Eesti muusikaauhindade kuulsad ja kummalised

Iga muusikastiili tipud võivad eredalt silma paista, kui nad ennast kivi all ei varja.

MARIA MÖLDER

Kõigi auhindade pealisülesanne on osutada valdkonna olemasolule ja tugevusele. Avalikkuse teavitamise kõrval tuleb infot levitada kindlasti ka valdkonna sees. Muusikaelu koosneb paratamatult paljudest väikestest kildudest ja paralleelmaailmadest, kus teise pisikese maailma tegemistest tihtipeale ei teata ega ka hoolita. Omavaheline suhtlus ja infovahetus on meil sageli nõrk, aga usun siiralt, et seda annab parandada, kui üksteisele nimelt selga ei pöörata. Argument, et teine seltskond minu seltskonna muusikat nagunii hinnata ei suuda, ei ole väga tugev. Iga muusika­stiili tipud võivad eredalt silma paista, kui nad viitsivad oma tööst ka rääkida ja ennast kivi all ei varja.

Nüüd juba mitu aastat on olnud Eesti muusikaauhindade galaüritusel võimalus aplausi põhjal hinnata, kui paljud inimesed saalis klassikaplaadi tegijatest midagi teavad. Mul on tohutult hea meel, et klassikaplaadid on üldse seal taas esindatud, aga ometi meenub ühelt tseremoonialt selline mälupilt: „Ja klassikaplaadi võitja on Galina Grigorjeva „In paradisum“!“ … järgneb paar hästi kõhklevat, kuid kahtlemata viisakat käteplaksu. Ma saan saalis kahe käe sõrmedel üles lugeda inimesed, kes teavad, kes on Galina Grigorjeva, see suurepärane helilooja – nende aplaus on siiras. Polegi vist mõtet rääkida selle muusika hindamisest või sellele punktide andmisest, sest kui kohapeal viibinute hulgas olnuks rohkem neid, kes on seda muusikat kuulnud ja teavad, et ta on vähemalt sama hiilgav hillitsetud hingevõlur kui Arvo Pärt, oleks olnud ka aplaus marulisem – tal lihtsalt ei ole (veel) võrreldavat turundust taga. Kui kogu žüriile oleks antud võimalus tema loomingut (Eesti Rahvusmeeskoori ja Mikk Üleoja suurepärases esituses) kuulata, siis kostnuks selle muusika eriline hingus teiste klassikaplaatide hulgas kohe ära.

Tõesti, ma ei tea, kas klassikaline muusika kaotaks sellega midagi tähtsat, kui ühe auhinna puhul antaks otsustusõigus inimestele, kellest paljud ei ole muusikalise haridusega ega kuula pidevalt klassikalist ega nüüdismuusikat. Võib-olla tuleks see kõrvalpilk vahelduseks kasuks? Hoopis suurem häda võib ükskõik millise muusikastiili puhul olla see, et on inimesi, kes hääletavad EMA žüriis muusikat kuulamata esimese tuttava nime poolt, nagu kirjutas mullu Mart Niineste.* See võib tähendada, et igal aastal, kui plaadi annab välja näiteks Arvo Pärt või Rein Rannap, on auhinnasaaja ette teada

Just süvenemata tuttaval nimel vajutamise vastu on end seni klassikalise muusika valdkond püüdnud kaitsta, määrates klassikaalbumiks kandideerivad plaadid Eesti muusikanõukogus, mis on valdavalt klassikalise muusikaga tegelevate institutsioonide katusorganisatsioon. See tähendab, et muusikanõukogusse kuuluvad institutsioonid teevad ettepanekud plaatide hulgast, mis neile parasjagu meelde tulevad, ja alles seejärel kuulab ja hindab esitatud plaate valdkonna ekspertidest koosnev žürii. Kas muusikanõukogule ja sinna kuuluvate institutsioonide esindajatele on tuttava nime esitamine või selle poolt hääletamine võõras, seda ma päriselt ei usu, sest täit nimekirja aasta jooksul ilmunud plaatidest keegi hääletamiseks kokku ei panegi – vähemalt jääb see muusikanõukogu ja selle liikmesorganisatsioonide südamele.

Tänavu neljas kategoorias auhinnale kandideerinud Miljardite album „Kunagi läänes“ oli nimetatud rokiplaadiks, kuigi tegu on üsna maheda popiga.

Andres Putting / Ekspress Meedia / Scanpix

Niisiis, klassikaalbumi valikul toimib süsteem, mis ei võimalda EFÜ kokku pandud tavapärasel žüriil (üle saja muusikatööstuses ja -ajakirjanduses aktiivse inimese) üldse plaate kuulata ega arvamust avaldada. See tähendab sedagi, et muusikatööstuses ei liigu tegelikult ülevaatlikku infot aasta jooksul välja antud klassikaplaatide kohta. Pressiteates tutvustatakse vaid nelja parimat: aasta heliloomingu album ja koorialbum (need kattuvad seekord, sest mõlemas alajaotuses on välja pakutud Tõnu Kõrvitsa „Moorland Elegies“ ehk „Lageda laulud“), kammermuusika album ning sümfoonilise või lavamuusika album. Tulevikus tahetakse siseringi spetsialistidest koosnev komisjon kokku panna ka džässivaldkonnas, kus plaate on voogedastusena pigem raske kätte saada nagu klassikalise muusika puhulgi.

Ma ei soovi džässile sellist saatust, et see rambivalgusest veel rohkem välja jääb, sest juba praegu kurdetakse selle üle, et tähelepanu on vähevõitu ning aastakokkuvõtetes esineb vaid üksikuid džässiplaate. See on mõnes mõttes arusaadav, sest nii džäss kui ka klassikaline ja nüüdismuusika nõuab kuulajalt suurt tähelepanu, ometi on asi rohkem kuulamisharjumuse kujundamises ja ka valdkondade teadlikus omaette hoidmises. On näha, et sellised avatud ja põnevad isiksused nagu Maria Faust, kes žanripiiridest midagi kuulda ei taha, on suutnud ületada nii muusikavaldkonna viltuvaatamise kui ka meedia uudisekünnise.

Kuna žanripiirid aina hägustuvad, tekitab teatud muusikastiilide eraldumine ja oma hindamissüsteemi leiutamine minus aina sagedamini segaseid tundeid. Kuidas teha alati selgelt vahet, kas muusika on džäss või midagi muud? Miks peabki see olema eesmärk, kui sulam ja väike provokatsioon on saanud (eriti selles) muusikas nii tavaliseks? Aastaid olen ma hämminguga jälginud, kuidas mõni ansambel on EMA nominentide hulgas paigutatud mulle täiesti arusaamatusse kategooriasse. Näiteks tänavu viies kategoorias kandideeriv ansambli Miljardid album „Kunagi läänes“ oli nimetatud rokiplaadiks, kuigi tegu on üsna maheda popiga – olen isegi kuulnud kommentaari, et „naistekaga“. Siit võiks suisa arendada teatud vandenõuteooriaid, aga kuni põhinominendid paneb paika üks žürii, ei küta see teema nii palju kirgi. Eraldi komisjonid panevad aga stiilipiire eiravad muusikud minu meelest raskesse seisu, sest mõnel džässmuusikul võivad olla ka laiemad ambitsioonid kui väikeses džässiklubis esinemine. Nüüd tuleb muusikul endal palju rohkem plaate laiali tassida, et tema muusika jõuaks n-ö kogemata õige niiditõmbajani.

EFÜ tunnustuseks tahan öelda, et kuigi sageli on õnnestunud mõni aasta jooksul ilmunud album nimekirjast välja jätta (ja hääletamise ajal poleks selle lisamisel mõtet, sest hääli antaks ikka neile, kes on põhinimekirjas), on selles žüriis osalemine suurepärane võimalus saada ülevaade aasta jooksul välja antud eesti muusikast ja kuulata ära ka need albumid, millele seni ei ole peale sattunud. Nii olen avastanud midagi väga head, üks leid meenub kohe džässivaldkonnast, nimelt Raun Juurika, Peedu Kassi ja Andre Maakeri „Armada“ 2012. aastal.

Suur osa kõrgkultuuri on nagunii juba välja jõudnud sinna, et iga valdkond istub oma nurgas ning annab isekeskis välja preemiaid. Sealjuures nähakse ränka PR-vaeva, et see läheks korda veel kellelegi peale nende inimeste, kes just sel korral rahatšeki või mõne iluvidinaga koju lähevad. Ajakirjanduse vaatepunktist peetakse paraku kõiksugu auhinnatseremooniaid juba nii sageli, et kõigile eraldi tähelepanu pöörata lihtsalt ei jõuagi.

EFÜ-le soovin aga jõudu, et leida üles veelgi rohkem inimesi, keda huvitab muusika, mitte üksnes artistide klikipotentsiaal. Žüriiliikmed ei pea nagunii hääletama kategooriates, milles nad end mugavalt ei tunne. Ometi oleks vist mõistlik suure žürii valimise põhimõtted värske pilguga üle vaadata, enne kui järgmise muusikastiili (metal, hiphop?) esindajad leiavad, et neil ei ole EFÜ korraldatud peole asja, kuna žürii ei saa selle stiili spetsiifikale nagunii pihta ja nominentide hulka valitakse vaid peavoolu esindajad. Just ühtsuses peitub EMA jõud. Loodetavasti see traditsioon ei devalveeru ega lagune, nagu on läinud näiteks kultuurkapitali suure show’ga, mis on järk-järgult pudenenud eraldi auhinnagaladeks.

* Mart Niineste, Klähvib, ei pure. Minu andekad sõbrad. – Sirp 27. I 2017. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/klahvib-ei-pure-minu-andekad-sobrad/


Kommentaar

Miks plaanib Eesti jazziliit tulevikus džässiplaadi valimiseks moodustada eraldi komisjoni?

Ivi Rausi-Haavasalu, Eesti jazziliidu tegevjuht: „Jazzkaar“ on koostöös Eesti jazziliiduga juba 11 aastat andnud välja aasta džässiauhindu, millega tunnustatakse parimat džässmuusikut, noort džässitalenti, džässiedendajat ja aasta džäss­ansamblit. Valdkonna tunnustamine on meile oluline ja seepärast on tunnustuskategooriaid aastate jooksul juurde tulnud. Viimasena loodi kaks aastat tagasi aasta džäss­ansambli kategooria, et väärtustada kollektiive, kes on loominguliselt aktiivsed ja tegutsevad pikemat aega. Meie tunnustussüsteem on pidevas arengus. Tunnustuse jagamisel on meile väga oluline žürii tegevuse läbipaistvus ja kompetentsus, mistõttu koosneb otsustajate valim džässivaldkonna spetsialistidest. Kindlasti lisandub tulevikus tunnustus­kategooriaid, kuid veel on arutlusel, millised täpsemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming