Eesti eleegiad

Nele-Eva Steinfeld

Risto Joost Tõnu tormis Ülemöödunud nädala neljapäeval sai Tallinna Metodisti kirikus kuulda kodumaist muusikat ühisnimetaja all „Eesti eleegiad”. Tallinna Kammerorkester ühes viiulisolistide Arvo Leiburi ning Harry Traksmanniga tõi Risto Joosti dirigeerimisel kuuldavale kava Heino Elleri, Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa muusikaga. Siinses muusikaringkonnas valdavalt kiidusõnade objekt Risto Joost omab TKOga juba teatavat koostöökogemust ning kontserdil kõlanud helid saavad kuuldavasti lähiajal ka CD-vormi valatud.

Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile” (1953), mille aluseks on helilooja eri aegadel loodud klaveripalad, kuuluvad paljude eestimaiste keelpilliorkestrite ja dirigentide repertuaari, neil on kindel koht ka publiku muusikalises mälus. Samuti on Arvo Pärdi teosega „Tabula rasa” (1977) kaasas käiv 30aastane ajalugu muljetavaldav. Seepärast on nimetatud teoste kõrgetasemeline ja põhjendatud ettekanne keskmisest suurem väljakutse.

Kontserti alustati Elleri teosega ning esituses oli harjumuspärasega võrreldes mitmeid uusi taotlusi. Avaosa „Romanss” voolas küllalt ühtlaselt ning kontrastid lõikude, meeleolude ja tempode vahel olid pehmed. II osa „Tants” üllatas tavapärasest kiirema tempoga, ent kontseptsioon oli dirigendi isiksusega sobivas kooskõlas. Hästi õnnestusid vahehäältes korduvad sünkoobid, mis tegid ettekande elavaks. III osa „Tantsus” jäi pisut puudu vürtsist, mida lisaksid rütmiliselt erksamalt mängitud eellöögid. „Hällilaulu” vahelduva taktimõõduga liikumine oli lahendatud meeldivalt ning tsükli võttis kokku dünaamiliselt ja sisuliselt õnnestunult üles ehitatud „Kodumaine viis”.

Üldjoontes oli Joosti ja TKO nägemus Ellerist õhuline ja kammerlik, sisaldades kuulama panevaid piano-värve. Iseseisvamat häältejuhtimist ja polüfooniat silmas pidades oleks esitus suurema harmoonilise pinge ning ruumilisuse võrra veelgi rikkam saanud.

Kontserdil kõlanud muusikast kandis Tõnu Kõrvitsa kolmeosaline teos „Thule eleegiad” (2007) ainsana otsest viidet kurvatoonilisele lüürilisele muusikapalale, mida eleegia on, kuigi vihjeid eleegilisusele võib leida ka näiteks Elleri „Romanssi” lõpetavas viiulisoolos. Thule temaatika on lüürilise väljenduslaadiga subjektiivseid tundmusi eelistavale Kõrvitsale väga hingelähedane, kumades otseselt ja kaudselt läbi paljudest teostest. „Thule eleegiate” I osa „Öö pimeneb” kõlas puhanguliselt ja värvikalt, välja joonistusid selged tämbrierinevused ning meloodiakaared. Kontserdi õnnestunumaks palaks kujunes kindlasihiliselt tiksuva pizzicato-faktuuriga II osa „Kellä’”, mis põhineb setu kandleviisidel ning imiteerib kirikukelli. III osa „Ma vaatan üles mäele” on autori sõnul Saaremaa rahvaviis. Sellest pärinevad intonatsioonid on liidetud üksteisega kattuvateks kummalisteks „klimpideks”. Saaremaa rahvaviisi kasutamise idee iseenesest sobib teose konteksti hästi, võttes toeks näiteks Lennart Mere loodud seose Thule saare ehk Tule saare ehk siis Saaremaa vahel. Eesti muusikas võib aga leida erinevat rahvalauluga opereerimist ning folkloorimaterjali kasutusviisist sõltub suurel määral loodud teose ehedus ja mõju.

Heino Elleri ühe tuntuma õpilase Arvo Pärdi „Tabula rasa” (1977) kuulub helilooja mängitavamate teoste hulka. Kaheosaline topeltkontsert kahele viiulile, keelpilliorkestrile ning ettevalmistatud klaverile nõuab ligemale 25minutilist kontsentratsiooni ning avarat kuulatamisvõimet, mis on eelduseks teose vaimsuse, selge rütmilise ja harmoonilise plaani õnnestumiseks. I osa „Ludus” solistipartiid on üsna noodirohked ning kõrges registris muusika nõuab hoolikat intoneerimist. Arvo Leiburile (I viiul) ning Harry Traksmannile (II viiul) on selline ülesanne nende viiulimängu kõrget taset arvestades mõistagi jõukohane, ent kohati häirisid väikesed ebatäpsused ning sellest tulenev mõnetine ebakindlus.

Pärdi muusika toimimine sõltub vahest kõige suuremal määral just esitaja sisemisest hoiakust, intervallika jäägitust kuulamisest ning nootidevahelise atmosfääri tabamisest, mille kaudu on võimalik liikuda täiesti uude sfääri.

Dirigenditöös avaldasid muljet sisukad pausitaktid, misläbi vaikusest kujunes oluline kaasarääkija teose arengul. Kuna vaikus oli tähendusrikas, oleks selle kõrval soovinud kuulda veidi suuremat muusikaliste mõtete vastandlikkust rütmilistes viiulisoolodes ning rahulikku kellakuminat sümboliseerivates viiuli-klaveri duodes. II osa „Silentium” esitus oli veenvam ning pakkus ühes heleda kirikuruumiga ilusa muusikalise elamuse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming