Eesti muusika 1918–2018–2118

Elleri loobumine traditsioonilisest vormist sada aastat tagasi avas eesti muusikas tee modernismile, eesti muusika vahetu kontakt reaalsusega rajab aga tee stiilijärgsesse ajastusse.

KERRI KOTTA

Umbkaudu sada aastat tagasi valmis üks Heino Elleri tuntumaid teoseid: sümfooniline poeem „Koit“.1 Prohvetlik on nii teose tulevikku vaatav pealkiri kui ka vormiline ülesehitus, milles konventsionaalne annab järk-järgult teed ebakonventsionaalsele. Muusikateoreetik Mart Humala sõnul võib poeemi kulgu kuni kõrvalpartii alguseni vaadelda traditsioonilise sonaadivormina, sealt edasi aga ootuspärane areng takerdub: Eller teeb kõrvalpartii korrektseks (s.t konventsionaalseks) artikuleerimiseks mitu ebaõnnestunud „katset“ ning hülgab mingil hetkel muusikalisele fantaasiale omaselt sonaadivormi kui teose vormilise raamistiku sootuks.2

Sellisena seisab Elleri „Koit“ traditsioonilise ja modernistliku piiril: kuna teose vormiline areng jääb mingis mõttes lahtiseks, siis ei ole selle lõpp mõistetav niivõrd lahenduse, kuivõrd õhku visatud küsimusena, mille võimalike vastustena on vaadeldavad nii Elleri enda, aga veelgi enam tema modernistidest õpilaste hilisemad tööd. Ühtlasi omandab „Koit“ eesti muusikas sümboolse tähenduse – mõnevõrra sarnaselt Debussy sümfoonilise poeemiga „Fauni pärastlõuna“, mis sai alguspunktiks muusikalisele modernismile tervikuna.

Viimase saja aasta jooksul on modernism eesti muusikas avaldunud nii 1930ndate kui ka 1950ndate, n-ö sõjajärgse noore põlvkonna neoklassitsismina, 1960ndate serialismina ning 1990ndatel esile kerkinud neoekspressionismina. Alates 1960ndatest on nimetatud suundadega läbi põimunud ka see mitmeti tõlgendatav nähtus, mida mõnikord nimetatakse postmodernismiks ja mis on avaldunud nii kollaaži kui ka mitmesuguste uuslihtsusele pretendeerivate vooludena.

Postmodernismi võibki vaadelda modernismi viimase, selle aluseid eitava või pahupidi pöörava faasina, milles modernismi dogmaatilisuse ja hierarhilisuse hülgamine on aga ainult näiline. Sellest, et modernism ei ole lõplikult ületatud, annab tunnistust postmodernistlike mängudega kaasnev omapärane ängistus. Postmodernistlikus teoses proovitakse küll sageli teha halva mängu juures head nägu, kuid võimetuna kehtestama n-ö positiivset programmi, suudab postmodernistlik teos demonstreerida vaid kõikide programmide suhtelisust ning on sellisena talutav või vastuvõetav ainult teatava kultuurilis-vaimse treeningu läbinuile.

Postmodernistlik teos suudab demonstreerida ainult kõikide programmide suhtelisust ning on vastuvõetav vaid teatava kultuurilis-vaimse treeningu läbinuile. John LeKay. Pealkirjata. Redel, ratastool, 1991.

Wikimedia Commons

Siiski on postmodernismil tuleviku seisukohast ka positiivne sõnum, mis seisneb kunstilise objekti (olgu selleks siis kas või inimene) vabastamises struktuuri painest. Kõigist oma „puudustest“ hoolimata annab postmodernism taolisele objektile mingi iseväärtuse, mida sellel modernismis veel olla ei saa – seal on objekt ikka veel struktuuri funktsioon. Kummalisel kombel kaasneb sellega ühtlasi mainitud objekti „inflatsioon“: see poleks teistpidi nagu enam midagi väärt. Näib, nagu ei suudaks ka postmodernism defineerida objekti väärtust teistmoodi kui vaid suhtena millessegi suuremasse, mida post­modernism puht protseduuriliselt muidugi jälle keeldub tegemast. Seetõttu säilib postmodernismis modernismi dogmaatilisus, aga varjatud, skisofreenilisel kujul. Eelkõige on postmodernism iseendaga puntrasse jõudnud mõistuseusu viimane faas, mis oskab veel ainult teeselda ja vigurdada.

Nii on modernismi ja postmodernismi vahel kõikuvas eesti muusikas tekkinud 2018. aastal vajadus uue arenguhüppe järele, mis esialgu on avaldunud modernismi uue tulekuna – kõlamodernismina.3 Aga see on üks teistmoodi modernism, milles n-ö traditsioonilisele modernismile omane kartesiaanlik vaimu ja keha duaalsus näib olevat ületatud. Pealiskaudsel vaatlusel võib öelda, et see uus muusika on mingis mõttes kehaline või siis vähemalt bioloogiline. Kuid see pole keha vaimu asemel – sellega proovib aeg-ajalt ja ootuspäraselt liialdustesse kaldudes flirtida postmodernism –, vaid kehavaim või vaimkeha. Kehalisus selles uues mõttes ei ole vaimu hülgamine või eitamine, vaid pigem vaimu vahetu kontakt reaalsusega, mida sellel kui kehast eraldatud kategoorial varem olla ei saanud.4 Ja see pole veel siiamaani teinud endast õpetust, ei ratsionaalset ega ka müstilist, vaid on jäänud – ja ilmselt peabki jääma, kui ei soovi tagasi langeda vanasse lõksu – kompromissitult spontaanseks.

Pole vist üllatav, et seda lähenemisviisi esindavad vähemalt eesti muusikas peamiselt naised. Meesheliloojaid on ka, kuid kummalisel kombel ei suuda nad selle uue muusikalise reaalsusega (veel?) vahetult kohaneda. Näiteks Märt-Matis Lill, üks selle suuna väljapaistvamaid esindajaid, toetub teatavat laadi ökoloogilisele eetikale ja vähemal määral ehk ka ida spirituaalsusele, millest ta siis tuletab oma muusika orgaanilisuse ja esteetilised alused. Midagi sarnast võib väita ka Toivo Tulevi puhul, kuigi tema muusikale annavad vundamendi eelkõige religioosne ja müstiline hoiak. Näib aga, et kumbki neist ei ole veel valmis selles uues muusikalises reaalsuses lihtsalt „olema“ nagu näiteks Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannes või uute tulijatena Liisa Hirsch ja Elis Vesik, kes esindavad erinevalt meesheliloojate „programmilisest“ lähenemisest mainitud uue muusika „absoluutset“ poolt.

Nii nagu Elleri loobumine traditsioonilisest vormist sada aastat tagasi avas eesti muusikas tee modernismile, avab eesti muusika uus „olemine“, selle vahetum kontakt reaalsusega (ja siin ei peeta muidugi silmas n-ö illustreerivat muusikat mingi traditsioonilise olustikupildi tähenduses) tee kunsti stiilijärgsesse ajastusse, milleks järgnev sajand ilmselt kujuneb. Juba praegu on näha, et sellise muusika puhul ei tööta harjumuspärased kategooriad just kõige paremini. Üks selliseid kategooriaid ongi esteetika, sest absoluutse spontaansuse tingimustes ei saa kunsti ülesanne olla ilusate, ülevate või ka nendega mingis (negatiivses) dialoogis olevate kunstivormide loomine. Pigem annavad need edasi mingit laadi bioloogilist asjalikkust, mida aga ei tohi ära segada tundetusega. Samuti ei kaasne uue käsitlusega stiilitus või vormitus, kuid stiil ja vorm on sedalaadi teose seisukohalt pigem resultatiivsed, lihtsalt avaldumiskujud ja mitte käivitavad aspektid. Rohkem kui kunagi varem saab sellistest teostest maailma ja iseenese tunnetamise vahend ning sellisena realiseerivad need tulevikus ehk tõepoolest vana romantilise kujutelma.

Kuna sedalaadi teosed saavad olema omamoodi tõe väravad, mis aitavad astuda kontakti reaalsusega, on need kuulajatele ilmselt ühtlasi sügavalt teraapilised. Sellest tuleneb, et teatavas mõttes asendub selliste teoste esteetiline väärtus tarbimisväärtusega, kuid parimal juhul ei ole tarbimine ego identiteeti üles ehitav ega teadlikult ekspressiivne ehk väljapoole suunatud, sotsiaalne (see muidugi lõplikult kuhugi ei kao), vaid tunnetuslik: tarbitakse, et enese kohta midagi teada saada.

On raske ennustada, missuguseid muutusi toob praktikas enesega kaasa nõnda teisenenud arusaam kunstist. Nii või teisiti olenevad välised muutused peamiselt tehnoloogia arengust. On võimalik, et sellisel muusikal pole enam staare ja institutsioone, vähemalt mitte tänapäevases mõttes, sest selliseid komponente vajab eelkõige end repressiivselt kehtestav muusika, s.t loomevorm, mis mingis mõttes kirjutab võrdlemisi jäigalt ette maailmaga suhestumise viisi (nagu seda teeb näiteks rõhutatult kommertsiaalne muusika).

Kuna vahemaa teose ja teose vastuvõtja vahel näib üha vähenevat, hääbub ilmselt ka helilooja institutsioon. Tänapäeva popmuusikas on muusika autor teisejärguline pigem seetõttu, et ta ei ole üldjuhul osa turustatava toote brändimisest (nii nagu hiina tööline ei ole osa iPhone’i kui toote brändimisest). Tulevikumuusikas ei ole helilooja aga niivõrd keegi, kes teeb valmis midagi, mida siis kogetakse teosena, kuivõrd teatavat laadi terapeut, mingisuguste sündmuste võimalikuks tegija, „mängujuht“, kes loob ruumi, milles igaüks kogeb midagi (muusikat või siis midagi muud) vastavalt iseenese mentaalsele konfiguratsioonile. Mingis mõttes on see tõsisema kunstiteose vastuvõtu puhul nõnda juba tänapäeval, kuid eelnevalt valmis komponeeritud või ka kohapeal improviseeritud vorm kirjutab siiski ette n-ö ülalt alla lähenemise, kus vastuvõtjale jääb paratamatult passiivsem pool.

Tahaks loota, et muusika on Eestis 2118. aastal vaba ängistusest kui teisest. Äng luurab nii new-age’ilike läägelt õnneuimaste helindite kui ka kõrgkunstiks tituleeritud teoste avalikult depressiivsete väljendusvormide taga ja on painav just seetõttu, et sellele mingis mõttes keeldutakse ikka veel päriselt otsa vaatamast. Kummatigi võetakse seda olukorda tänapäeval paratamatuna. Tuleviku muusika ei fetišeeri aga enam ängistust, kuna see on ju suuresti ettekääne tõsiasjadele mitte otsa vaadata. Bioloogilise asjalikkuse valguses omandab ängistus teatava neutraalsuse või impersonaalsuse, kui see muidugi uues muusikas üldse esile kerkib. Näib, et eesti uues muusikas on tahetud meile sedalaadi muutunud fookusest juba mõnda aega teada anda. On ju võimalik, et saja aasta pärast on ängistusest saanud ühiskondlik konsensus, milles praegu veel tajumata pinged sünnitavad omakorda uue pöörde.

1 „Koit“ valmis aastal 1920, kuid teost visandama oli helilooja hakanud juba aastaid varem. Eri loome­etappidega seoses on mainitud ka aastaarve 1915 ja 1918.

2 Vt Mart Humal, Heino Elleri „Koit“. – TMK 1985 nr 1, aga ka Mart Humal, Heino Elleri „Koit“ kui fantaasia. – Uuringud tonaalstruktuuridest. Sissejuhatus ja neliteist analüütilist etüüdi. Töid muusikateooria alalt III. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn 2006.

3 See on end vaikselt hakanud näitama juba 1990. aastatest alates.

4 Väga hea näide sellisest kehalisusest on Elo Masingu muusika, mille struktuur kasvab sageli välja puhtfüüsilisest, kuid edasises arengus muusikaliseks ja lõpuks metafüüsiliseks või mõtteliseks teisenevast žestist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht