Eesti heliloojate põhjalikem tundja

Virge Joamets

Merike Vaitmaa.

Merike Vaitmaa.

Toomas Siitan

Igaühele meist on antud oma aeg ning keegi ei tea, kui pikk see on. Nooruses elatakse sageli justkui igavesti, aega muretult sinna-tänna, tühjale-tähjale kulutades, mõtlemata, et aeg ei ole lõputu. Kuid on ka inimesi, kes sihipäraselt liikudes ning järjekindlalt toimetades palju jõuavad, eriti kui neile on antud pikk elu. Just nõnda on minu meelest kulgenud ja tegutsenud muusikateadlane ja pedagoog Merike Vaitmaa.

Peamine valdkond, millega Merike Vaitmaa on end eesti kultuurilukku jäädvustanud, on kirjutised eesti muusikast. Ehkki tema konservatooriumi diplomitöö oli Eduard Tubina sümfooniatest, keskendus ta edaspidi peamiselt Teise maailmasõja järel tegevust alustanud eesti heliloojatele, alates Arvo Pärdist ja tema kaasaegsetest Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ja praeguste tegijateni välja. Aastakümneid on ta olnud selle perioodi eesti heliloojate põhjalikem tundja ning tema kirjutatu on ilmunust kõige tuumakam. Pikemad käsitlused on trükimusta näinud mitmes raamatus, ajakirjas Teater. Muusika. Kino ja Sirbis. Samuti on ta teinud eesti muusika kohta konverentsiettekandeid ja kaastööd välismaistele väljaannetele, eelkõige entsüklopeediatele ning plaadifirmadele kavaraamatute näol. Eesti muusika alal on tema juhendamisel valminud ka terve rida lõputöid: muusikateadlastest on tema juures selle kirjutanud Tiia Teder, Kersti Inno, Kristel Pappel, Anneli Unt, Saale Kareda, Kristina Kõrver, Kai Kutman – kõik meie kultuuripildis silmapaistvad isiksused.

Merike Vaitmaa teine kirg eesti heliloomingu kõrval on tema tegevuse algusest peale olnud kogu nüüdismuusika. Sellel alal on ta töötanud 1965–1980 (vaheajaga) Eesti Raadios ning 1996. aastast lektorina muusikaakadeemias, samuti olnud mitmete magistritööde juhendaja. Ehkki minu õpingud olid selleks ajaks läbi ega olnud võimalik tema loenguid enam kuulata, olen saanud kontserdikülastajana lugeda tema põhjalikke kavalehti, samuti ilmunud artikleid. Selleski vallas on ta aastaid eeskuju näidanud.

Muusikaakadeemias on Merike Vaitmaa olnud ametis 1980. aastast peale, õpetades eelkõige analüütilisi aineid. Ka oma kirjatöödes on ta alati tuginenud ühelt poolt ratsionaalsele analüüsile, kuid tema kirjutiste stiili eripära ja võlu on see, et ta näeb muusikat kunstilise tervikuna, mitte puhtalt teoreetilise uurimismaterjalina, ning peab vajalikuks sõnastada saadud elamuslikkust. Ühtlasi on ta pööranud palju tähelepanu väljendusele: tema tekstid on muusikateoreetiliselt täpselt ja samal ajal ilmekalt sõnastatud. Meelde on jäänud nii mõnigi suure soojuse ja empaatiaga kirjutatud artikkel. Ka festivaliülevaadetes (nt EMP, NYYD) on ta suutnud nii teose kui selle ettekande küll nappide vahenditega (maht!), kuid täpselt edasi anda, nii et lugeja saab üsna selge pildi, mis ja kuidas toimus. Tähelepanu osutamist keelele mäletan tema muusikateadlastele loetud kriitikakursusest. Ta suunas otsima sünonüüme ja mitte piirduma esimesena pähe tulnud trafaretiga, eelistama emakeelseid sõnu ning ära tundma ja välja rookima kiuslikke kantseliidi­kuradikesi. Oleks kena, kui tema olulisemad tekstid, mille väärtus ei ole ajaga kuhugi kadunud, koondataks ühtede kaante vahele.

Veel üks haru Merike Vaitmaa huvide sfääris on olnud muusikateater. Ta on olnud aastatel 1973–1978 Estonia teatri kirjandusala juhataja, samuti kirjutanud ooperiarvustusi ning peatüki Estonia teatri ajaloo raamatusse. Mina mäletan oma õpingute ajast haaravat ooperi­dramaturgia kursust. Tunnengi Merike Vaitmaad eelkõige õpetajana. Tema toetusest on nii mõnelegi tudengile olnud palju abi. Soovin talle palju õnne, et tema aastakümneid tehtud head tööd on märgatud ning vääriliselt hinnatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar