Eliit

Leelo Kõlar

„Eliitkontserdid”: klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai 13. X Kadrioru lossis.  Lossi saali olid järjekordselt kogunenud vaimseid väärtusi hindavad muusikasõbrad, kes ei pea paljuks loobuda igapäevasest sagimisest, et siseneda hoopis uude atmosfääri. Kohtumist duo Ratassepp – Mikalai mänguga märkis äratundmisrõõm – ikkagi eliit selle sõna kõige paremas tähenduses. Kontserdipaigale sobivalt koostatud kava oli muljetavaldavalt nõudlik. Avalooks Wolfgang Amadeus Mozarti Sonaat 4-le käele F-duur KV 497, loodud 1786.  aastal, ajal, mil heliloojal olid käsil tema kuulsad ooperid „Figaro pulm” ja „Don Giovanni”. Ooperlikud kujundid kõlavad ka sonaadis. Mitte eriti mugavalt mängitavas I osas oli meeldivat liikuvust ja kuidagi „õilsat” kõla. Pikad kiired käigud olid kaunilt välja lauldud. Eriti elamuslikuks kujunes ulatusliku arendusega II osa Andante hingestatud esitus. Hoogne rõõm valitses III osas Allegro. Hea oli kuulda kahe muusiku üheks loovaks tervikuks kokku sulanud mängu. Ridade vahelt oli leitud loogiline oma nägemus. Võib-olla veel vähem pedaali selles saalis! (See ei puuduta kindlasti mitte Andante’t.)      

Franz Schuberti Variatsioonidel As-duur op. 35 D 813 on kahekordne numeratsioon, kuna oopuste järjekorras on selgunud teatav ebajärjekindlus. Uue Schuberti kataloogi koostajaks sai austria muusikateadlane Otto Erich Deutsch – sellest siis ka D ja uus number. Teatavasti Schuberti eluajal hinnati ja kanti ette vaid tema laululoomingut, klaveri- ja muud instrumentaalmuusikat hakati esitamiskõlvuliseks pidama märksa hiljem! Tema kaheksa variatsiooni originaalteemale valmisid 1824. aastal kohe pärast laulutsüklit „Ilus möldrineiu”. Duo esitas variatsioonid heas mitmetasandilises tasakaalus ilmekate ja värvikate kujunditena. Ehtne schubertlik hõng väljendus sundimatult loomulikus voolavuses ja kõlas. Kriitikanupp välja lülitatud, oli see tervendav kuulamine.       

Kava viimase teosena mängiti Robert Schumanni „Bilder aus Osten” („Pilte idakaarest”, 6 impromptu’t) op. 66 aastast 1848. Schumanni esitustraditsioonide ümber on pikka aega, isegi tänapäevani veninud seni lahendamata vastuolulisus. Ühelt poolt valitseb suuremate esitusvabaduste soov nii dünaamikas kui liikumises, teiselt poolt on teada Clara Schumanni kategooriline nõue ettenähtud tempost rangelt kinni pidada ja muusikat mitte üleromantiseerida. Käesoleval juhul ei tulnud kuulajal  selle probleemiga vaeva näha, sest suurte esinemiskogemuste ja rikkaliku repertuaariga duo lahendas mõnusalt positiivse, vahenditu ja veenva esitusega kõik pildid, ehk vaid esimeses oleks julgemat joont soovinud. Oli ilus õhtu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming