Elts mängis pilli nimega orkester

Heili Vaus-Tamm

ERSO ning solistid Guy Braunstein (viiul, Iisrael), Jan-Erik Gustafsson (tšello, Soome) ja Kim Barbier (klaver, Prantsusmaa) OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 8. XII, kavas Bartók, Beethoven ja Sibelius.  

Elts mängis pilli nimega orkester

 

Alles eelmisel päeval orkestri ette saabuda ja juba järgmisel õhtul punktuaalse täpsuse ning teadlikkusega ERSO kontserti juhatada – selles avanes veel üks Olari Eltsi hiilgav võime. Selgituseks niipalju, et muusikaõhtut juhatama pidanud noor norra dirigent pidi Eestist lahkuma pereliikme raske tervisliku seisundi tõttu. Ja kuna aega oli nii vähe, siis võttis Elts kogu koorma ja vastutuse enda peale ning esitas enamuse partiisid ise, aga sellisel pillil nagu orkester. Ja pilli kiituseks peab ütlema, et see allus täpselt.

Hea oleks kirjutada, et esitas kogu kontserdi ise, aga Beethoveni Kolmikkontserdis C-duur soleerinud Guy Braunstein (viiul, Iisrael), Jan-Erik Gustafsson (tšello, Soome) ning Kim Barbier (klaver, Prantsusmaa) olid harvakohatavalt head ja tõmbasid kogu tähelepanu endale. Koguni niipalju, et esimesest kontserdipoolest sai hoopis kammeransambli-elamuse. Iisraeli viiuldaja versus soome tšellist andsid kontrastse ja sealjuures hämmastavalt täiusliku terviku. Muusikaajaloolased kahtlustavad, et oluliselt lihtsam klaveripartii on kirjutatud Beethoveni ainsale klaveriõpilasele, ja sellest ka partii tagasihoidlikkus. Nii et Kim Barbier’l polnudki võimalust eriti midagi lisada. Seda enam aga tõusid esile kaks eelnimetatud interpreeti.

 

Tule ja vee duo

 

Guy Braunstein on elektriseeritud mängustiiliga viiuldaja. Ta esitab iga väikest fraasi sellise intensiivsuse ja andumusega, nagu oleks tegemist maailmarepertuaari tähtsaima meloodiaga. Ta tähtsustab, väärtustab igat nüanssi võib-olla isegi üle. Ning kõigega käib kaasas intensiivne kehakeel. Aga imelikul kombel see ei väsita, vaid haarab kaasa.

Tšellist Jan-Erik Gustafsson on aga see-eest ülilüüriline ja ka tema partii võimaldab seda. Jääb tunne, nagu oleks Beethoven just neid kahte interpreeti silmas pidades oma Kolmikkontserdi kirjutanudki. Nad sobitavad oma loomuse partiiga ja tõlgendavad seda niisuguse veendumusega, nagu olekski kontserdil kuuldu ainuvõimalik. Selles suhtumises on kõrget interpretatsioonilist väärtust, mängida nii, et kuulajal ei teki kahtlust, ainult nii peabki see olema. Muusika on kõige subjektiivsem kunstiliik. Siin ei saa peaaegu midagi olla päris õige või päris vale. Aga esitada oma kontseptsiooni sellise veendumusega nõuab annet ja eelkõige suurt sisemist intensiivsust. Need kaks meest valitsesid nii lava kui publikut. Ning mängisid oma duot (enamus ajast isegi mitte triot) mitte nooti ja dirigenti, vaid ainult teineteist vaadates, teineteisele ja selle kaudu muusikale pühendudes.

 

 

Orkester mängis nagu täiuslik mehhanism

 

Inimvõimed tulevad eriliselt esile ekstreemsituatsioonis ja seda see kontsert kahtlemata ka oli. Eltsi üleinimlik detailimälu ja -täpsus said siin väärilise ülesande. Tavalise proovinädala asemel vaid kaks proovi (üks neist kontserdipäeval) – siin polnud aega orkestrile rahulikult oma kavatsusi selgeks teha ja siis neid kontserdil tagasi oodata. Oli vaja kohe tulemus saada. Ja kui tavaliselt lasevad dirigendid kontserdil orkestril rohkem “ise mängida”, juhtides vaid suuremaid plaane, siis seekord tegi Elts kontserdil iga viimase kui nüansi ülima ilmekuse ja täpsusega kaasa. Ta mängis ise ja pilli nimega orkester. Tema käteplastika on hämmastavalt rikas, mida sellises kontsentratsioonis vaadata on isegi väsitav. Aeg-ajalt tuli vajadus sulgeda silmad ja ainult kuulata. Ning kõik toimis! Orkester mängis täpselt, nüansseeritult, eredalt. Muidugi oli selline marionetiteatri “nöörist tõmbamise” mulje, aga arvan, et antud olukorras oli see parim variant.

Ja teos ise – Sibeliuse V sümfoonia, mitte just kergete killast taolise kiirülesande jaoks. Tihedalt läbikomponeeritud faktuuriga, kus vaevalt mõni teema tekkida ja areneda saab, kui juba uus muusikaline materjal peale tuleb. Teose kaleidoskoopilisuse mulje tugevneb ilmselt tänu ettekande iseärasustele veelgi. Põhjamaiselt aeglast avanemist ja pikki liine siin eriti ei adu. See-eest on tervik laitmatu ja muusika pidevas kulgemises.

Nende kahe dominandi kõrval jäi muljelt kahvatumaks kontserdi “starter”, Bartóki “Rumeenia tantsud”, mis vabaduse ja spontaansuse asemel mõjus helilooja ja dirigendi ühisnägemuses nagu mustlasrobot.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming