Eesti Filharmoonia Kammerkoor – eesti nüüdismuusika laboratoorium

Evi Arujärv

Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Niguliste kirikus tõi meelde koori muusikalise teekonna erinevate dirigentide käe all: Tõnu Kaljuste stiili, mille põhijoonteks oli ja on selge, „neutraalne” kõla ja puänteeritud, kõnekaid detaile tulvil muusikaline retoorika, ja eelmise peadirigendi Paul Hillieri, kes lisas koori musitseerimisse romantilisi vibratsioone ja pehmet paindlikkust. Kuigi Daniel Reuss on EFK peadirigendina juba mõnda aega  tuttav, tekitas just sellel kontserdil ahhaa-elamuse tema käe all küpsenud tulemus: tasakaalustatud, kuid ülemhelirikkusest sillerdav kõlapilt, milles vokaal on kohati sellisel määral ühtlustatud, et loob mulje instrumentaalsest korrastatusest.

Peaaegu instrumentaalset loomust näitav kõlakool on ülimalt soodne nüüdismuusika puhul, kus on sageli tähtsal kohal kõlavärv ja harmoonia. Selle ehedaks tõestuseks oli kaks  osa Galina Grigorjeva triptühhonist „Nature morte” Joseph Brodsky tekstidele („Liblikas” ja „Kes sa oled?”), milles peegeldub kurbus ja soojust tulvil eksistentsiaalne olemiskogemus. Nimetatud teose varasematest esitustest, hoolimata isegi mingite tehniliste detailide lihvimatusest praeguse seisuga võrreldes, on meeles eriline religioosne tundlikkus, soe hingevärin, mille juured on Brodsky tekstides – aga ka helilooja võimes „tõlkida” seda  laadi tunnetust muusika keelde. Triptühhoni seekordset esitust võiks kõlalise ja retoorilise viimistletuse poolest lugeda peaaegu täiuslikuks. See on seda hinnatavam, et Grigorjeva teoses nõuavad suurt tähelepanu ja pingutust nii suure ulatusega harmooniavertikaal kui ka olulist tekstisõnumit kandvad meloodiad. Kuid, jah, see hingevärina probleem … Kammerkoori esituse viimistletus äratas imetlust, aga, kummaline küll, mõte läheb selle peale,  et kunstile lisab alati veenvust ka annus inimlikku ebatäiuslikkust …

Kavas oli ka üks uus kooriteos: Eesti esiettekandele toodi Tõnu Kõrvitsa hiljuti Soome muusikafestivalil „Lux musicae” esmaesitatud kooriteos „Ääni joka katosi” („Hääl, mis kadus”) soome poeedi Mirkka Rekola tekstile, pühendatud luuletaja Eesti Vabadussõjas võidelnud isale. Vahetud esmamuljed Kõrvitsa uudisteosest: esiteks – muusikaliselt väga terviklik, tugeva sisemise arenguloogikaga teos; teiseks – väikene stiililine nihe vertikaali (harmoonia ja kõlavärvi) ja retsitatiivsuse suunas, võrreldes Kõrvitsa tavapärase autoristiiliga, kus on kõlaefektide tähtsusest hoolimata olnud tugeval positsioonil horisontaal ehk meloodiline alge.

Nagu iga uus teos, vajab ilmselt ka Kõrvitsa kooriteos esituste käigus küpsemisaega. Üldiselt tundub, et meie uus koorimuusika areneb mõjuväljas, kus ühendub n-ö  uus ja vana. Juba traditsioonist tulenevalt on endiselt silmapiiril arhailised allikad (folkloor, vanad vokaalstiilid) – ja see tähendab teatud meloodilise algmaterjali või ka üldisemate meloodiamudelite kasutamist. Samas kujundavad koorimuusika nägu jätkuvalt nüüdismuusika n-ö instrumentaalsed impulsid, mille tulemuseks on harmooniavertikaali kaudu iseseisva väärtuse ja tähendusega kõlakujundite loomine. Loodetavasti leidub nende originaalseks  ühendamiseks veel palju põnevaid võimalusi ja teeotsi. EFK ja Daniel Reussi koostöö viljad olid huvitavad ka klassikaesitustes. Felix Mendelssohni „Jauchzet dem Herrn, alle Welt” („Hõisake issandale, kõik ilmamaad!”) ja Kolm psalmi op. 78 ning Johannes Brahmsi „Warum ist das Licht gegeben” esindasid eneseküllast saksa traditsiooni, kus põimuvad vana hea luteri koraal, Ordnung’it kehastav kontrapunkt  ja kohati hüsteerilise varjundiga romantismi vaimus psühhologiseeritud religioossus. Seda arvesse võttes oli esituse võluvaim külg strukturaalne selgus: retoorika pöördepunktide, kromaatika, modulatsioonide ja faktuuritüüpide täpne eritlemine.

Eesti klassikult Cyrillus Kreegilt olid kavas Taaveti laulud nr 141 ja 22 ning vaimulikud rahvaviisid „Kui suur on meie vaesus”, „Jeesus kõige ülem hää”, „Ma tulen taevast ülevalt” ja  „Armas Jeesus, sind ma palun”. Viimistletud esitus oli seegi, kuigi Kreegi puhul tundub tähtis eriline ilmsüütus ja lihtsus nii kõlas kui retoorikas (mida muidugi võib ka maitseküsimuseks pidada) … Päris kindlasti on Eesti Filharmoonia Kammerkoor Daniel Reussi käe all leidnud taas uue näo ja teinud ka märkimisväärse hüppe tehnilises tasemes. Koor on jätkuvalt loov nii klassika kui nüüdismuusika esitajana, siiski tahaks eriti väärtustada tegevust uue koorimuusika rahvusvahelisele areenile ulatuva vahendajana. Määrab ju uudisteose eluõiguse alati interpreedi kaasaloomine, mis ei lõpe esiettekandega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming