EK tegevusväli on erakordselt paljuharuline

Tiina Mattisen

Piia Ruber Peaprodutsent Madis Kolk vaatab Eesti Kontserdi olevikku ja tulevikku Eesti Kontsert (EK) tutvustas üleeilsel pressikonverentsil 2012. aasta tulemusi ning uut festivali- ja kontserdiaastat. Üks tutvustajaid oli EK värske peaprodutsent MADIS KOLK. Moskva konservatooriumi järel kontsertpianisti leiba maitsnud ning kultuuri- ja muusikaajakirjanikuna töötanud Kolk oli aastatel 1989–2005 EKs eksperdi, kunstilise juhi ja produtsendina mitme festivali algatajaid (sh „Nyyd” ja „Con brio”) ning üle tuhande kontserdi produtsent. Tegutsenud mõne aasta piiri taga, on ta sügisest EKs tagasi. Saame temalt küsida vaateid nii eemalt kui ka seestpoolt EK oleviku ja tuleviku kohta. Niisiis leidis kinnitust, et Eesti Kontsert on üle läinud hooajaselt planeerimiselt majandusaastasele planeerimisele? Madis Kolk: Tihe kavandamine käib ikka hooajaga 2013-2014. Et seekord astub EK lisaks raha- ja tegevusnumbritele ette ka kalendriaasta kontserdiplaanidega, tuleneb veendumusest, et EK töö peaks kultuuriavalikkuses paremini nähtav olema. Nii arvati ka äsjastel EK loomenõukogu koosolekutel. Võtaksingi lühidalt kokku, mis mahub kontserdiaastasse 2013. Suurkujud Krzysztof Penderecki, Gidon Kremer ja Miša Maiski „MustonenFest’il”, seejärel Prantsusmaa kolme parima orkestri hulka kuuluv Orchestre National du Capitol de Toulouse, Tugan Sohhijevi ja Elisabeth Leonskajaga. Noorte interpreetide konkurssfestival toimub esmakordselt tele- ja raadiosündmusena „Con brio – klassikatähed 2013”. Suursündmusteks lastekontsertide seas on Rootsi löökpilliteater Kabaré Kalabalik. Jõhvi balletifestivalile toob kaks lavastust Moskva klassikalise balleti teater. EK viie suvefestivali hulgas kõrguvad Saaremaa ooperipäevad – regionaalkultuuri lipulaev ja suurima publikuarvuga klassikafestival Eestis –, kus esineb kolm peamist Gruusia ooperimaja, ja rahvusvaheline orelifestival. Hooaja sügisepool toob kaks suurt Moskva sümfooniaorkestrit, hooaja avakontsertideks Novaja Rossija, seejärel Tšaikovski-nimeline Suur Sümfooniaorkester. Estonia maja 100. aastapäeva festivalil osaleb juba 67 aastat selle katuse all tegutsev EK mitmekümne kontserdi ja etendusega.

Kõigil EK produtsentidel on kaalukaid ettevõtmisi. Neeme Punder valmistab ette Britteni hiiglaslikku „Sõjareekviemi” ning peab koostaja Kalle Randaluga nõu suure pianistide sarja üle. Tuuli Metsoja tegevuse hulgas on eripäraseid vokaalansambleid koondav sari „Müstilised hääled”, Sardiinia tenorite, traditsioonilise kopti koori ja Bulgaaria legendaarse Angelite kõrval ka Eesti noorte muusikute kavadega, ja EK kõige publikurohkem sari „Kuldne klassika”, kus osalevad peaaegu kõik Eesti orkestrid. Mu enda produktsioonid algavad sügisest, sh sari „Richard Strauss 150”, koostajaks Olari Elts. Kammermuusika hooaja selgrooks saab taas „Eliitkontserdid”, end väga hästi tõestanud Interpreetide Liidu ja EK koostöösari. Jätkub praeguseks rohkem kui 40 kontserdipaika haarav, pidevalt laienev programm „Muusika Eestimaale”, mille eestvedaja on Toivo Tuberik.

Masu ja 2010. aasta sügisest ametisse astunud uus direktor Jüri Leiten tõid EK-le rangema majanduspoliitika – kokkuhoiu ja kärped. Väidetavalt on riigi toetus EK-le vähenenud 2007. aastast umbes 30%, mis ei võimaldagi ju jätkata senises mahus?
Kolmel viimasel aastal on EK põhilised tegevusnäitajad ühtejärge tõusnud. Kontserdikülastuste arv tõusis 2012. aastal 203 000ni (2010. aastal 180 000, 2011. aastal 184 000).
Kontsertide arvuks 2012. aastal tuli ligi 1200 (2010. aastal 879, 2011. aastal 1091). Viimasel kahel aastal on jõudsalt paranenud EK majanduslikud näitajad. Eelarve ületanud rahalised kohustused, mis jäid praegusele juhtkonnale „kaasavaraks” eelnevast perioodist, on kahe aasta jooksul umbes kaks korda vähenenud, täites kokkulepet ministeeriumiga ja veidi enamgi, kuigi osa lisandunud Peterburi Jaani kiriku kulusid tuli katta olemasolevast eel­arvest.
Tahan siinkohal Peterburi Jaani kiriku äsjase külastuse vaimustuses jagada veendumust, et Aivar Mäe eestvõtmisel ja Eesti riigi toel välja võideldud ja üles ehitatud, seejärel Marko Lõhmuse ja nüüd Jüri Leiteni edasi arendatud kontserdipaigal on meie klassikalise muusika lähituleviku suurim, võib-olla ainsa käegakatsutava reaalsusega ekspordipotentsiaal Eesti muusika- ja kultuurihooaegadeks lähimas maailmalinnas. Peterburil on palju pakkuda, just praegu on läbirääkimisel EK uuel tasemel koostöösidemed ja vahetusprogramm Peterburi Filharmooniaga.
2012 oligi tulemuslik ekspordiaasta. Menukaid turneesid itta ja läände oli nii RAMil kui Hortusel. Eesti Kontserdi üle aegade mahukamaks ekspordiprojektiks sai Estonia täiskoosseisuga „Rigoletto” viimine Aspendose ooperi- ja balletifestivalile Türgis, vahetusena Ankara riikliku ooperi- ja balletiteatri visiidile Saaremaa ooperipäevadele aasta varem.
2013. aasta ekspordiplaanides on kesksed RAMi kontserdireisid aasta teisel poolel:
Schleswig-Holsteini ja Usedomi festivalile ning Berliini Filharmoonia lavale Marek Janowski taktikepi all.

Nurin, et eesti interpreedid ei saa piisavalt kontserte, ei lähe vist kunagi üle.
Kui keegi osutaks, oleksin tänulik, aga seni ei ole sattunud kogemuse või info otsa, mis vastaks järgmisele küsimusele: millises maailma riigis või regioonis toimub, võrdeliselt rahvaarvuga, selgelt rohkem omamaiste klassika­interpreetide kontserte kui Eestis?
Interpreedi rahulolematusest võib aru saada: nõudlik, andekaid koondav, eluaegse enesetäiustamise eriala, aga püsivat tegevusvälja solistitasemel ei jätku. Kelle ülesanne oleks see tagada? Samas ei saa mööda tõsi­asjast, et EK ja teiste korraldajate eelarve- ja tööjõuressursse ega ka kuulajaskonna arvukust vaevalt saaks kordades tõsta. EK 1200st kontserdist eelmisel aastal kuulus Eesti interpreetidele üle 95 protsendi – üle tuhande kontserdi.

Kultuuriministeeriumi uue muusikanõuniku Siiri Siimeri sõnul peab EK hoolitsema kõigi Eestimaal elavate inimeste esmase muusikavajaduse eest ja olema kvaliteedi hoidja. Riiklik rahastus peab võimaldama mõelda mitte niivõrd müügiedule, kuivõrd kvaliteedile ja „kadumisohus” muusikasuundadele, näiteks klassikaline muusika (Aplaus 2012, nr 5). Domineerivas loomemajanduse nõudes kõlab eelöeldu nagu luksus – kas EKd müügisund tõesti ei piitsuta?
Täiesti nõus muusikanõunikuga. Sellised peaksid olema EK eesmärgid ja usun, et ka on. Ja nõus sinuga – luksus, isegi ketserlus!
Müügist, eriti ekspordiks müügist räägitakse muusikavaldkonnas palju, sageli roosades toonides. Ometi, klassikalise muusika tegevus, nii riigi püsitoetusega kui eraõiguslikel korraldajatel, mida kõrgemal professionaal­suse tasemel, seda valdavamalt toetub riiklikule rahastamisele ministeeriumist ja kulkast. Olukorda selgitaks statistiline uurimus, kus võrreldaks maksumaksja raha osakaalu keskmise kontserdikülastuse kohta eraõiguslikel ja riiklikel kontserdikorraldajatel. Võib ilmneda, et EK on loomemajanduse eesliinil! Juba seetõttu, et suuremas mahus ja mitmekülgse programmiga on mõistlikum toota – lihtsam kokku hoida kulusid (nt korduvate kavadega), kergem saavutada piletitulu ja sponsorlust.
Müügi asemel oleks tõhusam keskenduda piletitulu osale projekti eelarves, see peegeldab palju primaarsemat konkurentsi – kuulajaskonna poolehoiu üle.

Väidetaksegi, et EK on pööranud kommertsi libedale rajale.
EK programmis leiab levimuusikalist kümnendiku jagu (jätkub muidugi kavu, kus raske vahejoont tõmmata). Olen veendunud, et suur mitmekülgse hooajaga kontserdikeskus ei tohiks olla rangelt puhtakadeemiline paik, mõnedele kuulajarühmadele täielikult suletud. Konkurents erinevate kultuuritarbimise, üldse vaba aja pakkumiste vahel on läinud sedavõrd pinevaks.
Võib tõesti olla püsimajäämise küsimus, kui ei õnnestu kaasata kontserdipaikadesse ja -kavadesse mitmevärvilisi elustiile, põiminguid teiste kunstidega, suhtlemist ja sotsiaaltööd, võimalusi kuulajale end eri suundades täiendada. Kvaliteedinõue muidugi jääb. Kõrgkunst vajab ümber keskkonda, kus inimestel hea olla – tunne, et oled oodatud. Mitmel tasemel kontserdiajad, plaadi-noodi-raamatuletid, kontserdieelset kiiret kõhutäidet pakkuvad kohvikud, suveterrass, klubindus, ekskursioonid, aktuaalsetel teemadel loengud-kohtumised, näitused ja filmid. Estonia kontserdisaali sambarivide vahel on see küll keerulisem kui nüüdisaegsetes EK majades, mis oma linnale palju enam avatud.
Paikadeks, kus kõik ülalmainitu toimimas ja impulsse üle võtta palju, on näiteks Londoni määratud kultuurikombinaadid Barbican ja Southbank Centre.

Kai Kallastu ja Kadri-Ann Sumera nägid pool aastat vaeva, et tuua publikuni Messiaeni vokaaltsükli „Harawi – laul armastusest ja surmast” Eesti esiettekanne, korraldasid ise paar kontserdikest mõnekümnele kuulajale, Sirp kiitis esitust kui puhastavat rituaali ja oligi kõik … Kas mitte EK ei peaks seda laadi – nii muusikuid kui kuulajaid arendavaid kontserte initsieerima?
Kahtlemata peab ja see on minu arust EK tegevuse keskne osa. Võtame äsjased suured kammerkavad, ansambel Peep Lassmanniga ja SaxEsti koosesinemine Vox Clamantisega (sh sellele ebatavalisele koosseisule tellitud Mirjam Tally uudisteos) – kumbki omal kombel väga sisukas ja omanäoline.
Ega ma hästi usu, et kammermuusikas, kui tahes hea korraldussüsteemi puhul, kunagi viimseni kõik andekad ja säravad kavad endale ideaalse sündmuseraami leiavad. Isegi kui EK-l oleks kontserdikorralduse monopol. Mainin seda, kuna nii tihti väidetakse. Tegelikult jääb EK osa kammerkontsertide koguarvus Eestis alla kolmandiku.
Korraldajale on koostöö interpreedi-visionääriga, tihti poolesoteeriliste repertuaariharulduste ja kultusteoste kallal, põnevamaid ülesandeid, mida tean, kui ka sageli kaasnevad eelarvelised ja tehnilised keerdküsimused. Praegugi on idanemisel selliseid projekte.
Näiteks Olari Eltsi ammu teada passiooni järgiv mõte tuua kontserdilavale Richard
Straussi proto-postmodernistlik kammerooper „Ariad­ne Naxosel”, või Leho Karini plaan ette võtta Stockhauseni „Helikopterikvartett”, pöörasemaid teoseid Õhtumaa muusikas (tasub vaadata: http://en.wikipedia.org/wiki/Helicopter_quartet).

Nii et EKs on kõik hästi?
… ja arenema ei pea? Kahtlemata pole vähe seda, mida vaja palju paremaks muuta, näiteks meediatöö. 
Ahvatlev on kujutleda suurt muutust, hüpet tulevikku, ja kaasamõtlejatega on see pidev arutluste teema. Aga püsib ka teadmine, et tuleb hoida seda, mis töötab, lugu pidada sellest, mis on tõeline kvaliteet. EK oma viie kontserdimaja sünergia ja paindliku programmiga on läbi pikaaegsete valikute oma tee leidnud nagu iga teine suur kunstide keskus, oma institutsionaalse isikupäraga, stabiilse ja kõrgetasemelise kontserdielu kogemusega, mis oleks hinnatud ka suuremates kultuurides, nii vähemalt erialainimesed mujalt väidavad.
Pingeid ja huvide ristumisi on iga vähegi tegusa kultuuritempli sees ja ümber. EK tegevusväli on erakordselt paljuharuline – arvutute kodu- ja välismaiste esinejate, taotlejate, koostööpartnerite, tegevuspaikadega, avatud uste ja peatumatult uueneva projektivalikuga. EK korraldusel, vahendusel, koostöötaval toetusel, sageli tellimusel, on toimunud suur osa taasiseseisvumisaja muusikalistest suursündmustest, mis praeguseks on lahutamatud Eesti muusika uusimast ajaloost.

Peaprodutsendi amet tuli EKsse sinu naasmisega. Tähendab see mingeid uusi funktsioone, võrreldes näiteks tavapärase kunstilise juhi omadega?
Mul on üsna selge veendumus, mis suunas on EK-l ja EK kontserdiprogrammil ruumi edasi minna.
Repertuaarivalik. Võimaldab lähenemist kaugele ideaalile, et igal sündmusel oleks hooajas oma kordumatu põhjendus, osana suuremas tervikus, mistõttu ka hooaeg ise oleks uus: teemade, sarjade, läbimõeldud tellimuste; suurte tähtpäevade kaudu, mis seovad laia maailma muusikaelu ja ajahingega; hariduslike ja antoloogiliste tsüklite kaudu.
Koostöö laiendamine. Kaasates ideedega tegijaid: koostajaid, kuraatoreid, kaasamõtlejaid. Eestist, edaspidi ka mujalt. EK hooajad on nüüdki 15–20 kavandaja kätes ja peegeldavad nende erinevaid maitseid, kogemusi ja stiilitaju – festivalide ja kollektiivide juhid, Interpreetide Liit jt. Oleks hea selliseid mõttega toetajaid veelgi lisandada, kaasata rohkem partner­institutsioone. EK on ka praegu, aga võiks veelgi aktiivsemalt olla keskne üldkasulik infrastruktuur väga erinevateks algatusteks.
Tundub, et EK on liiga suur ja kirev ühele loomingulisele arbiterile tüürida. Näen oma võimalust arengule kaasa aidata, töötades produtseerimise kõrval EK organisatsioonilise arhitektuuri ja koostöövõrgustike täiendamise kallal.

Sinu suuremaid ettevõtmisi on olnud „Nyydi” festival, mis on kahe aastakümne jooksul pakkunud tohutult uut – on sellega nüüd kõik? Või liiguvad ideed juba teisi radu?
Ajastu hoovused murendavad väärtusi, nii on ka intellektuaalse modernismi uuendajaoreool taltunud millekski etableerunuks. Meil on see muutus olnud äkilisem kui läänes, infonälja möödumisega.
On tõepoolest soov leida „Nyydi” fluidumile avaram alus, praegu käivad uut ringi konsulteerimised ja partnerite otsingud. Kõrgeima taseme eesmärgina on paigas 2015. aasta suve suurprojekt Arvo Pärdi, Robert Wilsoni ja Tõnu Kaljustega. „Nyydi” vahetuks järeltulijaks on esialgu samanimeline kontserdisari järgmises hooajas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming