EFO Ime(de)maal

Marje Ingel

Estonian Folk Orchestra. Imemaa / Wonderland. Tuulikki Bartosik, 2013.

Estonian Folk Orchestra (EFO) on Eesti muusikamaastikul tasapisi kanda kinnitanud 2012. aastast saadik. Veebruaris ilmunud debüütplaadi „Imemaa/Wonder­land” esitlustuuri kroonis esinemine Eesti Vabariigi 96. aastapäeva pidulikul kontserdil Pärnu kontserdimajas, kus EFO-l oli kandev roll. Pärimusmuusika tudengitest moodustatud orkester pidanuks algselt tegutsema kahe kooli, Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppurite ühekordse ühisettevõtmisena, ent nüüdseks on koos käidud ligi kolm aastat.
Kui panna mängima EFO plaat, saab õige pea selgeks, et pärimusmuusika on vaid lähtepunkt. Esimene lugu algab traditsioonilise mitmehäälse setu lauluna, siis aga kalpsab „Valgõ jänes” äkki kõrvale ja kuulaja haarab kaasa orkestraalse kaose keeris. Justnagu Alice’il jääb kuulajal Ime(de)maale sattununa üle vaid uurida, kui sügavale jäneseurg läheb.
Jänesehaake jäljendades juhib EFO teelise läbi muusikamaastiku, kus ammu kuuldud viiside ja rahvapillide tuttavlike kõlade ümber ja sisse on iidsest lugupidaval ning ühtaegu tulevikku vaataval moel ehitatud nüüdisaegsete seadete toestav karkass või vana vormiga sobiv võrratu vooderdus. Eraldi tasub kiita orkestri eripärast kõla, mida seadetes on targalt arvestatud ja kasutatud. On ju EFO koosseisus vanad rahvapillid väikekannel, sokusarv, torupill ning lõõtspill kõrvuti modernsemate ja nooremate instrumentidega nagu kitarr, mandoliin, löökriistad, akordion, böömi harf, viiul, kontrabass, basskitarr ja tšello.
„Imemaal” ei puudu ka originaal­-
looming. Orkestri juhendajate Tuulikki Bartosiki ja Jonas Knutssoni muusika kõrval leidub üks pala Robert Jürjendalilt, sõnalise panuse on andnud EFO liige Mihkel Roolaid. Neid lugusid kuulates tundsin, et „Tunturi” mällu nakkavat kaunist meloodiat oleks tahtnud pärast torupillisoolot veel kord kuulda. Jäi mulje, et teose loonud Tuulikki Bartosik pelgas kergesti kummitama jääva viisiga kuulajale tüütuks muutuda ja oli oma seades lahendanud loo lõpu peateema hajutamisena.
Albumi värskelt mõjuv tervik täidab lubaduse, mille EFO plaadi avalaulu tekstis annab: tapetud ennemuistsele loomale antakse uus elu. Kui tema kondid viiakse tagasi metsa – ehk kasvuks soodsasse keskkonda –, kasvatatakse iidsetele luudele uus liha („äräq tapiq jänessekese, innemuistidsõ eläjäkese … kiä luuq kokku koras, köüdi valgõ räti sisse, veie mõtsa kannu pääle, säält sai jälki jänessekene, innemuistinõ eläjäkene”). Too taasärganud muistne elajas ei ole õnneks mingi kunstlikult elus hoitud pärimus-Frankenstein, vaid elav ja hingav, läbi ja lõhki ehtne muusikaline organism EFO.