Ekstreemkontsert Kadriorus

 

Kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika?: LEENA LAAS (viiul) ja NATA-LY SAKKOS 9. I Kadrioru lossis, kavas Sergei Prokofjevi teosed. Uue, 2005. aasta esimene akadeemiline kammermuusikakontsert toimus Kadrioru lossis eriliselt ekstreemses õhkkonnas. Nii mõnigi kord on kontserdi publiku vähesuse puhul apelleeritud ilmale ning kaastundlik iroonia lubab öelda: ?Kes siis nii hea (või halva) ilmaga kontserdile tuleb??

Möödunud pühapäeva õhtuks ei olnud Eestit raputanud orkaan veel sugugi vaibunud ning olin sügavalt veendunud, et kontsert, kus esinejateks viiuldaja Leena Laas ja pianist Nata-Ly Sakkos, ei ületa selles mereäärses Kadrioru pargis kuulajate ilmataluvuse piiri. Minnes riskile ja arutledes auto parkimise minimaalselt ohtlike võimaluste üle Kadrioru pargi puude all, arvestades tuule suunda ja kaugust üle kalda tõusnud merest, leidsin ennast ootamatult hubases lossisaalis, mille oli täitnud rohkearvuline ekstreemsusesõbralik akadeemilise kammermuusika publik.

Seekordse kontserdi kavagi oli ekstreemselt akadeemiline ning koosnes Sergei Prokofjevi loomingust viiulile ja klaverile, mida ei juhtu küll iga päev ning mis on seda enam kiiduväärt ettevõtmine. Nata-Ly Sakkos on absoluutselt nõutuim kammermuusika esituspartner ja rohkem ei olegi vaja pianisti iseloomustuseks öelda.

Seda enam on vajadus rääkida viiuldajast Leena Laasist. Lõpetanud 1999. aastal Eesti Muusikaakadeemia magistrikraadiga professor Mari Tampere-Bezrodny juures, on ta end täiendanud Soomes (professor Igor Bezrodny), Prantsusmaal (professorid R. Pasqier ja G. Poulet), Belgias (professor S. Kuijken) ja Tahkurannas (professor A. Reznikovski). Jõudnud osaleda Kremerata Baltica (!), ERSO, Rahvusooperi Estonia orkestri, Jyväskylä Sinfonia ja Pärnu Linnaorkestri töös. Salvestanud heliplaadi ?Poéme d?amour? (2001) ning töötab käesoleval ajal Narva linna sümfooniaorkestri kontsertmeistrina ja õpetajana Keila muusikakoolis. Loetletu annab tunnistust ekstreemsest järjekindlusest eneseteostuse ja eneseleidmise raskel teekonnal ? ning kus on öeldud, et see teekond peaks kerge olema?

Kõlanud Prokofjevi kavas tekitasid hästi palju kuuldud ?Viie meloodia? op. 35b (1925) ja Sonaadi nr 2 op. 94b (1944) kõrval suuremat huvi vähem esitatud viis pala balletist ?Tuhkatriinu? op. 87 (1940/44). See teos on nagu teejuht Prokofjevi ?klassikaliste? tantsukujundite maailma ning kui tee läbitud, on paljugi prokofjevlikust helikeelest omandatud. Enam ammugi ei nimetata Prokofjevi tantse klassikaliste eelkäijate ?paroodiateks?, nagu neid sünnijärgselt kutsuti, vaid väärtuseks peetakse eelkõige nende peent vaimukust, kus épater les bourgeois küll enam mingit rolli ei mängi.

Huvitav on nentida, et mulle jõudis päris ilma kaotusteta ja parimana kohale tsükli ainus mittetantsuline osa ?Talvehaldjas? oma vaoshoitud lüürikaga. Siiski oli kogu teose esituses vähem forsseeritust ning rohkem värskust kui eelnenud ?Viies meloodias? ja järgnenud Sonaadis nr 2. Palju esitatud ?Viie meloodia? puhul tekib minul alati soov ükskord ometi kuulda ka baasteost, s.o viis aastat varem (1920) loodud ?Viit meloodiat? (sõnadeta laulu) häälele ja klaverile op. 35.

 

Must-valge dünaamiline skaala

 

Leena Laas ja Nata-Ly Sakkos olid teose esitusel suurepäraselt tasakaalus ja karakteris kõigis episoodides, kus viiulil oli sordiin kasutusel. Kui teises meloodias Lento, ma non troppo viiuli võimukalt avatud kõlaregister kergelt isegi ehmatas, siis hiljem kõrv pisut harjus ning tähelepanu oli võimalik koondada ka muudele üksikasjadele. Küsitavaks jäi kogu kava esituses aga ikkagi ekstreemselt must-valge dünaamiline skaala. Võib-olla põhjustas sellise erutatud dünaamika akna taga möllav orkaanitaust, kuigi, nagu juba öeldud, saalis valitses pigem õdus-turvaline kammerlik hubasus.

Õhtu peateose, Sonaadi nr 2 ettekanne tekitas vähemalt Scherzo puhul teadmise, et siin oleks Leena Laasile vajalik olnud mõningane kogenud professionaalne tugi ehk rohkemgi kui n-ö iseenese tarkus. Kui see osa välja arvata, siis oli sonaadis palju ilusat nii esimeses Moderato?s kui viimases Allegro con brio?s ning Nata-Ly Sakkose esituses esimesest viimase noodini. Lisapalaks esitatud marss ooperist ?Armastus kolme apelsini vastu? saatis publiku taas õues mässava ekstreemse õuduse küüsi.