Eesti popmuusika paremad päevad vol. 3

J?n Rooste

Tommyboy. Suur pilt. 2006.  

Põhjamaade Hirm. Maailma südame põhjast viimase piirini, esimese tähe, viimase riimini. Mina. 2006.

 

Kurjam. Väärastuda oht. 2006.

 

Mõnusalt eklektiline pole mitte ainult Tommyboy muusika, vaid ka plaadiümbris.

Eesti melodeklamatsiooni-artistid on tähelepanuväärse esteetilise laenguga albumeid viimaseil aastail andnud sageli. Ning laine ei näi raugevat, viimaste kuude sisse jääb mitu olulist üllitist, mis popmuusikatandril veel mõne aasta eest olnuks täiesti revolutsioonilised ja uskumatud, praegu aga on tegu lihtsalt väga tugevate plaatidega; mitte õite puhkemise aja, vaid suure ja mühava õitsenguga.

Teise oma plaadi on kuulajatele lähetanud Tommyboy, kellele näib praegu kuuluvat esiräppari troon – ta on kõige teravam ütleja, hea riimileidja ja samas ka just parajal määral poeetiline. Tekstide laadi võib ta puhul sageli nimetada osalusvaatluseks elus: Tommyboy räägib iseendast ja oma kirjutamisest. Või siis näiteks deskriptiivne tekst ühest põlvkonnast (või vähemasti omaette subkultuurist) – “Kaubanduskeskuse lapsed” (koos Reketiga). See osalusvaatlus, mina-rolli väärtustamine, ise omaenda kirjeldatavas maailmas osalemine on parim, mis uuel põlvkonnal välja on käia. Tõtt-öelda sai vahepeal liiga palju neid (ka protesti) tekste, kus maailmale anti hambasse kui millelegi väljaspool seisvale. Kes tuleks selle peale, et võimalikult jumalalt küsida: “Kas talle meeldib mu muusika ja see mis eesti räpis toimub?” Seejuures on Tommyboy oma jumalaarutlustes pigem agnostiline kui võitlevalt ateistlik. Võitlus toimub pigem konventsioonide, institutsionaliseeritud lolluse, resignatsiooni, tühikargamisühiskonna ja minnalaskmise vastu. Muusikaliselt on plaat mõnusasti liikuv ja eklektiline, nagu me parimas hip hop’is viimasel ajal tavaks, aga leiab mõned erilised pärlid nagu Belkaga kahasse tehtud “Papa anna andeks”, mis on sedavõrd intiim ja bluus, et midagi nii ilmselget ja lihtsat ja võluvat, samas nukkerkoomilistki pole tükk aega tehtud – ei teksti ega muusika osas. Või siis “Kõik armastavad dzjäzzi” – imeilus sving-räpplugu. “Suur pilt” on vist eesti räpi täiskasvanuim ja sisukaim album tänini. Parim poees ja albumi filosoofilist rada põhjendav lugu aga on lõpetav “Suur pilt” – see seletab ka pisut siin kasutatud (osalus)vaatlustaktikat.

 

 

Põhjamaade Hirmu debüüt annab lootust seniste tegijate kõrvale tõusvate kõvade noorte tüüpide olemasolust. Hirmu kasuks räägib ta kummaline hääl – kui seda peaks kirjeldama, siis äkki kuidagi nii, nagu oleks su naabripoiss äkki räppima hakanud. Tema tekstide tase (sest mida sa räpid, kui kirjutada ei oska) on ka järjest tugevamaks läinud. Hirm on rohkem kosmiliste-metafüüsiliste mõõtmetega looveeretaja. Juba esimestes palades “Maailma süda” ja “Juggernaut” liigub ta hämaratel radadel. Korduvad kujundid mitmes loos on tsirkus ja süsteem – nüristava palaganiühiskonna sümbolitena, mis sunnivad sind endast ja oma olekust loobuma. “Hip hop on hinge, mitte riide kultuur!” räpib Põhjamaade Hirm. “1 pilet kohustuslikku elu tsirkusesse, palun”, aga lõpetab hirmuäratava kordamisega: “Lasteaed – 1 pilet palun / kool – 1 pilet palun / ülikool – 1 pilet palun / töö – 1 pilet palun / kirik – 1 pilet palun / vanadekodu – 1 pilet palun / matused – 1 pilet palun.”

Kordamise ja selle korduse varieerimise kui tehnilise nipi intensiivsus on räpi üks olulisemaid elemente, näiteks ohtlikult ja masendavalt kõlavas loos “Keegi on keegi”, mis jätab üsna väljapääsmatu tunde. Mõnes loos muutub Hirmu läbiv kriitilisus ja rünnak veidi painavaks, aga see paine tundub õnneks enamasti olevat eesmärgipärane ja sõnumlik. “Iga emakeppija saab pideme,” kõlab nagu miski Kurjami getopungipala, süsteemi-kujundit arendab hullunud liinibussijuhist kõnelev, mustmürgine “Bussijuht”. Rünnak eesti muusikatööstuse vastu on räpp-plaadil muidugi oodatav: Hirmul siis vihane, energiaga antud “Katk 3”, mis räägib tast endast me ajas ja ruumis. Silmapaistev liin on veel ökokriitika, näiteks neljas järjestikuses loos: “2-jalgne parasiit”, “Urbanisatsioon (kolige linna)”, “Oda, vibu, kirves”, “Mikser, röster, pesumasin”. Plaadi kummastavamad palad on vast Tommyboy räpitud räpi metafüüsilise olemuse hümn “Templi elemendid” ning lõpetav “Viimane karjamaa” – maagilise tundega lugu, kõige poeetilisem tekst siin, maailmalõpupaiga kirjeldus, animistlik, (pigem hiielähteline kui kristlik).

 

 

Last but not least: tõeline getopunk, räpi ja pungi mischung – Kurjami ja laulja-poeet Siguse “Väärastuda oht” on Tallinna getoliste (aguliliste) sõnumitega retsitatiivpunk, mille sisuks grotesksed pildid argimaailmast – see on võrreldes Tommyboyga just irooniline kõrvaltvaatajapilk, mitte sedavõrd siiras sees- ja kohalviibimine, millega Tommyboy köidab. 12 lugu ning vaevalt 20 minutit muusikat! Siin on hoogsad “Rulapioneer” ning hevimehevaenulik rajurocklugu “Gunnar Graps elas meie tänavas”; ilus laul “Fidel Castro”, mille alguses arvasin räägitavat Arnold Rüütlist: “Teised vanad kommarid on ammu juba hauas / tema oma maad valitseb veel kaua…” Kaubakeskuste põlvkonna pihta on suunatud irooniast pakatav “Raske lapsepõlv”: “Kui ma olin väike, siis polnud Internetti / kusagilt ei saanud osta ecstacy-tabletti / ja ei olnud MTVd, ei olnud Eminemi / entel-tentel kummitab mul kõrvus tänaseni // Mul oli väga raske lapsepõlv / raske lapsepõlv.” Kurjam on säilitanud selle humoorika ja ühtlasi eneseiroonilise pilgu, mis eesti pungi parematele päevadele iseloomulik oli), nad maalivad stereotüüpsete (peaaegu et arhetüüpsete) uue Eesti muinasjutuolendite elupilte: “Gängsta gängsta”, “Joodikud on andekad”… Suurepärane friik-punk-plaat, mida kuulu järgi pressiti vaid sada eksemplari.

On selge, et Kurjam ei kuulu mu tänase räpi päälainesse, aga iseenesest oleks hea, kui siin tekiks mingi ühine ala, mõni projekt või kontserdisari, sest räpimehed on oma paljude koostööprojektidega näidanud, et nad suudavad asju vaadata “suures pildis”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming