Eller, Kapp ja vastupanu õppimisele

Selgepiiriliste koolkondade puudumine sõna kõige rangemas ja piiravamas tähenduses on vahest just parim, mida võib muusikale soovida.

AARE TOOL

Sarja „Heli ja keel“ kontsert „Õpetajad“ 13. V Tallinna Õpetajate Majas. Leonora Palu (flööt), Heli Ernits (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Olga Voronova (viiul), Yana Mägila (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Diana Liiv (klaver), Marianna Liik (elektroonika), Eva Koldits (hääl), Jaan Malin (hääl) ja Erkki-Sven Tüür (eelsalvestatud hääl). Kavas Heino Elleri, Jaan Räätsa, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve, Marianna Liigi, Margo Kõlari, Eino Tambergi, Eugen Kapi ja Eero Liivese ning Artur Kapi (Marianna Liigi installatsioonis) helilooming; A. H. Tammsaare, Juhan Smuuli, Viivi Luige, Elo Viidingu, Carolina Pihelga, Jaan Malini, Arvo Valtoni, Paul Rummo ja Karl-Eduard Söödi tekstid.

Kasvatusteadlased on täheldanud huvitavat nähtust, mida võib kirjeldada kui vastupanu õppimisele. Probleem seisneb selles, et õppimine ei ole kunagi passiivne omandamine või vastuvõtmine: see on pingeline ja stressirohke protsess, mille tulemusena kohanetakse esialgu harjumatute mõtete ja hoiakutega. See, mis algul tundub eemaletõukav ja vastuvõetamatu, saab pikkamisi õppija maailmanägemise ja tunnetuslaadi osaks, olenevalt sellest, kui palju keegi on valmis õpetust vastu võtma. Niisugune vastupanu on täiesti loomulik ja isegi soovitav: ei ole ju midagi kohutavamat õppijast, kes ilma küsimusi esitamata, kriitikameeleta ja fanaatilise andumusega järgib autoriteedi iga sõna. Vastupanu õppimisele on seetõttu äärmiselt tervemõistuslik ja julgustav ilming.

Usun, et olin hiljuti tunnistajaks sellele, kuidas avaldub vastupanu õppimisele kontserdiolukorras. Pole midagi tänuväärsemat, kui pidada meeles õpetajaid, nagu seda tehti sarja „Heli ja keel“ kontserdil „Õpetajad“. Kavas keskenduti „Heino Elleri ja Artur Kapi koolkondadest pärinevate heliloojate helikeele kõrvutamisele“, kusjuures õigesti on märgitud, et „nendest kahest koolkonnast on läbi aegade kasvanud välja enamik eesti olulisimaist heliloojaist“. Kontsert leidis muide aset Tallinna Õpetajate Majas – paremat kava ja kontserdi­paiga mõtteühtsust on seega lihtsalt võimatu ette kujutada. Sari „Heli ja keel“ on teadupärast sõnalemb, sestap olid muusikapalad vaheldumisi stiilinäidetega sama ajajärgu eesti kirjandusest. Nii olid kõnekalt paari pandud näiteks A. H. Tammsaare ja Heino Eller, Paul Rummo ja Eugen Kapp ning Juhan Smuul ja Jaan Rääts. Ühesõnaga, see oli tugeva kontseptsiooniga ja hästi teostatud muusikalis-kirjanduslik õhtu, milletaolisi võiks olla palju rohkem.

Kui kuulata Jaan Räätsa, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve, Marianna Liigi, Margo Kõlari, Eino Tambergi või Eugen Kapi loomingut, siis kas on aimata, kumba koolkonda keegi esindab – kas nn Tartu või Tallinna koolkonda? Fotol valmistutakse sarja „Heli ja keel“ kontserdiks „Õpetajad“ Tartu linnamuuseumis.

Leonora Palu

Milles seisneb aga selle haridusteemalise kontserdi puhul vastupanu õppimisele? Soovin, et saaksin sellele küsimusele vastata nii, nagu seda teevad oma kultuurikajastuses mõned kollased veebiportaalid – väheste sõnadega, kuid see-eest rikkaliku pildimaterjaliga. Pealkiri võiks olla näiteks „Galerii: vaata, kes saabusid Õpetajate Majja kontserdile“ (žanri juurde kuuluks siis mõistagi ka fotosein, kus külastajad saaksid valida, kas poseerida Heino Elleri või Artur Kapi portree juures). Kontserdikülastajais ei olnud iseenesest midagi eriskummalist peale asjaolu, et neid peaaegu ei olnudki. Ütleme nii, et ühe käe sõrmedest jäänuks kokkuarvamisel väheks, kahe käe sõrmedest jäänuks aga isegi tublisti üle. Kindlasti on see mõneti üllatav tulemus isegi Eesti-aineliste kontsertide arvestuses, mille puhul oleme ju ometi napi publikuhuviga harjunud. Kontserdikülastaja on aga iseteadev nagu a ja o ega taha mingitest õpetajatest või koolkondadest kuuldagi.

On siiski hea, et Heino Elleri ja Artur Kapi koolkonna teema üles võeti, kuivõrd see väärib põgusat mõttehetke. Põhitõed on kooliõpikuist teada: 1920. ja 1930. aastatel õpetas Eller kompositsiooni Tartu kõrgemas muusikakoolis, Kapp aga Tallinna konservatooriumis (need asutused kandsid tollastes heitlikes haridusoludes küll üksvahe muidki nimesid). Niisiis on Elleri õpilasi harjutud nimetama Tartu ja Kapi kasvandikke Tallinna koolkonnaks – hoolimata asjaolust, et 1940. aastast kuulus Ellergi Tallinna riikliku konservatooriumi ridadesse. Esimesed õppurid said tuule tiibadesse 1920ndate lõpus või 1930ndate alguses – Kapi klassist näiteks Evald Aav, Elleri õpilastest Eduard Oja ja Eduard Tubin.

Ajalookirjutuslikuks mäluvõtteks kujunes kahe koolkonna jutt küllap millalgi 1970. või 1980. aastatel, kui päevakorda tõusis XX sajandi esimese poole muusika uurimine, mõtestamine ja publitseerimine. Kapi (1978) ja Elleri (1987) sajandaks sünniaastapäevaks oli muusikaline „jutustus kahest linnast“ igatahes selgelt välja joonistunud. Pealtnäha on see käsitlus lihtne ja loogiline: kaks tõmbekeskust, kaks institutsiooni, kaks õpetajat. Sellest hoolimata pudenevad üldistused nende sisemist dünaamikat või omavahelist suhet kirjeldades liivana sõrmede vahelt läbi. Loomevaldkondade või žanrieelistuste analüüsist on kummagi koolkonna sisetelje leidmisel vähe abi. Ainsaks selgeks lahknemispunktiks kahe liini vahel näivad olevat vaimulikud suurteosed: Kapi ja tema mõnede kasvandike loomingus on see valdkond küllalt olulisel kohal, Elleri Tartu perioodi õpilastele jäi aga võõraks (mõjuva erandina ei lähe arvesse ka Tubina ebakonventsionaalne „Reekviem langenud sõduritele“).

Hugo Lepnurm on Kapi kohta märkinud: „Mõnes jutuajamises ja isegi kirjutises on vihjatud teatava etteheitevarjundiga Kapi õpilaste vähesele huvile kõige uue ja eesrindliku vastu läänemaailma muusikas. [—] Kolleegide jutustuste järgi püüdis Kapp olla siiski kursis kõige maailmas toimuvaga.

Sügavalt austas ta mitmeti teisesuunalise Elleri ja selle andekaima õpilase Eduard Tubina loomingut. Samuti ei eitanud ta kaasaegse muusika silmapaistvamaid saavutusi. Ainult džässi ja kerget moodsat muusikat nöökis ta alati.“ Selles mõttes olid toonased koolkonnad üsna sarnased: nad võtsid muusikategemist ülimalt tõsiselt. Elleri, Kapi ja nende põlvkonnakaaslaste põhimure oli, kuidas kehtestada end tagantjärele XIX sajandi žanride peavoolus, mis siinmail oli veel suhteliselt tundmatu maa. Seda eesmärki täitsid nad tões ja vaimus, nii et distantseerivale eneseirooniale või kõrvalpilgule ei jäänud esialgu ruumi. Vaid pidurdamatu Eduard Oja lubas endale mõnikord leebet muusikalist absurdihuumorit ja viiteid oma kaasaja olustikule.

Kui vaadata eri kunstiliike ajaloolises perspektiivis, siis võib kindlalt väita, et stiilivoolude vaheldumise rütm on muusikas sootuks teistsugune kui muudel aladel, näiteks kirjanduses või kujutavas kunstis. See, kuidas läänelikud stiilivoolud Eestis kodunesid, on veel täiesti omaette teema. Arutlus selle üle, kes oli rohkem või kes vähem uuele avatud, jookseb varem või hiljem liiva. Elleri modernismipuhang kulmineerus 1920ndate teisel poolel ja 1930ndate alguses, misjärel näitas mõnetisi mahenemise märke. Kapp lähtus küll üldjoontes sajandivahetuse postwagnerlikust helikeelest, kui aga kuulata näiteks tema kontserti nr 1 orelile ja orkestrile, siis tollases Eesti kontekstis ei saa kindlasti liigitada seda ühemõtteliselt vana kooli tüüpnäidete hulka. Tegelikkus on alati palju keerulisem kui mudelid, millega seda püütakse kirjeldada.

Kui kuulata Jaan Räätsa, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve, Marianna Liigi, Margo Kõlari, Eino Tambergi või Eugen Kapi loomingut, siis kas on aimata, kumba koolkonda keegi esindab? Kui ei teaks, siis ilmselt ei arva eales ära. Kui juba Elleri esimesed õpilased läksid igaüks oma teed, siis mis veel hilisematest rääkida. Kui väidaksin, et tajun Elleri või Kapi pärandit mõnes praegusaja elektronmuusika oopuses, siis ilmselgelt valetaksin. Õppimisprotsessi ei tasu kujutleda kui midagi liiga ideaalset ja sirgjoonelist, vaieldamatu ideaali sisendamist ülalt alla. Vastupanu õppimisele, kui see väljendub kaalutletult, on loomingus teretulnud, sest sellest võrsub isikupära. Selgepiiriliste koolkondade puudumine sõna kõige rangemas ja piiravamas tähenduses on vahest just parim, mida võib muusikale soovida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht