Eesti elektrooniline pärimusmuusika: värske vint või vältimatu küborg

ERKKI TERO

Alles paaril viimasel aastal käibele tulnud termin „elektrooniline pärimusmuusika“ ei ole kindlasti uudisnähtus maailmamuusikas ega ka enneolematult uudne sümbioos Eesti muusika­traditsioonis. Nagu ikka, saab suundade esile tõusmisel määravaks hetkenõudmise kokkulangevus loovhingede täpse tajuga katmata alade äratundmisel. Lihtvormiline trendiharjamine on aga märkimisväärselt raskendatud, kui läbikatsetatud eksootikavormide asemel tuleb kõrvuti seista kodu­kotuse – ühtpidi justkui tüdimuseni teada ja teistpidi ikkagi tabamatuks jääva kohaliku muusikalise algallika – otsingutega. Levib seisukoht, et eesti pärimusmuusika, mis küll endiselt kannab mitmeid kohapõhiseid harusid, on autentsuseotsingud esikohalt kõrvale tõstnud ja avanud tee vabavormilisematele tõlgendustele, aina rohkem tänapäeva kõnetavate joonte ja võtete kaasahaaramisele. Tõelisest puhangust on veel veidi vara rääkida, tea, kas seda üldse tulebki. Pärimusel lasuvat vastutust pole lihtne kanda ja kahtlemata ei luba ehedust hindav kood mitte igat sümbioosi kvaliteedimärgiga kaunistada. Usk aegu kestnud väärtustesse on siiski suur, isegi kui teekonnal praegusesse aega on tähendusi kaduma läinud. Kuna kaasaegses, heitlikult kappavas helivirvarris on muusikalise fookuse kujundamine, rääkimata selle säilitamisest, muutunud pea harulduseks, võiks iga katsetust vaevanõudvamate žanride kallal siiski kummardusena võtta.

Nimetatud tohuvabohu keskel aegamisi kasvanud muusikahübriid on oma praeguse kõlapinna saavutanud just nende kõrvalseisjate tegemiste läbi, kel pole suuremat austusetaaka, vaid kerge meel ja vaba käsi. Kurioossel kombel võib eesti esimeseks elektroonilise pärimusmuusika harrastajaks pidada hoopis austraallasest ulgueestlast Olev Muskat. 1985. aastal ilmunud albumil „Old Estonian Waltzes“ ehk „Vanad eesti valsid“ on eesti rahvaviisid süüdimatu kontrastiga kokku segatud pikantsete trummimasinate ja närviliste robotisüntidega. Arusaadav, et Muska niivõrd obskuurne looming ei leidnud vaevalistel iseseisvuse-eelsetel ja -järgsetel aastatel, mil eestlastel tuli üle elada nii laenukantri ja iiri folgi rünnak kui ka isamaaline kitš, kohalikul muusikamaastikul suuremat poolehoidu. Alles praeguse kümnendi harulduseiha, eelkõige tänu melomaanidest maitsekujundajate eksklusiivsusejanule, on lubanud eetrisse paiskuda ka sellistel tabamatutel veidrustel.

Hüpates üle argiprobleemidesse mattunud, kahvatuvõitu 90ndatest, millenniumivahetusest ja sellele järgnenud pohmelusest eesti muusikas, võib praeguse kümnendi keskpaigas, kui eelkõige Vaiko Epliku poolt populariseeritud kodulindistusmaania laialdasemalt koha sisse võttis, täheldada uusi tuuli. Kallite ja ebaefektiivsete stuudiolindistuste asemel taasavastati nurkadesse unustatud salvestusvahendid ja paari keskkvaliteetse mikrofoni vahendusel võiski säästuloome alata. Üheks esimeseks kodunokitsejaks folgi ja elektroonika piirimail sai Ramo Teder ehk Pastacas, kes tõi ka mängu tänaseks juba teada-tuntud ning alati tänuväärse luuperitehnika. Uudset isetegevuslikku loomet toetasid innukalt indie-plaadifirmad Kohvirecords, Õunaviks ja Seksound, kellest viimaste kogumikalbumid „Toatuur“ ning „Kohalik ja kohatu“ tõid esile ka paljud naturaalmajandavad folgimoondajad: Kago, Barbariz, Eva Mitreikina, Imandra Lake ja nüüdseks juba laiema tuntuseni jõudnud Mari Kalkun ning Mari Pokinen. Oluliseks märgiks konkreetselt pärimustõlgenduse mõiste laiendamisel on Veljo Tormise loomingu põhjal sündinud remix-album „Laulu jäävuse seadus“ (Ulmeplaadid, 2009), mis on kindlasti parim näide rahvaluule ja -laulu edasikandmisest, kuna omakorda töödeldakse tegelikult juba varem töödeldut. Jällegi, plaadi puudutavaim uudistõlgendus Tormise seadest „Sääl on me kodu“ tuli hoopis piiri tagant – saksa ambient-sümfoonik Marsen Jules’i käe alt. Teise tähtsa teemakohase projekt-albumi, 2010. aastal ilmunud „Suurõ’ Pilvõ’“ sidusid aegadeüleseks hõllanduseks kokku juba kogenud tõlgendajad Celia Roose, Tuule Kann, Robert Jürjendal ja Arvo Urb.

Käesoleval kümnendil toimuvat võib aga lausa puhanguks nimetada: iga aastaga lisandub mõni uus tegija, kellele just pärimusnootide sidumine kaasajaga hingelähedane on; samuti hoiab teemat üleval Viljandis juba teist aastat toimuv Elektroonilise Pärimusmuusika Festival. Kommertslikumast otsast on promoveskid jahvatanud nn kütte-trio Trad Attack! tegemiste ümber, aga koosseisu fookus tundub keerlevat lihtsa ja üsna küsitava populaarsuseiha ümber. Pärimus on nende kätes kahvatunud lihtsustatud tikandiks: ülejoonistatud, digitaliseeritud ja diskokera mustrisärasse valatud. Nagu alati, tulevad põnevamad tegijad ikkagi tantsupõrandate alt, nurga tagant. Nimesid võib siin lausa külluslikult puistata: jõuline etno-biit duo Sädelev Kass, Tamhiis (kelle trance-töötlus Jaak Tuksami palast „Meil on elu keset metsa“ on lausa monumentaalne), hiphop-ringkondades mõjujõuline biidimeister Lauri Täht oma projektidega Leikki ja Tintura, Ramo Tederi ja Marko Veissoni futuristlik hiiu kandle murrak pUULUUp, nõiduslik ja pelutavalt küborgilaadne pärimus-horrori grupeering Eeter, Erki Pruuli ja Cätlin Mägi DJ-fusion Ju-Ju, ning pärimustunnetuse lausa märgiliselt oma isalt pärinud parmupilli-techno patendiomanik Meisterjaan. Kõige eristuvam aegade­taguse uuendaja on aga kindlasti Maarja Nuut, kelle süvitsi minevat albumit „Une meeles“ võib konkurentsitult valdkonna seniseks tähtteoseks pidada.

Võrsumise üle rõõmustades on siiski õige hetk küsida, kuhu seab minevikupõhine pärimus edasised sammud ja kus leiab oma koha tulevikus. On fakt, et tõsiseltvõetavaks pärimuseks peetavad muinashelletused vajavad enda kõrvale ka tänapäevaseid traditsionaale, niivõrd ebamugav, kui see ka ei tundu. Kas kollapsit üle elades on meie täiesti tehnikasõltlikus olmes olemas soov ja oskused luua pärandit, mida saaks ka nullist taasluua? Helitehnika ja -salvestiste poolt kompenseeritud mälunõrkus on seni veel ebaoluliseks peetav mõtteaine. Digieeter on meie praegune lõkkeplats ja kokkusaamiskoht, kus oma lugusid vahendada ja liitreaalsus on juba tähelepandamatult vallutanud nii helikeeled kui ka olmetunnetuse.  Saabunud küborgiolek viskab aga õhku senise mõlgutuse vast kõige huvitavama küsimuse: kas meil üldse on kandvaid lugusid, mida edasi rääkida?