Eesti muusika-aasta algas ka Iisraelis

Kristel Pappel

Erkki-Sven Tüür Tel Avivi ülikoolis.

Erkki-Sven Tüür Tel Avivi ülikoolis.

Maxim Reider

Eesti muusika-aasta üritused jõuavad neil päevil Saksamaale ning seda Tüüri muusika kõlades. 28. jaanuaril mängisid Hando Nahkur ja Prezioso-kvartett Tüüri teoseid Ulmis, kohal ka helilooja ise, ja täna Münchenis. Nädal hiljem on 6. veebruaril aga esiettekanne Brüsselis: Arvo Volmer juhatab Tüüri uut orkestriteost „Le poids des vies non vécues“ ehk „Elamata elu paine“.

Eesti muusika-aastale anti juba esimesel kuul hoog sisse ka Iisraelis. Nimelt sai Tel Avivi Cinémathéque’i kinolinal 15. jaanuaril vaadata Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergi“ videosalvestist (rahvus­ooper Estonia). Päev varem aga oli Felicija Blumentali keskuses kontsert meie komponistide kolme põlvkonna (Ellerist Tüüri ja Grigorjevani) helitöödega, sh ka Veljo Tormise „Nostalgia“ esiettekanne. Esines Klaaspärlimäng Sinfonietta Andres Mustoneni juhatusel.

Eesti suursaadiku Tel Avivis Malle Talvet-Mustoneni südameasi on juba pikemat aega olnud „Wallenbergi“ laiem tutvustamine, mida nüüd õnnestus korraldada suures kinosaalis videosalvestise abil ja helilooja enda kohalolul. Väga hästi oli valitud ka ooperinäitamise kontekst: Tel Avivi ülikool korraldas samal päeval konverentsi, meenutades 70 aasta möödumist Wallenbergi kadumisest Budapestis 17. jaanuaril 1945. Konverentsil, kus osalesid ka Rahvusvahelise Raoul Wallenbergi Fondi esindajad, rõhutati muu hulgas, et ajaloolastel puudub endiselt ligipääs Nõukogude julgeoleku­teenistuse arhiividele ja seega ei saa pidada Wallenbergi juhtumit lõpetatuks. Lähemalt nendest teemadest aga helilooja endaga.

Erkki-Sven Tüür: Mulle oli tähtis, et „Wallenberg“ ei jäänud lihtsalt teadmiseks, et selline asi on olemas, vaid et inimesed nägid seda ja ekraani vahendusel jõudis kunstiline sõnum nendeni. Siinkohal tahan tunnustada Eesti Iisraeli saatkonda erakordselt toimeka tegutsemise eest Eesti muusikakultuuri tutvustamisel (nagu ka meie saatkonda Saksamaal). Oli heameel kohtuda Wallenbergi poolõe lapselapsega Cecilia Åhlbergiga ja kuulda, et Rootsi riigi suhtumine Raoul Wallenbergi on muutunud nende 13-14 aasta jooksul, mis on möödunud ooperi esiettekandest Dortmundis. Mäletan, kui 2001. aastal külastasime Wallenbergi poolõde Nina Lagergreni Stockholmis, oli ta üsna nukker ametliku hoiaku üle. Tänase seisuga väärtustab Rootsi riik Wallenbergi pääste­missiooni hoopis teisel tasandil.

Enne ooperinäitamist kinosaalis esitas Klaaspärlimäng Sinfonietta minu „Passion’i“ suure emotsionaalse laenguga ja see andis ooperiks õige häälestuse. Hiljem vestluses publikuga torkas silma, et inimesed väljendasid oma arvamust väga vabalt ja julgelt, nii et neil tekkis ka poleemika, just konservatiivsema ja uuemeelsema poole vahel. Eriline oli see, et igal vaatajal on isiklik suhe holokaustiga, kogu „Wallenbergi“ temaatikaga. Seda väljendasid ka repliigid, mida pärast poetati – kõigil on suguvõsas keegi, kes jäi diktatuuride hammas-rataste vahele.

Kohtusid Eesti saatkonna organiseerimisel ka Iisraeli noore põlvkonnaga: sul oli seminar Haifa ja Tel Avivi ülikoolis ning Jeruusalemma muusikaakadeemias.

Tutvustasin rohkete muusikanäidetega oma helikeele muutumist, oma printsiipe. Seminarides osalesid kompositsioonitudengid, teoreetikud, heliloojad. Kooliti oli seltskond hästi erinev. Haifas kuulas seminari 50 inimese ringis: juudid, muhameedlased, kristlased, kellel ka erinev muusikaline taust – kes tegeles etno-, kes rokkmuusikaga. Sellest lähtudes rääkisin rohkem oma V sümfooniast ja kuulasime ka In Spe lugusid. Jeruusalemmas ja Tel Avivis pakkusid kuulajaskonnale huvi teoreetilisemad küsimused. Mõni oli üllatavalt hästi kursis ka minu loominguga. Väga valgustav oli nendega vestelda, kuulda arvamusi uue muusika olukorra kohta, saada sisevaade selle maa ellu.

Tulen tagasi ooperi juurde. „Wallenberg“ pole minu meelest aktuaalne mitte ainult mitmekihilise kunstiteosena, vaid ka oma lähenemisviisi poolest – tõlgendada ja üldistada ajaloolise isiku tegevust ning tõsta ta lugu müüdi tasandile. Inimene ja diktatuur või mingi ideega masside manipuleerimine on taas päevakorral. Kuidas seda oli tunda Tel Avivis?

Seal tajus eriti selgelt, et „Wallenberg“ ei ole seotud ainult minevikuga, vaid et ooperis kirjeldatud olukord on aktuaalne ka praegu ja võib mingil uuel jõledal moel korduda. Sellepärast on vaja nendest asjadest rääkida väga emotsioonirikkalt, et näidata, milleni viib rumalusest, valgustamatusest tingitud raev ja jõhkrus, mis on osavate manipulatsioonide kaudu jõudnud sellise kujuni, nagu oleme näinud holokaustis või GULAGi vangilaagrites või küüditamistel. Kõik saab võimalikuks lauspimeduse ja manipulatsioonide tõttu – ka praegu on suur kontingent neid, kes sellele lihtsameelselt alluvad. Sellepärast olen ka „Wallenbergi“ kirjutanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming