Elava külluse loomine

Eesti muusika päevade motoks valitud mõiste „küllus“ ilmutas end 10. – 17. IV kestnud festivalil kõige avaramas, kaunimas ja loovamas tähenduses.

Saale Kareda

Liisa Hirsch, Triin Ruubel, Atvars Lakstīgala ja Tallinna Kammerorkester pärast interpreetidelt suurt keskendumisjõudu nõudnud teose  „Ascending ... Descending“ esiettekannet.

Liisa Hirsch, Triin Ruubel, Atvars Lakstīgala ja Tallinna Kammerorkester pärast interpreetidelt suurt keskendumisjõudu nõudnud teose „Ascending … Descending“ esiettekannet.

Mait Jüriado

Eesti uue muusika 2015. aasta festival pani külmad sombused aprillipäevad hõõguma, pulseerima, lõõmama, tõsised ja endassetõmbunud eestlased naeratama ja üksteisele sisemist soojust jagama. Sel ajal, mil puudel said kevadised mahlad liikuma, lükkas EMP värvikireva ja loovatest otsingutest pulbitsevate sündmuste sülemiga energia ringlema kuulajail, keda seekord oli erakordselt palju, võimalik, et koguni rekordarv festivali ajaloos – ligi kümme tuhat. Kõik saalid olid täis, mõnel kontserdil koguni pilgeni ja puupüsti. Paljude kontsertide, aga ka teisi vorme võtnud festivalisündmuste lõppedes valdas osalenuid sõnulseletamatu ühtsus-, rõõmu- ja tänutunne. Nomen est omen – EMPi motoks valitud mõiste „küllus“ ilmutas end sel festivalil kõige avaramas, kaunimas ja loovamas tähenduses. Sel festivalil kuuldut-nähtut-tajutut kogu tema mitmemõõtmelisuses ühte ajalehe kirjatükki hõlmata on võimatu, pole ruumi sellekski, et puudutada kõiki esiettekandele tulnud teoseid, kuna neid oli üle kolmekümne. Sestap keskendun mõningatele tahkudele tänavuse EMPi loovusoaasi lainetustest, vaatlen mõju, tähendusvälju, süvahoovusi ja interferentsimustreid, mis tekivad nende liitumisel või ristumisel ühis­konnas materialiseerunud, aga ka nähta­matute lainetega, mis on nii-öelda õhus.

Eesti uus muusika on kõigi praegu loometööd mitte soodustavate tegurite kiuste viimasel ajal võitmas endale uut huvilist publikut. Üha ja üha tuleb peale andekaid noori heliloojaid, kel on kuulajale midagi tähendusrikast pakkuda, kusjuures ühe EMPi kavad ei saa kunagi mahutada kõigi meie värvikate loomejõus heliloojate teoseid. Orkestriteoste esiettekandeid oli sel korral üheksa (viis sümfooniaorkestrile ja neli kammerorkestrile) pluss Jakob Juhkami EMPi ava­akordiks loodud, kuulajate häälestumist ideaalselt toetav meisterlik kollaaž „Esimene“ (eesti heliloojate esimestest sümfooniatest), ning EMTA tudengiteoste esiettekanded sümfonietile. Ootuspäraselt pälvisid eelmise aasta EMPi preemia erakordsed teosed Helena Tulve „Südamaa“ ja Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine“.

Tänavuse nõudliku kavaga avakontserdi tõi kuulajateni ERSO Taavi Kulli dirigeerimisel. Tatjana Kozlova-Johannese „Tule süütamine“ esitles küpset sümfonisti, kes kujundab kindlakäeliselt tugevat vormitervikut ja valdab filigraanselt kõlaelementide transformeerimise kunsti meisterlikus orkestratsioonis. „Tule süütamine“ oli festivali üks jõulisemaid ja eredamaid teoseid. Samal kontserdil tuli esiettekandele Tõnu Kõrvitsa tundlik-poeetiline „Vaiksed laulud“ bassklarnetile ja sümfooniaorkestrile Meelis Vindi soleerimisel. Vind osutus rõõmsa üllatusena ka avakontserdi heliloojaks, tulles välja ulatusliku sümbiootilise orkestriteosega „Früügia maastikud“ (raamosad erksalt karakteersed, tervikukujundus pisut laialivalguv), mille viimaste helide vaibudes pälvis värske orkestrihelilooja publiku marulise aplausi. Samal kontserdil kõlasid esiettekandel Kristo Matsoni justkui kosmilise ruumi liikumisi ja protsesse plastiliselt ja fantaasiarikkalt kõlavormidesse kätkev „Kaotatud ruum“ orelile ja sümfooniaorkestrile, orelil Aare-Paul Lattik, ning Riho-Esko Maimetsa „Akordionikontsert“, mis hiilgas esimeses osas intensiivselt vaoshoitud ja samal ajal ülimalt pingelaetud protsessuaalsusega, solistipartii esitas Henri Zibo.

Seekordse EMPi raames sündinud esmakordne mini-EMP on kontseptsioonilt – koolinoored korraldavad festivali oma eakaaslastele – ainulaadne Põhjamaadel ja vaimustav moodus nüüdismuusikale kuulajaskonna kasvatamisel. Tulemus oli huvitav ja intrigeeriv. Nii mini-EMPi noorte heliloojate võistluse lõppkontsert kui ka „suure“ EMPi tudengiloomingu kontsert „Elurikkus“ andsid tunnistust, et erksa vaimuga andekate muusikaloojate pealekasv jätkub mühinal.

EMPi üldkontseptsioon, ettevalmistus, eeltutvustus ja lõppviimistlus olid loodud sellise pühendumuse, armastuse ja fantaasiaga, et festival tõmbas magnetina ligi ka külluslikult publikut. Lisaks nüüdismuusikat (muu hulgas ka ebatraditsioonilisel viisil) kuulajateni toovatele muusikutele oli kaasatud väga erinevate alade loojaid (akustikust diskorite, moeloojast kondiitriteni), kunstivaldkondi (audiovisuaalne kunst, arhitektuur, skulptuur, installatsioon), teemasid (Poola päev, „Varssavi sügis“, kuue helilooja uudisteose ahelkirjutamine ja võimalus seda jälgida ning lõpuks manifesteerumine tordi kujul), koostööpartnereid (Ööülikool, Eesti Instituut jt), üllatuslikke ideid (sai lehitseda esiettekandele tulevaid partituure, igaühele heliloojakogemust pakkuv interaktiivne veebiraadio, Sander Mölderi akustiku püssipaukudest loodud fantaasiarikas teos, humanoidrobotite ansambel jpm), nii et kaheksa päeva jooksul rullus lahti paljukihiline üllatusterohke work in progress, mis haaras inimesi oma mõjuvälja võimalikel ja võimatutel viisidel, kinkides ühiskondlike painete ja pingete keskel inspireerivaid puudutusi, impulsse, kõlasündmusi ning avades kõrvu ka seni teadvustamatule.

Üks keskseid teemasid oli EMPil tänavu kuulamine ja kuulatamine ka laiemas tähenduses – akustika kui meid kõikjal ümbritsev kõlaruum. EMPi kontserdid kõlasid mitmetes saalides, et saaks võrrelda erineva iseloomuga akustikat. Tavapäraste paikade kõrval oli hõlmatud Eesti Raadio I stuudio, Salme kultuurikeskus, Heliloojate Maja saal, reaalkooli saal, Hellemanni torn, Kunsti­hoone galerii, aga ka Solarise keskus ning avalikus linnaruumis kõnetasid möödujaid kunstiakadeemia tudengite heliinstallatsioonid. Rändnäitusena reisis mööda kontserdipaiku Tammo Sumera koostatud akustikaväljapanek.

Inimesi üha enam nägemismeele suunas programmeeriv tehnokraatlik suundumus lõikab nad ära kuulamisele ja kuulatamisele keskendumisest. Visuaalne virvarr, agressiivne infotulv ja argipäeva oravaratas muudavad inimese pealispindseks. Kui ei olda kontaktis iseendaga, pole võimalik ära kuulata ka teisi inimesi ning ühiskonna dialoogivõimelisus üha väheneb. Siinkohal meenub lõik Ülo Vooglaiu viimati Ööülikoolis öeldust: „Jutt sellest, et demokraatlikus ühiskonnas on võimalik rääkida  – aga räägi, palju tahad, dialoog on võimalik juhul, kui keegi räägib vastu. Kui keegi vähemalt kuulab! Aga kui keegi ei kuula ega arvesta, mis mõte on siis rääkida? [—] Dialoog on lakanud – olete pannud tähele?“ Muusika keskendunud kuulamisega kaasneb inimese kontaktivõtt iseenda sügavama olemusega, alles seejärel on ta võimeline kuulama ära ka teisi. Niisiis pakkus EMP lisaks esteetilistele, intellektuaalsetele ja emotsionaalsetele impulssidele ka tervendava teadvustamise kogemust, suunates fookuse teravdatult kuulmismeelele.

Praegusajale sümptomaatiliselt on akustika avalikus ruumis sattunud väga marginaalsesse positsiooni. Festivali aukülaline, akustikavaldkonna grand old lady Linda Madalik astus ettekandega üles arhitektuuri välkloengul „Helisevad ruumid“ ja Ööülikooli avalikul lindistusel Kloostri Aidas. Kui Madaliku akustikutest kolleegid on mujal maailmas kaasatud uute ehitiste loomisse kohe lähteülesande koostamisel, siis tema on silmitsi olukorraga, kus pidevalt on vaja käia n-ö tuld kustutamas, kui akustiliselt läbi mõtlemata uusehitises ilmneb akustiliselt talumatu situatsioon. Kuulsime, et isegi kui akustilise parameetriga on uue ehitise projektis kalkuleeritud, loobutakse sellest sageli rahalistel kaalutlustel. Ruumide akustiline sobivus oleneb ruumi otstarbest ning ka ehitiste tellijad pole sageli kursis sellega, et kontsertideks kavandatava ruumi akustika erineb suuresti näiteks sõnateatri akustilistest nõudmistest. Hämmastav, et muusika esitamiseks rajatavate ruumide projekteerimisse meil tavaliselt muusikuid ei kaasata, kuigi see oleks hädavajalik. Linda Madalikku kuulates sai selgeks, et akustika vallas oleme Eestis halvava ühiskondliku kirja­oskamatuse seisundis, mille osas tuleks midagi kardinaalset ette võtta. Akustikat Eestis õppida ei ole võimalik, Linda Madalik on saanud hariduse Leningradis. Veel midagi tabavat meie ajastu kohta: kui Goethe omal ajal sõnastas, et arhitektuur on tardunud muusika, siis üht tänast kaubanduskeskuse sisekujunduse lahendust kommenteerides parafraseeris Madalik, et see on nagu tardunud müra.

Kui distantseeruda Eesti kontekstist ja vaadata kõrvalt meie heliloojate nüüdisloomingut, siis võib täheldada selle järjest kasvavat dialoogivõimekust, kuigi nii mõnelgi teisel maal on uus muusika jäänudki üksnes elitaristide pärusmaaks. Eesti nüüdismuusikas ei peleta kuulajaid eemale ühekülgne intellektuaalitsemine ega kõledavõitu eksperimendid. Siin justkui avanevad üha enam süvitsi minemise võimalused väga erinevate lähenemiste kaudu, mille vormumine haaravateks uuteks muusikateosteks õnnestub tänu heale kompositsioonitehnilisele alusele, mille noored heliloojad saavad nii EMTAst kui ka end mujal maailmas täiendades. Elu olemuslikesse tasanditesse süvenev, neid uuriv, kaardistav, transformeeriv ning ka teisi kunsti- ja eluvaldkondi köitvalt sünteesiv uuslooming ületab kitsa huviliste ringi ning jõuab järjest rohkemate otsiva vaimuga inimesteni väljaspool tavapärast nüüdismuusika valdkonda.

Eestis on viimastel aastatel teinud suure missioonitundega vapustavat tööd ülimalt mitmekülgne loojanatuur Tarmo Johannes oma eriilmeliste ja fantastiliselt kreatiivsetel ideedel põhinevate kontserdisarjadega. Ta on nutikalt rakendanud ka tänapäeva tehnoloogiat inimeste uuesti muusika juurde toomiseks. Tema kureeritud autoriõhtu ehk teekonnakontsert „Passaggio“ (visuaali kujundajad Krista Mölder ja Neeme Külm ning helindaja Tammo Sumera), mis kaasas Ansambel U:, Resonabilise ja rahvusvahelise internetipõhise ansambli Csound, oli EMPi üks säravaid kulminatsioone, mis paiskas õhku palju eriilmelisi impulsse, nii et kontserdi lõppedes voogas sellest süttinud energialainetus eetritasandil veel pikalt edasi. Esiettekandel kõlas Kristjan Kõrveri inspireeriv kolmikmäng „Ludus triplex V“. Siinset kultuuriruumi virgutab ka Eestis tegutsevate mujalt maadelt pärit heliloojate teistsuguse esteetika ja mõtlemisega looming. Sellele tahule pühendati mäletatavasti ekstra ruumi ja tähelepanu 2013. aasta EMPil. Sel festivalil andis sellest vallast ärgitust „Passaggio“ raames esiettekandele tulnud Arash Yazdani „Quazaliât“ (ghazal on üks pärsia luule vanemaid vorme) ning audiovisuaalsete teoste õhtul Giovanni Tancredi „Rhythmus 21“ (Hans Richteri samanimelisele videole).

Sel aastal EMPi kunstiliste juhtide tandemis tööd alustanud Helena Tulve on kahtlemata meie uue muusika võtmeisikuid ja kandetalasid, kes on järjepidevalt suunanud ja toetanud uute heliloojapõlvkondade kujunemist nii õpetajana kui ka omaenda meisterliku ja üha sügavamaid kihte läbistava loominguga. Tulve tegutsemine nii helilooja, kompositsiooniprofessori kui ka teistes olulistes rollides (EMTA arendusprorektor, palju ühiskondlikke kohustusi) on kantud sügavast vastutustundest, hoolimisest ja ka murest meie rahva ja kultuuri olukorra pärast. Kogu tema tegevuses on tunda intensiivset süvitsiminemise taotlust, tasakaalu otsimist keerukates protsessides ning elu ja inimeste avaraima võimaliku mõistmise püüet. Selle vaimu on ta kaasa toonud ka EMPi loomisprotsessi ja see on lisanud festivalile uusi tasandeid. Ühenduses EMPi teise, aastaid lennukalt festivali kontseptsioone genereerinud kunstilise juhi Timo Steineri fantaasia- ja ideederikkuse ning produktsioonijuhi Madli-Liis Partsi pühendunud korraldustööga on sündinud sünergia, mis kannab ning millel on nii sügavuse kui ka laiema huviliste ringi kaasahaaramise mõõde.

Hoolimata languse ja lagunemise tendentsidest pealiskaudsusele orienteeritud ühiskonnas, on niisiis vaimu jõul võimalik luua energeetilist vastukaalu, kui oma jõud ühendavad andekad ja targad koostöövõimelised inimesed, kes oskavad põimida ja lõimida elu ja kunsti väga erinevaid ilminguid ühtsesse suurde kangasse, luua seeläbi uut ja inspireerivat. Tänavusel festivalil meenus Stanislav Grofi hea sõnastus: „Meie universum, mis paistab sisaldavat arvutul hulgal eraldiseisvaid entiteete ja elemente, on oma sügavamalt olemuselt lihtsalt üksainus tohutute mõõtmetega ja kujuteldamatult keerukas olend“. Inimajalugu saab vaadelda ka kui sellist Allikast eraldumise eksperimenti, kus kogetakse võimalust olla täiuslikult ebatäiuslik. See täiuslik ebatäiuslikkus manifesteerus aasta­tuhandeid meesenergia arhetüübi ühekülgse võimutsemisena (jumalastki sai üksnes meessoost olend). Loova, eluandva, ülesehitava, transformeeriva, stiihiateski tasakaalustava naisenergia arhetüübi tagasipöördumisel elu­tähtsate protsesside suunamisse saab ületada kõigi konfliktide aluseks oleva vastandumise nõiaringi ilma ise vastandumise mängudesse kinni jäämata. Seda laadi sisemist ühtsuse otsimist kõigi elumustrite ja nähtumuste taga on tajuda nii Helena Tulve kui ka paljude tema käe all õppinud või temalt mõjutusi saanud heliloojate loomingus (avakontserdilt Kozlova „Tule süütamine“), olenemata erisuguste teekondade välisest vormist. Eesti uues muusikas tegutsevate naisheliloojate võimas plejaad Helena Tulve ja Galina Grigorjevaga eesotsas täieneb üha noorte andekate eriilmeliste loojate näol. Selles mõttes on meie seis eriline ja väga rõõmustav.

Selle tahu tõi säravalt esile festivali üks elamuslikumaid kontserte „Kaks daami“ Tallinna Kammerorkestri ning nüüdismuusika suurepäraste tõlgendajate, intensiivselt tundliku mängustiiliga väljendusjõuliste viiuldajate Triin Ruubeli ja Juta Mocanita-Õunapuu esituses läti dirigendi Atvars Lakstīgala juhatusel. Seitsmest esiettekandest (sic!) koosnev kava oli köitev tervik, mida raamistasid Kristjan Randalu rühikas polütonaalne „Emigrane“ ja dirigendi läti muusika tervitus, Kristaps Pētersonsi „Chess“ ehk „Male“. Kontsert läks otse eetrisse ilma vaheajata, hingetõmbeks kava keskel Sander Pehki meeldejääv lüüriline kahe viiuli pala „Eduard oja ääres“ noorukeste Triin Piirsalu ja Triinu Veissmanni süvenenud esituses: mini-EMP sulandus siinkohal võluvalt päris EMPi. Põhitähelepanu koondus aga nelja silmapaistvalt isikupärase käekirjaga naishelilooja uusloomingule. Liisa Hirschi interpreetidelt suurt keskendumisjõudu nõudvas teoses „Ascending … Descending“ ehk „Tõus … Langemine“ viiulile ja kammerorkestrile sündis miktrotonaalsetes sfäärides kulgeva muusika kohale erilaadne, verbaalselt väljendamatu atmosfäär, õhkõrnade energialainetustega ilmutuslikult olemise tahke läbi valgustades. Elis Vesiku „Stiihia“ kahele viiulile ja kammerorkestrile ning Mariliis Valkoneni „Täitumine“ sooloviiulile ja kammerorkestrile olid ilmeka kujundikeele ning nauditavate arenguliinide ja pingelaenguga – kumbki omas stiilis. Helena Tulve kaasahaarava tunnetusintensiivsusega „kõrgemale, kui hing võib loota või meel varjata“ kahele viiulile juhtis rännaku üheaegselt hingesügavustesse ja eeterlikesse kõrgustesse.

Festivali meditatiivseks lõpukulminatsiooniks oli Vox Clamantise suurejooneliseks tervikuks võlvunud kava „Suvine vihm“ Jaan-Eik Tulve juhatusel – haruldane katkematu hingusega helirännak, milles kaasa kulgedes oli tajutav, kuidas iga laulja toob iga üksiku heli kuuldavale maksimaalse kontsentratsiooni, hingestatuse ja pühendumusega. Esiettekandel Alo Põldmäe helge „Ave Maria“ ning Eesti esiettekannetena Galina Grigorjeva väekas „Bless the Lord, o My Soul“ ehk „Kiida, mu hing, Issandat“ ja Helena Tulve eksistentsi tuumküsimustesse süüviv kompleksse helikoega „I Am a River“ ehk „Ma olen jõgi“. Siinkohal saab leheruum otsa ning kirjutamata jääb sellest müstilise mõjuga kontserdist (vapustav kava tervikuna!) nagu ka Poola päeva kontserdist „Zooming: Estonia“, kus ansambel Sepia tõi esiettekandele Age Veeroosi eeterliku „Aither“ ehk „Õhk“, samuti kahest olulisest plaadi­esitlusest: Ansambel U: kolmandast CDst „Alive“ ehk „ Elus“ ning Märt-Matis Lille autoriplaadist „Lines in silence“ ehk „Jooned vaikuses“.

Üks hämmastavaid aspekte tänavusele festivalile tagasi mõeldes: vaatamata ideede üliküllusele ei libastunud EMPi suur ja värviline energiakehand laialivalguvusse ega küllastumusse, mis annab tunnistust heast korraldusest. Samuti grupiintelligentsist, mis saab tekkida siis, kui loova vaimuga juhid usaldavad partnereid, andes neile piisavalt vabadust, misläbi saab avalduda iga osaleja suurim loominguline potentsiaal ning sündida sidus ja elus küllus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming