, mida demonstreerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht