Eesti Keelpilliõpetajate Ühing 20

Tiina Pangsep

Eesti keelpilliõpetajad juubeldavad: Eesti Keelpilliõpetajate Ühingul täitub 20 aastat tegutsemist. Ühe ühingu elus on see pikk aeg, kuhu mahub palju ettevõtmisi. Ühingu korraldatud täienduskoolitustel on esinenud ja meistriklasse läbi viinud Anna-Maija Usma, Géza ja Csaba Szilvay, Merit Palas, Valentina Jakubovskaja, Petru Munteanu, Sirppa LannesTukiainen, Phyllis Young, kui nimetada vaid väheseid külalisi. Samuti on olnud ja on ka  edaspidi tähtis noortele keelpillimängijatele suvekursuste ja konkursside korraldamine. Juba aastaid toimub Värskas üleriigiline noorte keelpillimängijate suvekursus, üle kahe aasta korraldatakse ESTA Eesti konkurssi viiuldajatele ja tšellistidele. Suur väljakutse oli olla IV rahvusvahelise Heino Elleri nimelise viiuldajate konkursi peakorraldaja aastal 2008. Suursündmusena on ühingu tegutsemislukku jäänud 2006. aastal Tallinnas Euroopa  Keelpilliõpetajate Ühingu (ESTA) 34., 120 osalejaga aastakonverentsi korraldamine, millega teenisime oma Euroopa kolleegide kõrge hinnangu. Aastapäeva pidulikuks tähistamiseks peetakse 12. ja 13. juunil EMTAs Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu (EKÜ) konverents, kus teevad ettekande meie tänased juhtivad keelpillipedagoogid ja haridusjuhid ning antakse kontsert, kus esineb EKÜ kauaaegne president Urmas Vulp. Lisaks tähistame üheskoos meie  elava legendi Laine Leichteri 90. sünnipäeva ja esitleme ühingu 20. aastapäevaks koostatud trükist „Mõtteid keelpillimängust”.

Siinkohal küsitleme EKÜ algatajaid ja selle raske vankri eestvedajaid Niina Murdveed (kuulus ESTA juhatusse 1996–2000) ja Aino-Marika Riikjärve (ESTA juhatuse liige 2002–2007).   

Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu sünd langes ärevale ja murrangulisele ajale Eesti elus, ometi hakkaksite väikese algatusrühmaga looma keelpilliõpetajaid ühendavat organisatsiooni. Milline on olnud EKÜ panus keelpillihariduse arengusse Eestis?

Niina Murdvee: Kuna olen ise kõik need 20 aastat  olnud tegev ühingu juhatuses, on mul raske olla objektiivne. Oli vaja luua organisatsioon, mis ühendaks kõiki vabariigi keelpilliõpetajaid, nii alghariduses töötavaid kui ka kõrgkooli õppejõude. Eesmärgiks sai astuda Euroopa Keelpilliõpetajate Ühingu (ESTA) liikmeks, et olla pidevalt kursis uute suundade ja huvitavate ideedega, vahetada kogemusi kolleegidega teistest riikidest. Sellest ajast on meie delegatsioonid pidevalt külastanud ESTA konverentse  ja kutsunud huvitavamaid lektoreid esinema meie inimestele. Ilmumist alustas ajakiri Keelpilliõpetaja, mis kajastab ühingu elus toimuvaid sündmusi, oma väärikate pedagoogide kogemusi, uudiseid jm. Ajakirja olulisemate artiklite tõlkimine andis meile võimaluse tutvustada oma tegemisi ka rahvusvahelisel areenil. Neljal korral on meiegi pedagoogid teinud ettekande rahvusvahelisel konverentsil. Oleme püüdnud vähemalt kord aastas võtta  kokku kogu keelpilliõpetajate pere, et arutada meie mureküsimusi ning kuulata kontserte ja ettekandeid. Samuti on meie ühingu egiidi all teoks saanud mitu üleriigilist konkurssi, millele eelnesid ühingu toetusel korraldatud konkursid ja keelpillifestivalid. Äärmiselt oluliseks pean ühingu toetusel toimuvaid noorte keelpillimängijate suvekursusi.         

Esimene väliskonverents, millest Eesti delegatsioonil õnnestus osa võtta, oli 1991. aastal Rootsis Arvikas. Kas kogesite tookord, tutvudes esmakordselt kolleegidega vabast Euroopast ning nende õpetusstiilide ja metoodikaga, midagi raputavalt erinevat meie tookordses nõukogudeaegses hariduses pakutuga?

Aino-Marika Riikjärv: Küsimus on väga laiahaardeline. Kuna olime konverentsil esimest  korda, oli meile tol korral tähtsaim teavitada ESTAt meie olemasolust ja leida võimalus saada ESTA liikmeks. Toona, veel NSVLi osana, ei olnud Eestil iseseisvalt võimalik saada ESTA liikmeks ja seda küsimust seal koos ESTA tolleaegse juhatuse ja presidendi Yehudi Menuhiniga ka arutasime. Meile anti lootust ja lubati selleks muuta ESTA kehtivat põhikirja. Õnneks ei läinud seda vaja, sest kahe kuu pärast oli Eesti juba iseseisev riik ja nii astusimegi 1992. aastal ESTA täieõiguslikuks  liikmeks. Tutvusime konverentsil tõepoolest väga erinevate lähenemistega keelpilliõpetusele, aga ma ei laskuks detailidesse, sest see oli ikkagi tutvumisreis ja niisuguseks on see mälestustes ka jäänud.     

Eesti muusikahariduse tänases veidi ebakindlas seisus ootavad meid ees paljud muudatused. Mis võiks olla väliskonverentsidel nähtu-kuuldu põhjal see, mida kindlasti peaksime alles hoidma, et mitte korrata teiste vigu?

A.-M. R.: See on keeruline küsimus. Süsteemi lõhkuda ei maksaks. Aga ma olen päris kindel, et avardada maksaks küll. Aeg on kohutavalt muutunud, muutunud on lapsed ja nende  vanemad. Lapsevanem otsustab tänapäeval, mida ja kui palju ta oma lapsele soovib, seda ka muusikaõpetuses. Ma arvan, et on päris hea, et on lisandunud Suzuki õpetus. Vabadus valida võiks olla veel suurem. See ei tähenda, et võtame tunde vähemaks ja teeme neid lühemaks. Kõik peaks ikka jääma mõistlikkuse piiridesse. Me ju ikka tahame igas vanuses õppurilt kuulda puhast viiulimängu emotsionaalselt mõtestatud esituses ka edaspidi!  Väliskonverents on alati virgutav, sest seal kuuleb väga head muusikat suurepärases esituses, seal kohtab oma ala suuri tegijaid, seal moodustub õppeprotsessist üks suur tervik ja ma pean väga tähtsaks ka konverentsil osalejate omavahelist suhtlemist. Eriti oluline on see meile, kes me oma igapäevatöös oleme küllalt suletud ja kitsas ringis.   

Tänavu 3. – 8. aprillini toimus ESTA järjekordne rahvusvaheline konverents, seekord Euroopa südames Viinis. Seal osales  Eestist viieliikmeline delegatsioon koosseisus Aino-Marika Riikjärv, Niina Murdvee, Leila Eespere, Tiina Pangsep ja Tõnu Reimann. Konverentsil osalemine sai teoks tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele.

Leila Eespere: 2009. aasta on Austrias kuulutatud Joseph Haydni aastaks. Konverentsi motoks olid Haydni sõnad „Minu keel on mõistetav kogu maailmas”, mis Haydn olevat öelnud Mozartile, kui viimane soovitanud tal rohkem  võõrkeeli õppida, et teda paremini mõistetaks. Haydni muusikat kõlas kõigil kontsertidel ja väga heas esituses. Kuid Viinis pole mitte ainult Filharmoonikud ja ooperimajad, vaid tegutseb ka tohutult väiksemaid ansambleid – kammermuusika on in. Kõigi kammerkontsertide tase oli erakordselt kõrge, elamuse andsid nii koosmänguoskus kui ka iga mängija pillivaldamise tase, kõige krooniks täiuslik ühine muusikaline hingamine. Suurepäraseid elamusi pakkusid Jess-trio – kolm õde-venda Kropfitschid (esinesid imelastena juba 1978. aasta ESTA konverentsil) ja Minetti kvartett – noored muusikud, Haydni kammermuusika konkursi võitjad. Eisenstadt, Esterházyde linn, kus Joseph Haydn pikka aega elas ja töötas, on praegu see koht, kus võimalik õppida heal tasemel kammermuusikuks Haydni Kammermuusika Instituudis. Kõnekad ja tähelepanu väärt on üldõppeained, mis on seal kohustuslikud muusikuks  õppimisel: matemaatika, arhitektuur, akustika ja filosoofia. Konverentsidel on alati võimalik osa saada suurepäraste pedagoogide meistriklassidest. Seekord toimusid Bruno Giuranna tunnid vioolatudengeile ning Ernst Höbarthi töö kvartetikoosseisudega. Mõlemad on ise väga head mängijad ja auditooriumid olid huvilistest tulvil. Viin on rikas kultuuri- ja teaduskeskus. Muusikuile on Viin kui Meka, kus tuleks ära käia, selleks  et aru saada rikkusest, mis on olemas, aga mida tuleb ka hoida ja kasvatada.     

Konverentsi lõpetas ümarlaud teemal „Euroopa muusikahariduse tulevik”, millel tõstatus Viini muusikakõrgkooli õppejõudude mure noorte pillimängijate õpetuse kvaliteedi pärast. Kui nüüd tulla Eesti hariduselu juurde, siis kas ka meil on põhjust noorte muusikute taseme ning järelkasvu üle muret tunda?

Niina Murdvee: Antud ajamomendil võiks  öelda, et seis on hea. Meie suured orkestrid on täis noori mängijaid ja kõlavad hästi, professionaali tee valinud keelpillimänguõppurite tase keskmises vanuseastmes on kõrge. Parimad lõpetajad saavad edukalt sisse nimekatesse muusikakõrgkoolidesse üle kogu maailma. Kindlasti on meie õpilaste edu üks põhjusi see, et meil töötab suurepärane kogemustega kaader. Andekaid ja korralikult õpetatud lapsi on igal pool. Ometigi tundub, et seis on sama kui  looduses – vaikus enne tormi. Mulle tundub, et praegune aeg on väga habras. Rahutu seis majanduses mõjutab otseselt ka nn huviharidust. Sel taustal hakkavad meid ka muusikaõppe vallas otseselt mõjutama ennatlikud otsused, mis võivad tulevikus anda saatuslikke tagajärgi. Muusikuks või siis ka huvitasemel pillimängijaks üleskasvatamine võtab palju aastaid ja selle püramiidi alumine osa peab olema lai ja tugev. Ometigi minnakse  meil praegu just selle kallale. Tundub, et kõrgemates instantsides teatakse vähe allpool toimuvast või siis ei osata ennustada toimuva tagajärgi. Konverentsil Viinis konstateeriti just lääneriikides omal ajal tehtud ennatlike otsuste tagajärgi, mis ei ole andnud soodsat pinnast tugeval tasemel keskastme muusiku väljakujunemiseks ja mille otsene järg on kesine kõrgkoolitase. Muidugi, prestiižsetes kõrgkoolides ei ole see veel nii tuntav, kuna konkurents püsib, küll aga on juba löögi all järgmised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming