Ehini luule Pärnu orelifestivalil

Sirje Normet

  IV PÄRNU ORELIFESTIVAL 2. VI – 25. VIII.

 

Kui Hardo Kriisa Eliisabeti kiriku haruldase oreli remondi 2001. aastal lõpetas, siis tekkis kiriku peaorganistil Jaanus Torrimil idee teha Pärnus oma orelifestival. Festivali organiseerimise kogemused sai ta juba Tallinna Kaarli kirikus, kus tema eestvedamisel peeti kaks Kaarli kiriku muusikafestivali (1996 ja 1998).

Esimene Pärnu orelifestival toimus 2002. aastal ja oli pühendatud Eliisabeti kiriku orelile. See on ainuke Eestis säilinud orel, mille on ehitanud Riia orelimeister Kolbe. Peale selle on see ka Kolbe töökoja suurim instrument, mis üldse on säilinud. Teine festival oli pühendatud Edgar Arrole ja kolmas festival Jaanus Torrimi õpetajale Rolf Uusväljale. Festivalil esinesid ühiskontserdiga Uusvälja õpilased Merike Saaremets (Eliisabeti kiriku organist 1999. aastani), Aro Tetsmann (Viljandi Pauluse kiriku organist), Hille Poroson (Rapla Maarja-Magdaleena kiriku organist) ja vabakutseline organist Kersti Petermann. Eraldi soolokontserdiga astus üles Uusvälja esimene ja viimane akadeemiline õpilane Jaanus Torrim.

Tänavune Pärnu orelifestival oli pühendatud Peeter Südale. Kogu Süda oreliloomingu esitas Bergeni Griegi akadeemia oreliõppejõud Ines Maidre, kes esitles ka oma Süda loominguga CDd. Festivalil andsid kontserte veel Tiia Ratas, Pille Metson ja Jüri Goltsof ning koostöös Tallinna orelifestivaliga jaapani organist Ai Yoshida. Üks festivali tipphetki oli Piret Aidulo kontsert, kus tuli esiettekandele kanada helilooja Ted Dawsoni vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle”.

Kuna Pärnus on orelikontsertide pikaajaline traditsioon, on orelifestivalil oma, kindel publik olemas. Ka suvitajad tulevad hea meelega reedeõhtuti Eliisabeti kirikusse orelimuusikat kuulama. Nõukogude ajal mängisid siin Pärnu organistide Elfriede Valgepea, Peeter Laja ja Mihkel Lüdigi kõrval ka Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli ja Kristiina Hoidre. Ka viiuldaja David Oistrahh on siin kirikus oreli saatel esinenud.

 

Ted Dawsoni vokaaltsükli esiettekanne

 

Kanada helilooja Ted Dawsoni nimi on eesti muusikapublikule tuntud tänu 1993. aastal toimunud Kanada muusika festivalile, mille kunstiline juht ta oli. Festival toimus koostöös Eesti Muusika Nõukoguga ja oli esimene IMC/UNESCO egiidi all korraldatud festival vabas Eestis. Festivali sümfooniakontserdil esitas ERSO Yuri Meyrovichi dirigeerimisel Kaljo Raidi I sümfoonia ja Ted Dawsoni sümfoonilise teose “Traces in Glass”. Viimati nimetatud teose eest sai Ted Dawson Kanada kaunite kunstide suurima, SOCANi preemia.

Andres Ehiniga kohtus Ted Dawson kolm aastat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil. Õhtul Ehinite kodus kohvilauas vesteldes läks jutt muidugi ka eesti luulele. On ju see lausa maailma mastaabis erakordne, et ühes peres on kolm head luuletajat: Ly Seppel, Andres Ehin ja üks meie noorema põlvkonna iidoleid Kristiina Ehin. Dawson sai kingituseks Ehinite ingliskeelsed luulekogud ja neid Kanadas lugedes tekkiski idee kirjutada Andres Ehini sürrealistlikele luuletustele vokaaltsükkel. Kuna Dawson tahtis, et see kõlaks eesti, mitte inglise keeles, siis huvitusin, kuidas helilooja ja luuletaja koostöö käis.

“Andres Ehin saatis mulle kassetil eesti keeles sisse loetud luuletused,” rääkis Ted Dawson. “Sealt sain ma eesti keele intonatsiooni ja keelerütmi. Kirjutasin selle endale nagu diktaadi paberile. Kõrvale lugesin luuletuste ingliskeelseid tõlkeid. Nii see teos sündiski”.

Välismaa heliloojad kirjutavad eestikeelsetele luuletekstidele muusikat teadagi haruharva. Ka Andres Ehini luule valati esmakordselt muusikasse mitte-eesti helilooja poolt. Enne seda on Ehini luuletekste muusikaga sidunud helilooja Timo Steiner.

 

Dawsoni kõrval eesti heliloojate looming

 

Ted Dawson kirjutas oma laulutsükli Veera Taleši hääleulatust arvestades. Orelipartii pidi esitama Jaanus Torrim, kes andis selle ülesande edasi Tallinna Kaarli kiriku peaorganistile Piret Aidulole. Dawsoni sõnul peegelduvad laulutsüklis ta oma muljed ja kogemused ta Eesti reisidelt (esimest korda käis Dawson Eestis juba 1989. aastal). Dawson ütles, et teda inspireerisid seda tsüklit kirjutama Andres Ehini luule sürrealistlikud ja filosoofilised elemendid, mis loovad täiesti uue, omanäolise reaalsuse.

Vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle” on üles ehitatud kontrastiprintsiibil. Esimene laul “At White Night” (“Valgel ööl”) on inspireeritud Tallinna valgetest öödest. Tallinn on hansalinn ja kuna maailma kuulsaim “hansahelilooja” on J. S. Bach, siis võttis helilooja peateema aluseks Bachi cis-moll fuuga ja arendas sellest välja nn Tallinna teema. Teiseks, vastandlikuks teemaks on ebareaalne, kõrges oreliregistris kõlav “valgete ööde” teema. See on nagu müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

Järgmine laul “Sequel to Things” on poliitiline satiir sovetiaegade kohta. Siin on aluseks võetud Glinka “Vene polka” teema, mida arendatakse tundmatuseni asümmeetriliste rütmidega. Kolmas lugu “Small Minnows” on aeglane lüüriline laul, mis baseerub lihtsatel kolmkõlalistel inversioonidel, mis suubuvad järk-järgult toonikasse. See on intiimne, lihtne jutustus, samas tulevad sisse väiksed nihestused nagu Ehini sürrealistlikes luuleridadeski. Kogu tsükkel lõpeb küsimärgiga olemisolematuse jõe kohal.

Veera Taleš ja Piret Aidulo suutsid hästi tabada helilooja mõtet. Aidulo oli oreli registreerimisel leidnud huvitavaid kõlavärve. Eriti põnevalt kõlas orelil “valgete ööde” teema – see müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

Samas võtmes oli lahendanud Aidulo ka Peeter Vähi teose “Kuu-vikerkaare laul”, mille esiettekanne oli alles hiljuti Tallinnas Niguliste kirikus. Aidulo suutis Vähi orelihelidest lausa visuaalse kujutlusvikerkaare esile manada. Veera Taleši ja Piret Aidulo esituses kõlas ka Leo Normeti “Valge ballaad” tsüklist “García Lorca y la muerte”. Klaverisaate oli orelile seadnud Piret Aidulo ja see andis laulule värske, uuenenud dimensiooni. Aidulo oli leidnud ka hispaania keele kõlaga hästi sobivaid oreliregistreid ja kõlavärve.

Aidulo sooloõhtu Eliisabeti kirikus oli dramaturgiliselt hästi põnevalt üles ehitatud. Avapalana kõlas Edvard Griegi teos “Hochzeitstag auf Troldhaugen”. Siis laulis Veera Taleš vahepalaks Bononcini “Perla gloria”. Sellele järgnes monumentaalne J. S. Bachi “Fantaasia” orelile. Bachi teos haakus hästi Ted Dawsoni vokaaltsükliga, sest selles on Bachi teema võetud aluseks nn Tallinna teemale. Peeter Vähi ja Leo Normeti vahepaladele järgnesid Sandeni ja Caccini oreliteosed. Ja kontserdi lõpetas jälle eesti helilooja – kõlas Hugo Lepnurme Toccata.

Ted Dawson ja Andres Ehin olid kontserdiga küll väga rahul ja lubasid koostööd ka tulevikus jätkata. Miks mitte kirjutada koos näiteks üks sürrealistlik ooper?!

 

Kui Hardo Kriisa Eliisabeti kiriku haruldase oreli remondi 2001. aastal lõpetas, siis tekkis kiriku peaorganistil Jaanus Torrimil idee teha Pärnus oma orelifestival. Festivali organiseerimise kogemused sai ta juba Tallinna Kaarli kirikus, kus tema eestvedamisel peeti kaks Kaarli kiriku muusikafestivali (1996 ja 1998).

Esimene Pärnu orelifestival toimus 2002. aastal ja oli pühendatud Eliisabeti kiriku orelile. See on ainuke Eestis säilinud orel, mille on ehitanud Riia orelimeister Kolbe. Peale selle on see ka Kolbe töökoja suurim instrument, mis üldse on säilinud. Teine festival oli pühendatud Edgar Arrole ja kolmas festival Jaanus Torrimi õpetajale Rolf Uusväljale. Festivalil esinesid ühiskontserdiga Uusvälja õpilased Merike Saaremets (Eliisabeti kiriku organist 1999. aastani), Aro Tetsmann (Viljandi Pauluse kiriku organist), Hille Poroson (Rapla Maarja-Magdaleena kiriku organist) ja vabakutseline organist Kersti Petermann. Eraldi soolokontserdiga astus üles Uusvälja esimene ja viimane akadeemiline õpilane Jaanus Torrim.

Tänavune Pärnu orelifestival oli pühendatud Peeter Südale. Kogu Süda oreliloomingu esitas Bergeni Griegi akadeemia oreliõppejõud Ines Maidre, kes esitles ka oma Süda loominguga CDd. Festivalil andsid kontserte veel Tiia Ratas, Pille Metson ja Jüri Goltsof ning koostöös Tallinna orelifestivaliga jaapani organist Ai Yoshida. Üks festivali tipphetki oli Piret Aidulo kontsert, kus tuli esiettekandele kanada helilooja Ted Dawsoni vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle”.

Kuna Pärnus on orelikontsertide pikaajaline traditsioon, on orelifestivalil oma, kindel publik olemas. Ka suvitajad tulevad hea meelega reedeõhtuti Eliisabeti kirikusse orelimuusikat kuulama. Nõukogude ajal mängisid siin Pärnu organistide Elfriede Valgepea, Peeter Laja ja Mihkel Lüdigi kõrval ka Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli ja Kristiina Hoidre. Ka viiuldaja David Oistrahh on siin kirikus oreli saatel esinenud.

 

Ted Dawsoni vokaaltsükli esiettekanne

 

Kanada helilooja Ted Dawsoni nimi on eesti muusikapublikule tuntud tänu 1993. aastal toimunud Kanada muusika festivalile, mille kunstiline juht ta oli. Festival toimus koostöös Eesti Muusika Nõukoguga ja oli esimene IMC/UNESCO egiidi all korraldatud festival vabas Eestis. Festivali sümfooniakontserdil esitas ERSO Yuri Meyrovichi dirigeerimisel Kaljo Raidi I sümfoonia ja Ted Dawsoni sümfoonilise teose “Traces in Glass”. Viimati nimetatud teose eest sai Ted Dawson Kanada kaunite kunstide suurima, SOCANi preemia.

Andres Ehiniga kohtus Ted Dawson kolm aastat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil. Õhtul Ehinite kodus kohvilauas vesteldes läks jutt muidugi ka eesti luulele. On ju see lausa maailma mastaabis erakordne, et ühes peres on kolm head luuletajat: Ly Seppel, Andres Ehin ja üks meie noorema põlvkonna iidoleid Kristiina Ehin. Dawson sai kingituseks Ehinite ingliskeelsed luulekogud ja neid Kanadas lugedes tekkiski idee kirjutada Andres Ehini sürrealistlikele luuletustele vokaaltsükkel. Kuna Dawson tahtis, et see kõlaks eesti, mitte inglise keeles, siis huvitusin, kuidas helilooja ja luuletaja koostöö käis.

“Andres Ehin saatis mulle kassetil eesti keeles sisse loetud luuletused,” rääkis Ted Dawson. “Sealt sain ma eesti keele intonatsiooni ja keelerütmi. Kirjutasin selle endale nagu diktaadi paberile. Kõrvale lugesin luuletuste ingliskeelseid tõlkeid. Nii see teos sündiski”.

Välismaa heliloojad kirjutavad eestikeelsetele luuletekstidele muusikat teadagi haruharva. Ka Andres Ehini luule valati esmakordselt muusikasse mitte-eesti helilooja poolt. Enne seda on Ehini luuletekste muusikaga sidunud helilooja Timo Steiner.

 

Dawsoni kõrval eesti heliloojate looming

 

Ted Dawson kirjutas oma laulutsükli Veera Taleši hääleulatust arvestades. Orelipartii pidi esitama Jaanus Torrim, kes andis selle ülesande edasi Tallinna Kaarli kiriku peaorganistile Piret Aidulole. Dawsoni sõnul peegelduvad laulutsüklis ta oma muljed ja kogemused ta Eesti reisidelt (esimest korda käis Dawson Eestis juba 1989. aastal). Dawson ütles, et teda inspireerisid seda tsüklit kirjutama Andres Ehini luule sürrealistlikud ja filosoofilised elemendid, mis loovad täiesti uue, omanäolise reaalsuse.

Vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle” on üles ehitatud kontrastiprintsiibil. Esimene laul “At White Night” (“Valgel ööl”) on inspireeritud Tallinna valgetest öödest. Tallinn on hansalinn ja kuna maailma kuulsaim “hansahelilooja” on J. S. Bach, siis võttis helilooja peateema aluseks Bachi cis-moll fuuga ja arendas sellest välja nn Tallinna teema. Teiseks, vastandlikuks teemaks on ebareaalne, kõrges oreliregistris kõlav “valgete ööde” teema. See on nagu müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

Järgmine laul “Sequel to Things” on poliitiline satiir sovetiaegade kohta. Siin on aluseks võetud Glinka “Vene polka” teema, mida arendatakse tundmatuseni asümmeetriliste rütmidega. Kolmas lugu “Small Minnows” on aeglane lüüriline laul, mis baseerub lihtsatel kolmkõlalistel inversioonidel, mis suubuvad järk-järgult toonikasse. See on intiimne, lihtne jutustus, samas tulevad sisse väiksed nihestused nagu Ehini sürrealistlikes luuleridadeski. Kogu tsükkel lõpeb küsimärgiga olemisolematuse jõe kohal.

Veera Taleš ja Piret Aidulo suutsid hästi tabada helilooja mõtet. Aidulo oli oreli registreerimisel leidnud huvitavaid kõlavärve. Eriti põnevalt kõlas orelil “valgete ööde” teema – see müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

Samas võtmes oli lahendanud Aidulo ka Peeter Vähi teose “Kuu-vikerkaare laul”, mille esiettekanne oli alles hiljuti Tallinnas Niguliste kirikus. Aidulo suutis Vähi orelihelidest lausa visuaalse kujutlusvikerkaare esile manada. Veera Taleši ja Piret Aidulo esituses kõlas ka Leo Normeti “Valge ballaad” tsüklist “García Lorca y la muerte”. Klaverisaate oli orelile seadnud Piret Aidulo ja see andis laulule värske, uuenenud dimensiooni. Aidulo oli leidnud ka hispaania keele kõlaga hästi sobivaid oreliregistreid ja kõlavärve.

Aidulo sooloõhtu Eliisabeti kirikus oli dramaturgiliselt hästi põnevalt üles ehitatud. Avapalana kõlas Edvard Griegi teos “Hochzeitstag auf Troldhaugen”. Siis laulis Veera Taleš vahepalaks Bononcini “Perla gloria”. Sellele järgnes monumentaalne J. S. Bachi “Fantaasia” orelile. Bachi teos haakus hästi Ted Dawsoni vokaaltsükliga, sest selles on Bachi teema võetud aluseks nn Tallinna teemale. Peeter Vähi ja Leo Normeti vahepaladele järgnesid Sandeni ja Caccini oreliteosed. Ja kontserdi lõpetas jälle eesti helilooja – kõlas Hugo Lepnurme Toccata.

Ted Dawson ja Andres Ehin olid kontserdiga küll väga rahul ja lubasid koostööd ka tulevikus jätkata. Miks mitte kirjutada koos näiteks üks sürrealistlik ooper?!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming