Eesti muusika päevade kammermuusika

Heili Vaus-Tamm

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: KALEV KULJUS (oboe) ja MARKO MARTIN (klaver) Niguliste kiriku Antoniuse kabelis 25. III, kavas Siimer, Tulve, Garšnek, Jõeleht, Birtwistle, Lutosławski;

“MAMMUTKONTSERT” EMTA kammersaalis 27. III, kavas Kõrvits, Rannap, Kõrver, Maltis, Tally, Põldmäe, Lill.

 

Helilooja astub publiku ette alasti. Interpreet rüütab end rüüde ja maskidega, ajastute ja stiilidega. Mõni sobib rohkem, mõni vähem. Selle järgi öeldakse, et interpreedi ampluaa on see või teine. Helilooja aga näitab end nii, nagu ta on loodud. Võib küll püüda rüütada end erinevate laenatud rüüdega, aga need paistavad kentsakad ja võõrad ta peal. Siis nimetab helilooja seda õigustavalt eksperimendiks. Helilooja õige olek on aus alastus. Ja nii eluaeg. Ikka samamoodi. Mõni muutub sisemiselt ja siis teevad kuulajad selle muundumisprotsessi huviga kaasa. Enamus ei muutu. 

 

Instrumendimuusika – keskmes helilooja

 

Eesti helilooja on hingelt sisekaemuslik, uurib oma naba, kõhkleb-kahtleb, ei tahagi eriti kuskile välja jõuda, lihtsalt vaatab natuke ja jätab siis järele. Paremal juhul lisandub väike annus eneseirooniat. Suuri kulminatsioone tänases eesti muusikas pole. Meenub ehk Sisask, kes oma tähemuusikas valdavalt ikka Suure Pauguni välja jõuab. Kas naiivseks arvame seetõttu? Keerutab lihtsat kujundit, kasvatab, paneb paugu ära, rahuneb. Teised lähevad keerulisemat teed pidi, otsivad siit ja sealt, pauguni ei jõua, jätavad otsad lahti. Kõrvitsal oma looduskaemustega on veidi kulminatsioone. Leebeid, veidi kõrvaltvaatavaid, aga on.

Meenub aastatetagune muusikapäevade kontsert ukraina muusikast. Lugusid kuulates oli tunne, et kogu aeg oli särgirind eest lahti rebitud. Piin paistab lahtiselt kõigile silma, kihutab tagant, viib tipuni, et siis põrmu langeda. Ja nii igas loos. Ära väsitas kuulates. Tekkis tahtmine turvaliste uduste eesti muusikamaastike juurde tagasi saada.

Kahe kontserdi peale kokku sai maastikke küllaga. Esituskoosseiski minimalistlik: esimesel kontserdil osalt duod, osalt soolod, teisel kõik soololood. Seda selgem pilt jääb. Helilooja on n-ö pilliga üksi. “Mammutkontserdi” soololood (lähtuvalt teemast “Pill”) jätsidki osalt mulje, et katsuti pilli võimalusi. Sellise ennast tagaplaanile jätva eksperimendina mõjusid Tõnu Kõrvitsa “Blues for…” steel-kitarrile, Kristjan Kõrveri pala nr 9 kandlele tsüklist “…notae…” ja Malle Maltise “0,01% 02”. Kusjuures see, mis Kõrver kandlest on leidnud, oli tõesti väga huvitav. Pill tundus hulga suuremate väljendusvahenditega kui seni nüüdismuusikas kuuldu põhjal võis arvata. Samas oli lool ka sisemine selgroog olemas ja sisuliseltki oli seda huvitav kuulata. Maltis leidis kontrafagotist hulga huvitavaid helisid ja mänguvõtteid, mis aga niivõrd loona helisema ei hakanud. Kõrvitsa lugugi tundus etüüdina sellisele tõsises muusikas haruldasele kantripillile. Loodetavasti kasutab helilooja seda (äraõpitud) pilli edaspidi mõnes muus teoses.

Tulemuseni, kus helilooja üle pilli “paistis”, jõudsid Rein Rannap “Rosaariumiga” inglissarvele, Mirjam Tally “Pihlakate merega” bassklarnetile ja Märt-Matis Lill looga “Lindudele” suurele trummile. Lille trummilugu oli nende kahe kontserdi suuremaid elamusi. Ja seda nii detsibellide kui hingejõu osas. Sentimentaal-traagilise varjundiga linnuvaatluse lugu oli helilooja sõnul ajendatud ka linnugripi paanikast. Eksistentsialistlikkust, lausa surmaähvardust oli loos tõesti. Helilooja ei välistanud oma pöördumises publiku poole konkreetseid assotsiatsioone. Seetõttu hakkasid eriti teistkordsel esitusel (lugu mängiti kontserdi kontseptsiooni tõttu kaks korda) mõjuma konkreetsed kujundid. Löök, linnu tiivavihin, löök, veel löök, veel tugevam löök, löök… vaikus. Üldse vastandusprintsiip: süüdimatu linnulaul, suure trummi rikkalikult agressiivsed väljendusvahendid. Kui esimene ootamatust ja talumatult tugevast trummilöögist tekkinud kõhuvalu järele andis, oli lugu ennast väga huvitav jälgida.

Tally “Pihlakate meri” mõjus oma erksuse ja rõõmsameelsusega värskelt ning elusalt. Hästi mõjus ka adutav vorm, kus jazzilik koputusrütm moodustas loo keskmise, intensiivsema osa. Huvitav meetod, kus rütm justkui alateadvusest välja koorub ja mingil ekstaasihetkel valdavaks osutub, et pärast jälle helide taha taanduda. Üllatava helikeelega tuli aga välja Rannap: tema inglissarveteos oli vaba rannaplikust krutskilikkusest ja rütmirõõmust. Igatahes hea lugu. Kirjutatud veidi tänase eesti muusika uitavas stiilis, aga veenvalt, oskuslikult.

Siit viib mõtteliin teise Ruja mehe Igor Garšnekini ja tema kaudu Niguliste kontserdini. Kui Rannap tuli välja enda kohta tavatu helikeelega, siis Garšneki klaveriloost “Quadra” aimdus just tema rock’imehe taust. Julge ja teistmoodi oma rütmikate äärmiste ning rock-ballaadina laulva keskmise osaga oli tema lugu hillitsetud kõlaga kabelikontserdil. Rannap pani oma loole kajaefekti elektrooniliselt juurde, Garšnekile tuli kirikukaja ise appi ja muutis keskmise osa klaveriakordid sündilikult vibreerivateks ja omas elemendis kandvateks.

Kuna selle kontserdi peategelaseks oli oboe (või ühendus oboe-klaver), sai sellegi sisuliselt liigitada “Mammutkontserdi” alapealkirja “Pill” alla. Ja kõik eelöeldu kehtib ka siin. Helena Tulve oma avarate kõlaväljadega oli loos “Valvaja” professionaalne ja nauditav. Tema lugusid hoiab koos teatud intellektuaalne liin, mis paneb kuulama. Ta justkui annab loa sul endale järgneda, viib läbi temale teada ruumide, käikude ja maastike. Otsest kooshoidvat vormi ei tunneta – seda justkui polegi, aga igav ka kunagi ei hakka. Tunned, et oled pärast tema muusika kuulamist justkui mingi teadmise võrra rikkam.

Mart Siimeri muusika on positiivne ja konkreetne, nii ka “Jäätunud varjud”. Lauri Jõelehe “Ampla” (lad k avarus) trillerdav-virvendav ažuurne muster ja oboe uitav intervallika olid küll pealkirjaga kooskõlas, aga omasse elementi tundus muusika jõudvat alles kolmanda osa re-noodist võrsuvate kujunditega. Siin hakkas äkki huvitav.

 

Teatraliseeritud ja interaktiivne osa – keskmes publik

 

“Mammutkontserdil” võis osa saada veel Alo Põldmäe lühiooperist “Kontrabass-kuningatütar” (esiettekanne), Margo Kõlari interaktiivsest installatsioonist “Sündi sisikond” EMTA elektronmuusika stuudios ja muusikaterapeut Dali Kase eksperimendist M.-M. Lille teosega “Lindudele”.

Et pikast lohisevast “Mammutkontserdi” traditsioonist on saanud muusikat eri aspektidest avav innovatiivne üritus, on muusikapäevade selleaastane suurim saavutus. Mammutist on saanud kaelkirjak – kirju, liikuv ja ulatab igale poole.

Humoorika teatraalsuse vaimsust kannab ka Alo Põldmäe ooper, mis läheb mingist hetkest nii hästi käima, et paneb tõesti kaasa elama (lavastaja Hardi Volmer). Süskindi kuulsa kontrabassinäidendi järgi kirjutatud Enn Vetemaa libreto näitab algul pikalt Kontrabassimängija (bariton Villu Valdmaa) “õiendamist” teiste pillide kallal, mis osalt ka ooperi saatebändis kasutusel. Koos hästi kaleidoskoopilise muusikavalikuga mõjub kuidagi fragmentaarselt ja ilma sisemise arenguta, kuigi on vaimukaid kohti.

“Lugu” läheb lahti aga siis, kui tegevusse ilmub metsosopran Sarah’ liin. Nüüd kuuleb meeldejäävaid kõnefraase (“Sa armukade puidust siga, kolm korda kukkusid sa me voodi”) ja muusika kulgeb ühtsema liinina. Esile tulevad nii ooperlikud kohad kui sosistatud retsitatiiv digiklaveri sumedate akordide saatel. Kui kontrabass saab selga Sarah’le kingiks mõeldud kleidi, läheb tegevus juba absurdi valdkonda ja kannab sellisena hästi. Igatahes suur samm edasi Põldmäe eelmisest kammerooperist.

Siis katsed publikuga. Lõbustuspargilaadne osa elektronmuusika stuudios – vaimukas ja mänguline. Ning muusikat salapärase mõjutaja ning teraapiana avav Dali Kase seanss.

Hiidkontserdi kasvamine avatumaks, män­gulisemaks ja elulisemaks näitab eesti muusikas vajalikku protsessi. Suhtlemis- ja suhestumisvalmidus teiste eluvaldkondadega, huvi äratamine, värske ja kompleksivaba aktiivsus on suunad, millega meie nüüdismuusika peaks laiemasse kultuuriellu oma jälje jätma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming