Eestis on pianiste

Toomas Velmet

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: KADRI-ANN SUMERA (klaver) Kadrioru lossis 16. VII.  

eRAKOGU

 

Kas need pianistid kõik just kodus on – see on hoopis üks teine jutt. “Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadrioru lossis esines neist üks, Kadri-Ann Sumera. Hästi huvitav noor inimene väga hea akadeemilise haridusega, mille rida järgmine: TMKK (Bürger, Sisa, Pakri), EMA diplom cum laude (professor Lassmann), Kölni Muusikakõrgkooli magistridiplom (professor Valdma). Aastatel 2000-2001 oli Kadri-Ann Sumera Deutsche Akademische Austauschdienst’i stipendiaat ja käesoleval aastal Eesti Interpreetide Liidu stipendiaat, seega noor interpreet, keda on märgatud varakult nii võõrsil kui kodus. Üsnagi mõistetavalt on K.-A. Sumera tegevuses märgatav huvi uudisloomingu vastu, mis väljendub koostöös mitmete noorte heliloojatega nagu näiteks Gilbert (Kanada), Demirel (Türgi), Ratniece (Läti) ja M.-M. Lill ning väljundi on ta leidnud Frankfurdi Ensemble Modern kaudu.

Kontserdi kava oli põnev, sest kooslus kaks korda Beethoven, Grigorjeva ja Messiaen ei ole just liiga tavaline. Muide, tuleb lisada, et esimene tutvus noore kunstnikuga sai teoks juba enne kontserti ja seda kavalehe annotatsiooni kaudu. Pole üldse harilik nähtus, et muusikud tahavad, viitsivad ja oskavad sellist tööd teha, kuid K.-A. Sumera lühikesed, konkreetsed ja mõttetihedad kirjaread eeldavad autori informeeritust ja tunnistavad selgelt oskust sellega ümber käia. Kohe alguses väidab pianist, et nii erinevaid heliloojaid, nagu see kava sisaldab, ühendab tema jaoks “eriline ülemheliderikas kõla, õhku täitev heliruum”. Ma pole kindel, kas see väide on objektiivne tõde, kuid K.-A. Sumera tõestas, et temale on see kindlasti tõene.

Kogu kava esitust toonis väga väärtuslikuks kultiveeritud kõla ja see pääses absoluutselt maksvusele nii Beethoveni F-duur “Variatsioonides” (1800) kui Sonaadis E-duur op. 109 (1820) ja veel Grigorjeva “Poly-phonie’s” (1998) ning Messiaeni kolmes pilgus 20st “Regards sur l’Enfant-Jésus”. Interpreedi kõlalise meisterlikkuse mitmekülgsuse realiseerimisele ei saanud takistuseks ka pianistidele väga raskelt taltsutatav lossisaali akustika ega Estonia kabinetklaveri objektiivselt piiratud võimalused – need olid probleemina lihtsalt elimineeritud.

Veel tahan juhtida tähelepanu pianisti võimekusele kujundada väikevorme ning ühendada neid tervikuks. Pean variatsioonivormi interpreedile selles plaanis päris allumatuks ja olen kuulnud sageli hästi igavlevaid esitusi päris tippudeltki. Sumera kavas olnud Beethoveni plokk koosnes ca 75% variatsioonidest ja see oli nauditav igas aspektis. Galina Grigorjeva “Poly-phonie” ei märgi mitmehäälsust, vaid autori sõnade järgi paljukõlalisust ja Sumera leidis teosele tõese lahenduse, mis ei ole lihtne ülesanne, kuid mõjus hädavajaliku mõttesillana Beethovenist Messiaenini.

Valik Messiaeni “20 pilgust Jeesuslapsele” oli “XIV Inglite pilk”, “XV Jeesuslapse suudlus” ning “XVI Prohvetite, karjuste ja tarkade pilk”. Juhin siin tähelepanu ka kava kui terviku kõlaliselt targale dramaturgiale ja läbivalt helgelt positiivsele suhtele esitatavaga. Igast heast kontserdist kristalliseerub mällu midagi erilist, mis kujundab interpreedist jääva mulje. Need võivad olla esituslikud killud, ehk isegi interpreedi välimuse detailid või mingi eriline suhe esitatava teosega. Lisan siin isikliku loetelu, milles täiesti võrdsena domineerivad Beethoveni “Variatsioonide” passaažtehnika täiesti eriline kõlaline voolavus, absoluutselt eriline suhe lisaks esitatud Lepo Sumera teosesse “Pala aastast 1981” ja üldse mitte teise plaanina üks kena, noor, tark ja särav daam – klaverikunstnikuna.

Hoidkem siis Kadri-Ann Sumerat ikka fokuseeritult vaateväljas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming