Ebatavaline viiel erineval moel

Kaie Tanner

Kuuldused eesti kaasaegse koorimuusika surmast on tugevasti liialdatud. Kontsert “Misjonärid (Meie aja paradoks)”: RAM, Improloo, Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio ANTS SOOTSI dirigeerimisel Estonias 16. XI.

RAMi õhtu näol oli tegemist ebatraditsioonilise kontserdiga. Esiteks sellepärast, et kava koosnes uudisteostest (erandiks kontserti raamiv Tormise looming). Teiseks seetõttu, et need uudisteosed olid kirjutatud meeskoorile. Kolmandaks sel põhjusel, et nii esituskoosseisud kui teoste aluseks võetud tekstid olid ebatavalised. Neljandaks seepärast, et tegu polnud tellitud teoste, vaid heliloojate enda initsiatiivil ja inspiratsioonil kirjutatud muusikaga. Viiendast põhjusest lõpupoole.

Robert Jürjendali “Meie aja paradoks” on kirjutatud meeskoorile, vokaalkvartetile ja Weekend Guitar Triole. Ja dalai-laama tekstile, mis sisuliselt meenutab Glassi “Koyaanisqatsi’t”. Kaasaja vastuolulisus peegeldub meeskoori  monoliitsema muusikalise materjali ning Improloo ja WGT polürütmika vaheldumises ja vastandumises. Sellised esituskoosseisud võimaldasid seinast seina kontraste (nii dünaamilisi, sisulisi kui diapasoonilisi), mis muutsid “Paradoksi” huvitavaks ja reljeefseks.

Ilmselt vajab vaid suure meeskoori ja keerulise rütmika kombinatsioon veel aega üksteisega kohanemiseks, et mõningast ebatäpsusest ja pingutatusest välja kasvada. Aga see tundub olevat lugu, mis igal järgmisel kontserdil vabamalt välja tuleb.

René Eespere “Loits ja palve” oli üks kontserdi neljast esmaettekandest. Koosseis jälle mitte just harilik: RAM, Vox Clamantis ja klaver. Teksti autorid samuti: Läti Henrik ja René Eespere.

Eestlaste püsimine läbi ajaloo on olnud lõpmatute vastuolude ja kompromisside kunst. Abi otsimine kas loitsust või palvest, toetumine ürgoma või sissetoodud teadmisele on vaid üks tuhandetest dilemmadest. Eespere aga ei vastanda loitsu ja palvet, vaid ühendab need, tekitades nii loomulikult orgaanilise sünergia. Märkamatult liiguvad meloodiad ja kujundid meeskoori, gregoriaani ansambli ja klaveri vahel (Siim Selis), moodustades terviku. RAM, Vox ja Siim Selis on siin ilmselt meie parim esitajate kombinatsioon, nende koosmusitseerimise sünkroonsus on muljetavaldav. Ja kui René Eespere oma saatesõnas nimetab, et Henriku kroonika on “oma hinnangutelt kahtlemata erapoolik, siin korda saadetud vägivaldse tegevuse teadlik õigustamine”, siis tema teos on pigem Henriku apoloogia.

Tõnu Kõrvitsa “Laulud vihmast ja tuulest” esindab eesti asja selle sõna parimas tähenduses ja oma nurga alt. Meeskoor, vihmapuu, maracas, tamburiin, bambusest tuulekellad ja rahvaluuletekst on leidlik kombinatsioon, üminast ja vokaliisist kasvab orgaaniliselt välja majesteetlik kõlamassiiv, suured kontrastid. Tekstid on lihtsad, ka muusika ei pretendeeri keerukusele, vaid loomulikkusele, väljendades kõige lihtsamat ja loomulikumat muret kõige lihtsama ja loomulikuma – ilma pärast.

Anti Marguste “Jalutuskäik Tallinna raekotta” meeskoorile ja kahele klaverile on esituskoosseisult traditsioonilisim selleõhtustest esiettekannetest. Traditsiooniline on ka Marguste oskus teos mingi omamoodi vinkli leidmisega ootamatult ebatraditsiooniliseks väänata. Seekord ühendab ta tekstiks raekoja seinal rippuvate tahvlite manitsused XVII sajandist ja raekoja inventari loetelu. Vaimukas ja efektne teos nõuab koorilt intonatsioonitäpsust ja reageerimiskiirust.

Aare Kruusimäe demonstreeris oma “Hääle otsimises” vokaali kõiki kasutusvõimalusi. Ja vokaali all ei mõtle ma kaugeltki ainult laululist häält. Improloo ja RAM lõid teravmeelse kõlapildi, mis on ühtaegu kergesti mõistetav ja virtuoosne. Annaks jumal meile ometi rohkem laulvaid heliloojaid!

Lõpuks siis see viies põhjus, mis kontserdist ebatraditsioonilise sündmuse tegi. Üks kavas olnud heliloojatest on kunagi öelnud, et eesti nüüdismuusika kontsertidel võiksid piletid alati kehtida tagurpidi: kontserdile pääs tasuta, väljapääs sada krooni. Väitis, et läbimüük suureneks hoobilt. Ent kolmapäevane kontsert oleks sellise korralduse puhul sissetulekust hoopis ilma jäänud, sest kõik esitatud uudisteosed olid täiesti ebatavaliselt head. Vähe sellest, ka väga hästi esitatud. Kindlasti jäävad need nii RAMi repertuaari kui kontserdilavadele ringlema ja hakkavad elama oma elu nagu hea muusika ikka.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming