Eesti levimuusika Balthasar Russow

Igor Garšnek

Valter Ojakäär pälvis riigi kultuuripreemia pikaajalise loomingulise tegevuse eest. arno saar

Kuidas sa üldse muusikasse tulid – milliseid teetähiseid pead oma muusikahariduse teel kõige olulisemateks?

Aluse kõrva avanemiseks muusikale pani isa, kes polnud ise küll musikaalne, kuid kes ehitas lõpuks niisuguse raadioaparaadi, mis võttis terve Euroopa raadiojaamu. Huvitav on see, et tema rahuldus raadiote ehitamisega – ma ei mäleta, et ta oleks ise nendest kunagi muusikat kuulanud. Põhikuulajateks olid aga lapsed: mina, veidi vähem mu vend, kes oli suur lugemishuviline, ja õde, kes oli invaliid ning kellele raadio oli sama tähtis kui mõnele inimesele praegu telekas.

Koolis käisin Pärnus Rääma algkoolis, selle direktoriks oli Hannes ja Arbo Valdma isa Arved Valdma. Tema oli suur muusikahuviline ja pani lapsed kooliorkestrisse mängima. Pillidest olid meil okariinid, löökpillid ja muud kilinad-kõlinad ning mandoliin, siis mäletan veel üht koolivenda, kes mängis väga hästi lõõtspilli, tema oli nagu solist. Mina kuulasin teda, suu ammuli, et kuidas võib nii ilusti mängida. Tema oli üks mu esimesi muusikalisi mõjutajaid.

Me olime tol ajal skaudid, meil tekkis omamoodi skautide trio, kus mängisime kolme suupilliga niisuguseid lugusid nagu näiteks „Eesli serenaad” ja teisi populaarseid viisikesi. Esinesime skautide pidudel ja isegi vana Endla teatri laval. Aga üks mu klassivend oli oma vanuse kohta väga hea viiuldaja ja tahtis teha tantsupunti. Tema hakkaski mulle peale käima, et viska see suupill nurka ja võta ikka üks korralik pill. See oli 1939. aastal, ma olin tollal juba 16 ja käisin isale peale, et ta ostaks mulle klarneti. Isa ostiski, klarnet oli siis üks odavamaid puhkpille.

Sel ajal olin ma juba suur jazzifänn ja õppisin Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Selles koolis oli tähelepanuväärselt heal tasemel pillimängu õpetus, teiste seas oli seal ka üks sümpaatne klarnetiõpetaja Aleksei Ponomarjov. Tegutses samuti väike sümfoniettorkester, mäletan, et mängisime Jürme „Rukkirääku” ja mingit lihtsat Leopold Mozarti sümfooniat. Aga meie koolipundist kujunes lühikese ajaga Pärnu kõige parem tantsuorkester. Ning poole aasta pärast ostis isa mulle juba saksofoni. Klarnetimängijal on saksofonile üleminek suhteliselt lihtne, kuna aplikatuur on enam-vähem sarnane ja puhumistehnika ka. Ja moodsamat muusikat mängitigi ju tollal saksofonidega. Nii et see oli üks suur juhuste rida, et mul sattus olema nii andekas klassivend Leon Lindau, ja sain mängima nii erinevatesse orkestritesse.

Kuidas sa avastasid jazzmuusika, millisena mäletad Teise maailmasõja eelset Eesti jazzielu?

Jazzmuusika avastamine oli selles mõttes vältimatu, et see oli minu muusikaline ärkamisaeg. Meil oli kodus peale raadio veel grammofon, isa sai selle sõbra käest koos plaadikoguga. Seal oli Aleksander Arderi nn lakalaulusid, mida ta tollal väga edukalt laulis. Aga seal oli ka kolm jazziplaati ja vaat neid ma hakkasin kuulama. Pagana huvitav, hoopis teistmoodi muusika! Ning samal ajal – 1936. aastal, ma olin siis 13 – tulid välja Benny Goodman ja sving.

Minu suureks nördimuseks mängis Eesti Raadio küll väga vähe jazzi, aga mul olid käepärast rootsi ja inglise raadiojaamad. Londoni tantsuorkestrite ülekanded (nad mängisid kõik jazzi) panid aluse minu veendumusele, et see on midagi head. Ja siis tulid juba järjest Count Basie, Glenn Miller, Artie Shaw, Jimmy Dorsey ja Tommy Dorsey, kõik need kuulsad tolleaegsed svingorkestrid. Ma istusin raadio taga pooled ööd üleval, jäin koolis isegi tunni ajal magama, kuna kuulasin öiti nende muusikat.

Siiski juba 1920. aastate lõpus hakkas ka Eesti Raadio tegema restoranidest tantsumuusika ülekandeid (tollal peeti seda meil jazziks). Mäletan näiteks The Murphy Bandi ja Estonian Dance Orchestrat, kus mängis Siim Kallase isa Udo Kallas. Regulaarselt, igal laupäeval ja pühapäeval, sai Eesti Raadios kuulata aga kahte orkestrit: nendeks olid Kurt Strobeli ja John Pori orkester. Vahe oli selles, et Strobel mängis põhiliselt ameerika lööklaule ja Pori populaarsemat repertuaari nagu näiteks „Postipoiss” ja „Mulgimaa”. Ning muidugi „Õllepruulija”, mis sai kohe kõigi õllesõprade hümniks.

Esimene mees, kes hakkas meil jazzialast valgustustööd tegema, oli Henry Ambel. Tema tegi raadios jazzi ajaloost mõned saated, kus ma esimest korda kuulsin New Orleansi jazzist. Peatselt hakkasid mu tuttavatel tekkima ka jazziplaatide kogud. Mäletan, et kui me Raimond Valgrega mängisime 1941. aastal Pärnus, siis kuulasime pärast esinemist juba ka Lionel Hamptonit ja muud mustade jazzi.

 

Kas sõja ajal said ka mahti muusikat teha?

Asi oli niimoodi, et ma lõpetasin kooli 1941. aastal. See pidi olema gümnaasiumi eelviimane klass, aga kuna venelased muutsid gümnaasiumid keskkoolideks, siis nad võtsid ühe aasta ära, et kõik oleks vene moodi. Lõpetas korraga kaks lendu. Ja siis oli niimoodi, et kellel sünniaastaks 1922, need võeti kohe Punaarmeesse. Ja need, kel 1923 (nagu minul), need mobilisatsiooni alla ei kuulunud ja sellest sain mööda. Veidi hiljem, kui Eestimaal oli sees juba Saksa armee, arvas Hitleri väejuhatus ilmselt, et mingeid abijõudusid kohalike seast pole tarvis ja esialgu jäingi eraisikuks. Aastal 1942 läksin mängima ühe kvintetiga Ammende villasse, kus oli tollal Talvekohvik ja Offiziersheim.

Põhilisteks kuulajateks olid seal sakslased, aga minule oli see hariv seltskond vähemalt selles mõttes, et klaverit mängis meil Arnold Siirak, kes oli minust 23 aastat vanem (mina olin siis 19). Tänu sellele, et ma olen alati sattunud vanemate pillimeestega mängima, on need kogu aeg mind nagu edasi tõmmanud. Sest kui sa omavanustega pidevalt koos oled, siis sa oled lihtsalt üks loll kümne lolli hulgas. Aga kui mängid vanematega, siis nopid kogu aeg kas tarkuseteri ise või sulle näidatakse, et – vaata, nii peab see asi olema ja kõlama.

Hiljem mängisime Pärnu Rannakohvikus ning sinna toodi täienduseks kontrabass ja trumm Tallinnast ning trummimängijaks tuli Erich Kõlar. Ning see oli mulle väga suur õnn selles mõttes, et Kõlar oli minust palju vilunum ja õpetas mulle seda õiget „svingi jagamist”, pani mu ajud selle koha pealt paika. Pärast seda tulin Tallinnasse, kus mängisin koos John Poriga restoran Glorias, mis oli praeguse Vene teatri all, see oli 1942. aasta sügisest 1943. aasta kevadeni.

Aga 1943. aasta jaanuaris tuli see Stalingradi pauk, kus Saksamaa jäi tervest armeest ilma, ja vaat sinna oli juba vaja leida asendajaid. Siis seatigi mind fakti ette, et ma olin arvele võetud Saksa armeesse. Seejärel tuli minna 10. mail 1943 Kohilasse väljaõppele, kuigi sakslane pidas kinni põhimõttest, et välismaalasi ei võeta Wehrmacht’i. Seetõttu sattusime esialgu sõjaväe abiteenistusse – ja kui meid saadeti Volhovi rinde tagalasse, siis olime ühes Saksa diviisis hobusemehed (meie, linnapoisid!). Ent oktoobri lõpus korjati eestlased kokku Volossovosse, anti püssid kätte, tehti üks laskeharjutus, ning olimegi valmis sõdurid rindeväeosas, et võtta vastu esimesi lööke Eesti pinnal.

Kui 1944. aasta mobilisatsiooniga formeeriti Pärnus 6. piirikaitserügement, kutsuti mind selle orkestrisse. Ega rindeväeosast äratulek polnud niisama lihtne: mind vormistati, nagu ma oleksin Soomest tagasi tulnud, justkui poleks ma juba mobiliseeritudki Saksa sõjaväkke. Anti uus varustus, püssi matsin kuhugi maha ja kaks käsigranaati loopisin õhku. Nii saingi uuesti orkestrisse mängima.

 

Kui rääkida sõjajärgsest ajast, keda meenutad oma meeldejäävate ansamblipartneritena?

Üks oli kindlasti Erich Kõlar, kes oli minust küll noorem, aga minust muusikaliselt kindlasti arenenum. Seda näitab kas või see, et temast sai pikkadeks aastateks Vanemuise peadirigent. Eesti Raadio Jazzorkestri perioodist võib öelda, et peaaegu kõik, kes olid minust 10–15 aastat vanemad, olid mulle ka omamoodi mentorid. Seal mängis näiteks esimese eesti jazzorkestri asutajaliige Konstantin Paalse, Murphy Bandi üks rajajaist, tema mängis akordioni. Noorematest peale Kõlari muidugi Ülo Raudmäe, samuti Vallo Järvi.

See oli too Kuldse Seitsme periood ja Eesti Raadio, aga aastatel 1947–49 oli üks täiesti kontsentreeritud vennaskond, kus kõik olid ühevanused. Selle kutsus ellu Kõlar ning see oli ansambel Rütmikud. Kõlar mängis trummi, Vallo Järvi kitarri, Uno Naissoo kontrabassi, Arne Oit akordioni, Gennadi Podelski klaverit, mina klarnetit ja saksofoni. Need kaks aastat olid erilised just seetõttu, et harjusime koos peast mängima ja improviseerima. Huvitav on see, et paralleelselt Rütmikutega hoidis Naissoo üleval oma n-ö põrandaalust ansamblit Swing Club, millest ta minule miskipärast eriti midagi ei rääkinud, kuigi olime suured sõbrad. Ent igal juhul oli see kooslus neil aastail üks meie eesrindlikumaid levimuusika arendajaid. Uno Naissoo tahtis juba tollal kõike uurida põhjani.

Kuidas hakkasid ise laule kirjutama? On sul olnud muusikas suuri eeskujusid, kelle järgi joonduda?

Kui laululoomingust rääkida, siis eeskujuks oli mul ameerika lööklaul nagu Valgrelgi. Mina kirjutasin nende sõnu kuulmise järgi raadiost maha (makki ju tollal polnud) terve kaustikutäie. Ameerika lööklaulude meloodia ja teksti koosmõju (harmooniast ei taibanud ma tollal midagi) oligi see, mis minu laululoomingule aluse pani. Naissoo, Oit, Mandre jt kirjutasid muusika valmis ja Heldur Karmo tegi pärast teksti. Mina aga ei ole ühtegi laulu nii teinud, et Karmo oleks hiljem sõnad loonud. Kirjutasin algusest peale muusika ikka teksti järgi. Kõige esimene laul oli „Õhtu rannal” ja see oli mu enda sõnadele. Hiljem tulid Ralf Parve ja Debora Vaarandi muidugi. Tema sõnadele on ju „Rannakolhoosis”. See on kahe otsaga lugu – üks ots oli Georg Ots, kes laulis selle meeletult populaarseks Venemaal. Teisest otsast on selle Debora Vaarandi luuletuse originaalpealkiri „Uus paat”, mingist kolhoosist pole seal juttugi. Aga ajakirja Pilt ja Sõna tollane toimetaja pani pealkirjaks „Rannakolhoosis”, kuna siis hakkas meil peale see kolhoseerimine ja toimetaja teenis sellega plusspunkte.

 

Aga sina kui ooperihelilooja ja „Kuningal on külm”?

Sellega oli niisugune lugu, et mulle ütles ükskord Vladimir Alumäe: „Tammsaarel on näidend „Kuningal on külm”, millest annaks ideaalse ooperi kirjutada. Sina oled ju palju laule teinud, äkki kirjutad sellest loost ooperi?” Mina hakkasin alguses kõhklema, hiljem nägin juhuslikult Voldemar Pansot ja küsisin otse: „Kuule, Volli, sina oled seda tükki Draamateatris lavastanud, kas sellest saaks ooperi teha?” Panso ütles, et unusta ära, see on täis filosoofiat, kuidas sa selle ooperisse paned. Läks aga nii, et Kaarel Ird saatis minu juurde Vanemuise direktori, kellel oli selle ooperi loomiseks leping kaasas, kirjuta muudkui alla. Ning juba oli räägitud ka Ain Kaalepiga, et ta libreto teeks.

Muuseas, viiskümmend protsenti ooperi menust oligi Kaalepi teene, kuna ta oskas oma libretos Tammsaarelt esile tuua kõike seda, mis oli väga vajalik. Ja kõik selle kõrvale jätta, mis ei olnud hädavajalik. See on hästi ühiskonnakriitiline lugu, mis räägib tühisest võimujanust. Kuningas kui võim ja tema ülemad on oma aja nii ära elanud, et neid ei saa enam elustada. Narr on seal tähtsam kui kuningas, tema liigutab kõiki hoobasid. See oli puhas ühiskonnakriitika. Seda hämmastavam oli, et „Kuningal on külm” sai koguni üleliidulise preemia. Lavale tuli ooper Epp Kaidu lavastuses 1967. aastal Vanemuise uue maja avaetendusena. Ja seda mängiti seal üle kolmekümne korra (kuni peaosaline neitsi Angela läks sünnituspuhkusele).

 

Oled eesti jazzi ja levimuusika elav entsüklopeedia. Oled sellest kirjutanud mitu raamatut, näiteks „Vaibunud viiside kaja” ja „Omad viisid võõras väes”. Nüüd just tuli välja selle sarja kolmas köide „Sirp ja saksofon”. Kuidas avastasid endas kirjamehe ande? Oled sa eesti levimuusika Balthasar Russow?

Läti Henrik võib-olla (naerab)? Kirjamehe ande avastasin ma tänu sellele, et minu noorusajal polnud televisiooni ja mu vanem vend oli kirglik lugeja. Lugedes temaga samu raamatuid, olin eakaaslastest ees. Osalesin ka kooli kirjandusringis. Hiljem oli mul (ja on ka praegu) hulk kirjasõpru, nii harjusingi oma mõtteid kirjasõnas väljendama. Kui hakkasin tegema raadiosaateid, siis tuli saate tekst ju varem valmis kirjutada, nii et kirjutamise ees pole mul hirmu kunagi olnud.

Eks oma osa mängis siin ka Valentina Konen, kelle hea raamat ameerika muusikast, ka jazzist, andis teadmisi. Ja olles ise palju lugenud ning meie muusikaelus üht-teist kogenud, tekkis lihtsalt vajadus neid asju teistega jagada. Praegu kirjutan eesti levimuusika ajaloo neljandat osa „Oma laulud leidsime üles”, see hõlmab ajajärku möödunud sajandi teisest poolest lähiminevikuni välja.