Elamise vaev ja valu

Mõttekilde Veljo Tormise 85. sünnipäeval

TIIA JÄRG

Veljo Tormis 2007. aastal.

Veljo Tormis 2007. aastal.

Rene Suurkaev / Ekspress Meedia

1939. aasta kevadel kirjutas üks kaheksa-aastane Vigala poiss oma ristiemale: „Ega ei tea kas ma ikka akkan heliloojaks võibolla akkan ka helikunstnikuks.“ Ja mõni kuu hiljem: „Mina oskan juba orelil 4 häälega mängida.“

Vigala köstrimajas oli koduorel ja Muusikalehtede aastakäigud. Ja loomulikult koorinoote. Iga huviline võib lugeda, mida vabade kunstide professor Veljo Tormis kõneles 1997. aastal Tartu ülikoolis peetud loengutel („Lauldud sõna“, 2000) oma teest muusikasse ja muusikas.

Kui Jacob Brahms 1868. aastal kuulis Bremeni katedraalis oma 35aastase poja Johannese „Saksa reekviemi“, olevat ta olnud üllatatud kuulajate vaimustusest. Kui Riho Tormis kuulas 1966. aasta aprillis oma 35aastase poja Veljo ooperit „Luigelend“, arvanud ta lõpuks, et pojast on vist ikka asja saanud.

Õpetaja. Gunnar Aarma ütles kord ühele muusikaõpetajale, kes muretses ääremaal elava lapse pärast, eemal heast õpetajast: „Kui inimene on selleks valmis, siis saadetakse talle õpetaja.“

Kes on vaevunud tähele panema – Veljo Tormis (edaspidi V. T.) sattus mitmete asjaolude tõttu õppima Moskvasse Vissarion Šebalini kompositsiooniklassi. Tallinna konservatooriumis (TRK) oleks Villem Kapp olnud vaevalt parim võimalikest. Pedagoogiline kaader oli TRKs 1950ndate alguses üsna hõre, hulk olulisi õppejõude vallandatud (August Topman, Cyrillus Kreek, Hugo Lepnurm, Karl Leichter, Aurora Semper; Ellerilt võeti erialatunnid). „Tallinna konservatoorium tehti siis puhtaks ja on mõnes mõttes puhas siiani,“ ütles 1970ndatel Heino Jürisalu. Moskva konservatoorium pakkus suuremaid võimalusi (hea raamatukogu, õppejõud, kontserdielu). Ja Moskvas ei huvitanud kedagi V. T. isa amet.

Karm ja nõudlik Šebalin pani oma õpilased vastutama partituuri iga punkti ja koma eest, suunas rahvusliku eneseväljenduse poole. Georgi Sviridovi tunnustav toetus noorele V. T-le algas diplomikantaadist „Kalevipoeg“, Sviridovi aktiivne huvi jäi kestma edaspidigi – koorile ei kirjutatud toonases Nõu­kogude Liidus just palju.

Sõnum. Hämmastav, et V. T. teoste sõnum jõuab ka sellise kuulajani, kes teksti keelest aru ei saa. Kuno Areng on rääkinud, kuidas rahvusmeeskoori (RAM) kontsertidel Novosibirskis kanti esimesel õhtul ette „Hamleti laulud“, mis teise kontserdi kavas ei olnud, aga publik nõudis (skandeerides „Песни Гамлета“) teose taasesitust.

Olin Moskva konservatooriumi suures saalis V. T. autoriõhtul 8. juunil 1976. Eesti Raadio segakoori kavas olid „Lenini sõnad“, „Isuri eepos“, „Kolm laulu eeposest“, „Sügismaastikud“ ja „Raua needmine“, dirigendid Ants Üleoja ja Tõnu Kangron. Saal oli täis, tähelepaneliku publiku reaktsioon – tormiline. Kavalehel vene keeles peale pealkirjade vaid „Lenini sõnade“ tekst. „Isuri eepost“ kuulis Moskva publik esimest korda. Ehkki V. T. on korduvalt rõhutanud, et talle on muusikas esmatähtsad sõnad (oletan, et tekst käivitab loomisprotsessi), saab kuulaja sõnumi kätte ka sõnu mõistmata – sõnum on keeleülene. Moskva konservatooriumi professor Juri Fortunatov (temale pühendas V. T. „Sügismaastikud“) säras seda kontserti kuulates. Igal kunstnikul peaks olema keegi, kes temasse usub. Fortunatov nägi esimesena vist kõiki V. T. teoseid „Eesti ballaadideni“ välja.

Mulle imponeerib, kui läbimõeldud, võiks öelda läbikomponeeritud on V. T. publitseeritud autorikogumikes või heliplaatidel teoste järjestus. Sellest tuleb mingi uuel tasandil idee. Teosed, mis said NSVLi riikliku preemia („Raua needmine“, „Maarjamaa ballaad“, „Lenini sõnad“), trükiti Leningradis 1976. aastal. „Kui sa teaksid, kui palju vaeva ma pidin nägema, et „Raua needmine“ oleks selles noodis esimene, mitte viimane lugu,“ ütles V. T. hiljem. Muide, seda nooti ostis TRK raamatukogusse toonane juhataja (erialalt koorijuht!) ühe eksemplari …

Juri Lotmani sõnutsi on teos targem kui ta looja, s.t targem, kui autor kavandanud. V. T. teoste seas on üks, mis viib mu kimbatusse: „Laulja“, Gustav Ernesaksale pühendatud ood meeskoorile, orelile ja löökpillidele. Mulle meeldiks uskuda, et orel on selles teoses vihjeline, ühendab G. E. ja V. T.: mõlemad tulid muusika juurde selle pilli ja ühise õpetaja August Topmani kaudu, mõlemad on seotud koorimuusikaga, kõnelemata Kristjan Jaak Petersoni paljutähenduslikust tekstist. Aga V. T. ei olevat niisugust vihjevõimalust üldse silmas pidanud, nii ta mulle kinnitas.

Helilooja ja interpreet. Need kaks kasvatavad teineteist vastastikku. Looja kompab võimalikkuse piire, esineja areneb uue muusika toel.

Kontakt interpreetidega, eriti kooride ja dirigentidega, on olnud Tormise elus oluline. V. T. armastab proovi, koos jõutakse võimalikult täpse tulemuseni. Küllap on kuuldud/loetud, kuidas Kuno Areng hakkas pool sajandit tagasi (!) RAMile õpetama „Hamleti laule“. Vähemalt alguses oli koor vaimustusest kaugel. Veel ei teadnud keegi karta „Maarjamaa ballaadi“ (1969) ja „„Kalevala“ XVII runo“ (1985) – koori suutlikkuse tõelisi proovikive. Tasub üle lugeda Olev Oja meenutused tööst V. T. meeskooriteostega.

Arvo Ratassepp tegi aastail 1963–1979 tähelepanuväärsel hulgal V. T. kooriteoste esiettekandeid teaduste akadeemia mees- ja naiskooriga. Pole mõistlik esile tuua teoste arvu, sest ühe pealkirja taga on sageli tsükkel, harvem – üksik laul. Aga nimetagem mõned eriti olulised: „Sügismaastikud“, „Eesti kalendrilaulud“, „Juhan Liivi sarkasmid“. (ETA koorid olid ju isetegevuslikud!) Ka „Raua needmise“ esiettekande Tartu ülikooli aulas 5. mail 1973 Tallinna Kammerkooriga tegi Ratassepp. Nii sellest kui järgmistest esitustest võiks lugeda Lennart Mere raamatu „Lähenevad rannad“ (ilmus 1977) lõpulehekülgedelt.

Heino Kaljuste oli vist dirigentidest esimene, kes ütles välja: „Meie kooride kõigi võitude garantii on ju Veljo Tormis. Ta on kahtlematult praeguse hetke esimene mees mitte ainult Eestimaal, mitte ainult N Liidus, vaid kogu maailma koorimuusikas.“ Intervjuu temaga on tehtud juulis 1988.

Olev Oja, Dmitri Šostakovitš, Gustav Ernesaks ja Veljo Tormis 1970. aastal Tallinnas.

Olev Oja, Dmitri Šostakovitš, Gustav Ernesaks ja Veljo Tormis 1970. aastal Tallinnas.

EFA / Armin Alla

Kunstniku vabadus. Kitsikusse aetud kunstnik peab olukorrast pääsema nutikalt. Šostakovitš kirjutas oratooriumi „Laul metsadest“, aga ka X sümfoonia (millest V. T. väga lugu peab, ta oli 28. XIII 1953 Moskva esiettekandel). Kreek, kelle usku Tormis on end öelnud olevat, kirjutas häda sunnil „Laulu Stalinist“ (1952), aga ta ei loonud seda, vaid kasutas meloodiaks üht koraaliviisi tagurpidi.

Kui Neeme Järvi oli 1978. aasta sügisest persona non grata ja tal ei olnud juba mitu kuud tööd, kirjutas V. T. „Kurvameelsed laulud“ metsosopranile ja puhkpillikvintetile ning pühendas teose Neeme Järvile. Ebasoovitava pühenduse tõttu keelduti tsüklit omandamast. Ministeeriumi ametnik soovitas sõbralikult: tõmmaku helilooja pühendus maha. Mõne aja pärast teos omandati. V. T. oli paberiribaga nime kinni katnud. Kui näitasin seda käsikirja teatri- ja muusikamuuseumis ameerika koorijuhile Mimi Daitzile, palusin tal tulla akna alla: vastu valget võis pühendust läbi pabeririba vaevata lugeda. NB! V. T. käsi ei tõmmanud Järvi nimele kriipsu peale …

1980. aasta jaanuaris lahkusid Eestist Neeme Järvi ja Arvo Pärt. Nende nimi ja looming olid avalikkuses keelatud. 1980. aasta 27. juulil esietendus Estonias V. T. kantaat-ballett „Eesti ballaadid“. Võimu­koridorides aeti ettevaatlikult eestikeelse ajakirja Teater. Muusika. Kino asutamise asja. Esimene number ilmus aprillis 1982.

1981. aastal tehti mulle ettepanek hakata pidama konservatooriumis loenguid ainult vene keeles ning keelati Eduard Tubina ja Veljo Tormise nime kasutamine.

V. T. hakkas vabakutseliseks juubeli­laulupeo aastal. Kaheksakümnendate alguses ei ostetud enam ta teoseid. Kui 1982. aastal valmistuti tähistama NSV Liidu moodustamise 60. aastapäeva, tellis kultuuriministeerium V. T-lt RAMi jaoks teose, mis väljendaks rahvaste sõpruse suurt ideed. „Rahvaste sõpruse rapsoodia“ valmis oktoobris, 28. detsembril 1982 tegi RAM selle esiettekande. Teoses on kasutatud eesti, vene, läti, moldaavia, tšuvaši, gruusia, aserbaidžaani ja kasahhi rahvalaulu. Neist on vene rahvalaul kõlavaim ja suurim, nii et matab järjest enda alla kõik väiksemad nagu üheksas laine. Tellija oli rahul, helilooja sai üle hulga aja honorari.

2006. aastal laulis RAM Ants Sootsi käe all selle plaati.

Asi, mida peame kunstnike puhul arvestama: nad on alati sotsiaalses vangis. Nii vabad, kui nad ka ei ole. Nende ainuke tõeline vabadus on nälga surra. Niipea kui nad tahavad meie igapäevast leiba, peavad nad oma leivaisa tahtmistega mingil moel arvestama. Imetlegem siis kunstniku leidlikkust, kui tuleb mängida teemal „hundid söönud ja lambad terved“. „Vabadus ei ole midagi muud kui võimalus igasugustes tingimustes mõistlikult toimida,“ ütleb Goethe.

Kunstniku suurus. Kunstnikku hinnates peame võimalikult täpselt teadma tingimusi, kus teos on sündinud. Ma ei mõtle olmelisi, neid mäletab kunstnik ise üllatava täpsusega: teose loomise aeg, koht, ilmastik on meeles nii Tormisel kui ka Honeggeril (huvitav, kas see on tavapärane?). Mõtlen ajaloolisi. Kunstnikule on need sageli väga tugevate emotsioonide allikaks. Tuglas: „Tõeline suurus – kui väikseist üksikasjust see vahel koosneb.“

1978, 3. oktoober – NSVL ministrite nõukogu salajane otsus venestamise kohta. 19. detsember – EKP otsus vene keele osatähtsuse edasisest suurendamisest. See tähendas erikorraldust rahandusministeeriumile vene keele õpetajate palga tõstmise kohta. Balti apell. Arreteerimised. „Neljakümne kiri“.

29. septembril 1981 näitas V. T. heliloojate liidu töökoosolekul „uusi koori­laule ja -laulukesi“, nende hulgas neli tsüklit Hando Runneli sõnadele. Laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Nende laulude avalik esiettekanne oli 1987. aasta mais Kirjanike Maja pilgeni täis saalis V. T. autoriõhtul „Alguses oli sõna“.

Kuidas hindab kaasaeg kunstnikku? Kui ollakse ta loominguga ühel lainel, siis tahame taibata teose sõnumit, mõnikord imetlemegi. Aga tõeliselt professionaalset hinnangut anda oma kolleegile on ilmselt psühholoogiliselt väga raske, ta teeb ju teisiti kui hinnanguandja. Nii on see läbi ajaloo. Kui napisõnalised või hoopis vait on mineviku suurmehed kolleegide loomingu hindamise osas: Bach ja Händel, Brahms ja Wagner, Tšaikovski ja Mussorgski. Erandeid on (Schumann – Chopin, Brahms; Glazunov – Prokofjev, Šostakovitš). Usalduslik suhe kolleegide vahel on haruldus (Süda – Kreek, Sumera – Tüür).

Veljo Tormis ja Arvo Pärt 1958. aastal Käsmus.

Veljo Tormis ja Arvo Pärt 1958. aastal Käsmus.

Erakogu

V. T. kohta ütles üks eesti helilooja: „Mis Tormisel viga, võtab muuseumist rahvaviisi, teeb tilu-lilu juurde ja raha tuleb robinal.“ Kui küsisin, miks kõneleja ise sel kombel ei talita, muuseumitee ei ole ju püsti ees, tegi ta teist juttu. Ühe teise helilooja meelest on „„Kalevala“ XVII runo“ eesti muusika black. Kolmas on veendunud, et V. T. pani koorimuusika kinni. Kõik nimetatud töötavad pedagoogidena …

Sageli öeldakse: Tormis kasutab rahvalaulu. Helilooja ise on kinnitanud vastupidist – et rahvalaul kasutab teda. V. T. tunneb kohustust vahendada rahvamuusikat ennast, selle olemust, vaimu, mõtet, vormi. Ilma Tormiseta oleks see rahvalaul võib-olla ikka veel muuseumis. Mõelgem, missugune muusikalise idee julgus: „Eesti ballaadid“, „„Kalevala“ XVII runo“ – tuua muusikasse rahvalaulu terviküksused.

Mida V. T. teosed tähendavad kuulajale praegu ja mida tähendasid oma tulekuaegadel, need on mõistagi eri asjad. Mida rahvas ootab oma kunstnikult? Ühes raamatus Carl Nielsenist on kirjas: „Taani kuningriigis ei ole vaja oma rahvust tõestada.“ Aga riigis, mille iseseisvust mäletadagi oli väär, tuli tõestada, et oleme veel elus. Võõrvõimu ahistav surve kulmineerus „Maarjamaa ballaadi“ loomise ajast (1969) kümmekond aastat hiljem.

Tarmo Lepik, kes pidas oma ainsaks kompositsiooniõpetajaks Tormist ja kes kirjutas „Maarjamaa ballaadist“ artikli (TMK 1986, nr 7), V. T. meelest parima ta teoste kohta kirjutatuist, ütleb selgelt: oma aja kunstiline dokument.

„Kunstnik ei pea ütlema ainult seda, mida teised inimesed ei suuda, vaid ka seda, mida nad ei julge,“ arvab Diktonius. Ja Benjamin Britten arutleb: „Kunstnikud on kunstnikud sellepärast, et neil on mingi ülitundlikkus, võib-olla on nende nahk õhem kui teistel inimestel; suurtel kunstnikel on mitte päris meeldiv komme taibata paljusid asju tunduvalt varem oma kaasaegseist. Kunstniku eetiline seadus on terav, haiglaslikult terav vastutustunne iga kurja eest“ (kõnest Britteni nimetamise puhul Lowestofti aukodanikuks 1951. aastal).

Kui Urmas Vulp, Eesti muusikaakadeemia viiuliprofessor, astus 1977. aasta sügisel õppima Moskva konservatooriumi assistentuuri-stažuuri, võttis ta kodust kaasa plaadi V. T. segakooriteostega („Kolm laulu eeposest“, „Liivlaste pärandus“, „Jaanilaulud“). Veel sel suvel tuletas ta meelde, kui toetav ja tähenduslik oli talle see muusika Moskva päevil: „Kuulasin selle plaadi n-ö ribadeks, sain neist teostest kodutunde.“ Oli kosutav kuulda, et V. T. koorimuusikal on sügav toime ka professionaalsetele instrumentalistidele, kes mitte liiga sageli ei taha lasta end rõõmustada väljaspool erialast literatuuri.

Muide, V. T. õpinguaastaist Moskvas pärinev viiulisonaat, mille tema lõpu­eksamiks mängis linti Vladimir Alumäe, jõudis avaliku esiettekandeni 20. septembril 1992 Urmas Vulbi ja Heljo Sepa kontserdil Mustpeade maja Olavi saalis. Olgu lisatud, et teose kavvavõtmise mõte sündis Sepa ja Vulbi varasemast koostööst Beethoveni ja Elleri mängimisel. Minu palvel vaatas V. T. oma koolipõlvetöö käsikirja uuesti läbi (partituuri lõpus märge „korrigeeritud 20.10.1991“).

5. mail 2004 väljastas Eesti suursaatkond Prantsusmaal pressiteate: „Pariisis kõlab Veljo Tormise muusika.“ Prantsuse 40-liikmeline segakoor Mikrokosmos esitas Tormise loomingut eesti keeles, tekstide tõlget luges publikule prantsuse näitleja, osalesid solistid Mati Turi ja Allan Vurma. Kontsert tähistas Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Mikrokosmos esitas V. T. muusikat ka 1. ja 2. mail Blois’ koorifestivalil. Teate avaldas Vaba Eesti Sõna. Meie press teatas heliloojale: „Ei ületa uudisekünnist.“

2006. aasta novembris, kui tegin Klassikaraadios Dmitri Šostakovitši juubelisaateid, tuli V. T-ga jutuks Šostakovitši XI ja XII sümfoonia loomise sisemine ajend. „Kuulasin neid põhjalikult, kui kirjutasin „Lenini sõnu“ – mul oli niisuguseks asjaks vaja stiili. Väga korralikud teosed,“ ütles V. T. ja laulis kohe XII sümfoonia algusteemat: „Sarnane „Meil aiaäärne tänavas“ viisiga, eks?“

1981. aasta kevadel palusin muusikakeskkooli lõpuklasside õpilastel vastata küsimusele „Milline on sinu meelest Veljo Tormise tähtsus eesti kultuuris?“. Helilooja oli siis veel viiekümnene, „Eesti ballaadid“ olnud laval ühe hooaja, „Unustatud rahvad“ jõudnud „Ingerimaa õhtuteni“, mis tekitas noorte hulgas suurt elevust. Lühim vastus oli „rahvaviiside ainuke soojendaja“, parim „Hindamatu. Ja ilmselt veel hindamatumaks muutub. Ta on nähtus, mille kohta öeldes, et oleme uhked, ei väljenda me tegelikult midagi erilist, võrreldes tegelikkusega. Tormis on meid viinud eestlasetundeni“. See on kirja pandud 20. mail 1981. Laste suust pead sa tõde kuulma.

„Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu. Ja esmatähtsad muusikas on mulle sõnad. Kogu minu muusikaline tegevus on tegelikult muusikaväline,“ ütles Veljo Tormis 1997. aastal.

Kas ikka on?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar