?Eesti ballaadid? ? musta laega muusikal

HEILI VAUS-TAMM

Helilooja Veljo Tormis, lavastaja ja koreograaf Peeter Jalakas. Muusikajuht Tõnu Kaljuste, koreograaf ja tantsuõpetaja Aki Suzuki. Kostüümid Reet Aus, lavakujundus Peeter Jalakas, Reet Aus ja Enar Tarmo. Mängisid Aki Suzuki, Liina Vahtrik, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak jt., laulsid Celia Roose, Kadri Hunt, Priit Pedajas, Johansonid jt.21. VIII Soorinna küla küünis. Naine on abitu, rõõmutu ohver, mees fallokraatlik hingetu monstrum. Piia Ruber

Peeter Jalaka regivärsiliste rahvalaulude versioon näitab iidset eestlast abitu olendina, kes on väljapääsmatult vaevatud kahest plakatlikult kujutatud tundest: sugutungist ja surmahirmust. Ülerahvastatud küünis hirmuäratavana mõjuvate lõkete rohkuses visklevad ilma näota tegelased ? meie esivanemate arhetüübid.

Kahtlemata on need kaks tungi käimalükkav jõud läbi maailma ajaloo selle algusest saadik, aga Jalaka vanadel eestlastel on lisaks veel kõik väga tume ja pime, ängistav ja lootusetu. Tegelikult Tormisel ka, sest runolauludest tehtud valik on ikka hämar ja tapmisekeskne, ei mingit rõõmu ei armastusest, lastest ega isegi mitte tööst. Rabas otsene seos sugutungi ja surma vahel, mis hilisemas euroopalikus käsitluses oleks nagu elu kaks eri otsa: üks taasloov, teine lõpetav. Siin aga lausa järjestikku nähtused, kui tuli üks, pole ka teist kaua oodata ? küll viidi vastsündinuid lepikusse, pussitati metsateel vastujuhtunud vallatleja (?küsis suisa suuda?), tapeti mittesobivaks osutunud abielumehi- ja naisi. Vähemalt lavastuses valitseb küll pidev õuduse õhkkond, kus surm on igapäevane kaaslane, millega aga ikka ära ei harjutud ega osatud seda kuidagi loomulikuna võtta.

Enesealalhoiuinstinkt oli loomulikult varajase regivärsi aegadel suurem; ise sohu minejaid lisandus hilisematel sajanditel rohkem. Tapmine kui tegevus omaette on oluline vist iga rahva varajases folklooris. Eks ta ole üks konkreetne lõpetatud tegevus ? erutav ka.

Lavastus ise on naturalistlikult naivistlik ? omamoodi räigelt mõjuvad üleelusuurune verdpurskav Sulevipoeg ja puuoksaga olulise täienduse saanud meesnäitleja.

Vormi kiituseks peab ütlema, et laval toimuv on autentne regivärsi koopia: olulised on tegevuse aeglus ja kordused ning valjenemine-kiirenemine muusikalise materjali kvantiteedi lisamise teel. Palju on aegluubis liikumist (eestlase vaevalist toimetamist oma hallil sookamaral), eriti alguses. Võimsat arengut on igas lavastuse osas, ühest hämarast proþektorist lõketes lõõmava lavani, maani rüüst lõikavalt paljastatud ihuni, vaevalisest käteringutamisest grupikoreograafia ja pooles lavataevas kiikumiseni. Permanentset ängistust kujutavale vaevlevale liikumisele oli heaks vahelduseks ?mis sa tõotad tappijale, mis sa maksad mattijale? rütmis grupi tempokas koreograafia.

Tähelepanuväärne on Tõnu Kaljuste (vähemalt mina ootasin seda ammu) tulemine teatritegemisse. Maalähedased lood sel suvel mõlemad: Nargeni ooperi mahlase huumoriga ?Latern? ja nüüdne karm küüni-suurvorm.

Kaljuste lisatud ja varem lindistatud sümfooniline materjal juhatas sisse ja sidus laulud ühte, tegi üksikutest lauludest saatuseteemaga filosoofiliselt ühendatud mõjuva terviku. Ka oli instrumentaalis häid leide nagu kriipivad viiulid jms. Väärt on mõte kasutada heliteatri põhimõtet, kus pillide hääled kõlavad saali eri kohtadest ? iseasi, kui palju ja kuidas see mõjule pääses. Ka läks instrumentaaltaust vähemalt korra nii valjuks, et ?Peeter peeni poisikese? tegemistest enam aru ei saanud; üldheli summutas laulusõnad, mida vennad Johansonid muidu vägagi köitvalt edasi andsid. Sõnalise informatsiooni edastamisel oligi nende kõrval mõjuvaim Priit Pedajase võimas vahendamine. Naisteosast lõikasid mällu kulminatsiooni murdnud abitud lapsehääled.

Enamus lugusid olidki naistekesksed, kus naine ise abitu, rõõmutu ohver (?suu itkeb, süda muretseb?), mees fallokraatlik hingetu monstrum. Ja naisel, kes on loodud elu andjaks, ei tule tapmine sugugi kergelt (kui ta pole just tuimestatud madalale langemisest).

Ainsas mehekeskses, aga see-eest pikalt-põhjalikult välja arendatud ?Peetriloos? oli naine objekt, keda kiigestseenis köitpidi enda poole tõmmati. Jõhkrad, aga leidlikud tehnilised lahendused.

Lõpp lahenes ootamatult tehnoloogilisse ja irreaalsesse avardunud ruumi, kus tegelased mööda lõketeridu kaugenesid, eespool rohetamas justkui Wagneri festivali surnud sõjameeste paradiisist laenatud lennukiradade kujund.

Irooniliselt võib seda Jalaka-Kaljuste versiooni regivärsiliseks muusikaliks nimetada, thriller-temaatikagi sama, mis hiljutises mõrvarnaiste menuloos ?Chicagos?, ainult et toimunud sajandeid varem. Väljapääsmatu olukord kas sooserval või hotellitoas ? vahet pole, surm tuleb naisele appi nii siia kui sinna. ?Kas tuleb elu itkuline või saab pidu pilliline??

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming