Dmitri Bertman: „Kavatsen rääkida publikuga keerutamata, silmast silma”

Heili Vaus-Tamm

  Birgitta festival jätkab Dmitri Bertmani kirglike ja psühholoogilise alltekstiga lavastustega.        Eile lõi Birgitta festivali lahti teos „Aeg armastada”. Lavastaja Mare Tommingas kutsub sellega Eesti rahvast just praeguses olukorras, just praeguses majandusseisus üksteist armastama, märkama, vastastikku hoolima. Publikut raputas noorte kunstnike terav videoanimatsioon. Helilooja Tauno Aintsi ja libretist Leelo Tungla värvikas oratoorium tantsiti inimesteni. Draamatants – ütleb selle kohta Tommingas.

 

90 meest ja 1 naine esitasid veega täidetud ehtsa tiigi, sauna ja riigikogu taustal ühe eesti paari tõelise loo. Laval olid armastus, sünnitus, surm. Eksistentsiaalsete teemade teatepulk läheb edasi Moskva lavastajale Dmitri Bertmanile, kes näitab armastust Siberi vangilaagris (Giordano romantiline ooper „Siber” 20. augustil) ja naerab inimkonna rumaluse üle (Verdi koomiline ooper „Falstaff” 22. augustil).

Bertmani nimi seostub publikul värskeimalt „Wallenbergi” ja „Hoffmanni lugudega” – ooperitega, mis ta on lavastanud Estonias ja Vanemuises. Nüüd näeme Birgitta festivalil tema enda koduteatri Helikon lavastusi. Ja detsembris tuleb maailmas ooperilavastajate uue laine režissöör taas Estonia teatrisse – lavastama Prokofjevi „Armastust kolme apelsini vastu”. Bertmani lavastused on täis kirge ja psühholoogilist allteksti. Muide, oma teatrigi lõi ta noorukina selleks, et tõestada armastatud tütarlapsele, mis mehega on tegu. Üks intervjuuküsimus rabas Bertmani ja sellest nüüd alustamegi.   

Kas toote lavale ka oma elu seiku? Kui autobiograafilised on teie lavastused?

Dmitri Bertman: See on ootamatu ja väga intiimne küsimus. Vastan lühidalt: Jah! Alati! Eranditult! 

Teile meeldib lisaks inimhingedele kaevata ka arhiivides – „Siber” on peaaegu tundmatu ooper.

Minule on see suur avastus! Ooperi on kirjutanud suur itaalia helilooja-verist, Puccini kaasaegne Umberto Giordano. Ja kirjutanud vapustavale süžeele, mis võib vabalt võistelda  „Toscaga”. Tahtsin teha ilusa etenduse sõduri ja kurtisaani romantilisest armastusest, eneseohverdusest, truudusest, tunnete vastupidavusest. See lugu on itaallase pilk vene ajaloole ja vene hingele. Kogu elu me oleme teel. Aga Stefania, peategelase tee viib Peterburi paleedest Siberi vangilaagrisse.

Ja, mis kõige tähtsam, ta ei kahetse seda. Surres on tema viimased sõnad, et ta ei kahetse, et tuli siia külma ja nälja kätte, sest mõistis alles siin, et armastus  on nii võimas ja et selle nimel pole kahju surragi. Lõpp on eht venelik: meil ikka juhtub, et happy end’i katkestab juhuslik kuul, aga surrakse õnnelikuna. Hingeteekond on teinud müüdavast kaunitarist armastava ja armastatud naise.       

Millised on „Siberi” hingestatumad lõigud?

Itaalia traditsiooni järgi kõlab ooperi alguses, uhkes Peterburi häärberis Brindizi – joogilaul. Umberto Giordano läks kaasa oma ajastu muusikastiili verismiga ehk tõe kujutamisega ooperilaval. Ta on Puccini ja Cilea kaasaegne. 

Huvitavad on paralleelid Puccini „Toscaga”: „Siberi” peategalannal Stefanial on dramaturgiliselt samasugune aaria nagu Toscal. Ja mulle tundub, et Giordano on siin Puccinist üle. Ka oma Scarpia on siin – sutenöör Glebov. Ja muidugi ka oma tenor Cavaradossi – sõdur, kellesse armub kurtisaanist kangelanna ja kelle pärast ta ka hukkub, õnneliku ja armastavana. Giordano on ooperisse sisse kirjutanud ka Vene hümni („Bože tsarja hrani”) ja suure Šaljapini  kuulsaks lauldud rahvalaulu „Ei uhnjem”.     

Miks nimetate „Falstaffi” oma lemmikooperiks?

Arvan, et see on parim Verdi teos! Inimkonna täitmatuse ja tühisuse lugu. Petmise, valetamise, loomalike instinktide lugu. Naljakas lugu, millel on kurb finaal, kus Verdi nutab inimkonna rumaluse pärast. Aga publik naerab ikka … Ja siin on suurimaid dramaturge Shakespeare ning suurimaid ooperiloojaid Verdi oma loomingu ühendanud. Kaks traagikut on otsustanud nalja teha – ju siis saab nalja kaudu mõne asja paremini selgeks teha kui pisarate ja laipade keeles.       

Kas teil on oma tegelastest kahju – on see üldse oluline? Või on määrav hoopis iga hinna eest publikule mõju avaldada?

Lavastaja töö on nagu advokaadi oma: ma pean kaitsma iga oma tegelast. Muidu pole draama usutav. Pean iga oma tegelase elu läbi elama. Mõnikord käin tänaval, püüan inimeste pilke ja mõistan, et ma ei elagi oma elu – olen sellest kaugenenud ja koosnen teiste elust. Aga professionaalselt ma muidugi mõtlen, kuidas mõjutada publikut, kuidas teha huvitavamalt, eredamalt. Teatri aeg on ju nii kokkusurutud, paari tunniga peab teinekord kujutama tegelase elu paarikümmet aastat.     

Kas tahate, et publik teie etendustel  nutaks? Või mida te ootate, mis nendega peaks juhtuma?

Ma ootan reaktsiooni: rõõmu, pisaraid, naeru, üleelamisi, katarsist … Aga, mis peamine – järelmaitset nagu pärast head veini. Möödub päev või nädal … ja äkki toimub inimeses midagi, talle meenub midagi etendusest. Möödub veel aega ja etendust vaadanud inimese elus leiab aset mingi sündmus – aga tema on selleks juba valmis, sest on selle vaatajana juba  läbi elanud.       

Mida tahtsite öelda publikule „Wallenbergiga” ja mida ütlete „Kolme apelsiniga”?

Ooper „Wallenberg” tuli lavale raskel ajal Eesti ja Venemaa suhetes. Lavastuses tahtsin puudutada inimese ja ühiskonna teemat. Seda kuidas inimene võitleb ühiskonnakorra, sõja, poliitikaga; kuidas saab vastu seista, mitte nõustuda, mitte jääda ükskõikseks; ja kuidas ühiskond reedab kangelase. See on kristlik teema, igavene teema. Kuidas Wallenbergist saab inimesi päästes algul sõber, siis kangelane, siis legend. Kuidas elu karneval tapab elava inimese, aga kangelane jääb elama kõiksuses. „Kolm apelsini” on aga muinasjutuline bufonaad, maskide teater. Tihti tullakse teatrisse vaatama kostümeeritud kangelasi, märkamata, et hoopis ise ollakse maskis, aga laval töötavad näitlejad on ammu maskid maha võtnud. Tahan, et kostümeeritud kangelased  räägiksid meile tõestisündinud loo tänapäeva kapitalistlikust ühiskonnast, loo, milles tunneksime ära iseennast. Teater ei imiteeri enam elu, vaid elu imiteerib teatrit. Kavatsen koos Estonia teatriga rääkida publikuga keerutamata, silmast silma.       

Kas kõik Eestis tehtud lavastused on omas võtmes?

Aastaid tagasi tehtud „Näkineiu” ajal olin noor – mulle meeldis romantism, muinasjutt. „Wallenbergis” otsisin ideaalset kangelast, Vanemuise „Hoffmannis” kurtsin koos peategelasega kunstniku üksilduse üle, aga  „Apelsinides” tahan koos publikuga naerda meie kõigi üle. Ma jumaldan Prokofjevit – ta on helilooja-dramaturg! Olen alati peljanud seda ooperit lavastada, aga nüüd tunnen, et aeg on käes. Nii tahaks kas või ühest apelsinist mahla välja pigistada ja kostitada publikut ooperivitamiiniga, et tõsta immuunsust elu vastu. Esietendus on jaanuari lõpus. See on külm ja vitamiinivaene aeg – Prokofjev ja apelsinid on lausa hädavajalikud!       

Kuidas teile tundub, mida Eesti publik ootab?

Eesti publik ootab nagu iga teinegi meelelahutust, tal on seda vaja. Inimesed peavadki tulema teatrisse meelt lahutama, isegi kangelase  pärast nutma ja kannatama, et toita oma hinge ja alateadvust.     

Kus maailmanurgas teie lavastusi kõige paremini vastu võetakse? Kas poliitikat ka lavale toote?

Kõige paremini Venemaal, Kanadas, Eestis, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Rootsis … Seda nimekirja võib jätkata. Sest kogu maailma ooperipublikul on üks pass: armastus teatri ja muusika vastu. Ja muusikas pole keelebarjääre. Kui lavastan, püüan endas ühitada mitu erinevat inimest: mina – Dima Bertman, lavastaja; mina – teismeline vaataja, kes pole varem  ooperis käinud, kes toodi siia karistuseks ja kellele peab sellest hoolimata hakkama siin meeldima; mina – tähelepanelik kolleeg. Aga ooperit politiseerida pole huvitav. Ooper on inimtunnete väljendamise koht. Kui need tunded on seotud poliitikaga, siis küll.       

Mis on olnud teie viimased tööd?

Sel hooajal lavastasin Dvořáki „Russalka” Torontos ja Tšaikovski „Padaemanda” Stockholmi kuninglikus teatris. Ning kolm kaasaegset ooperit: ameeriklase Jay Reise’i „Rasputini” ja David Tuhmanovi „Tsarinna” tegin Helikonis, Luca Lombardi teose „Kuningas on alasti” Rooma ooperis. Mulle hakkas tänapäeva ooper  meeldima pärast tööd Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergiga”. On eriline õnn elada kaasa uue teose sünnile, suhelda heliloojaga, kes osaleb ise lavastusprotsessis. Aga nüüd ootan juba detsembrit, et alustada tööd Prokofjevi ooperiga „Armastus kolme apelsini vastu”. Eestis ma võtaksin vastu kõik pakkumised. Nii armastan seda maad. Aga rabarberikooki tahan ka saada … Hetkel olen Torontos. Kanada ooperis olen  palju lavastanud. Praegu arutame uusi projekte ja töötan kunstnikuga. Viimane esietendus, Tuhmanovi ooper „Tsarinna” läks Peterburis suure menuga. Publik oli väga rahul ja see on põhiline. Tuhmanov on nõukogudeaegne kergemuusika autor. Tal on kaunid meloodiad. Ja minu meelest lõime Helikoniga siin muusikateatri uue žanri – muusikalilaadse ooperi ehk ooperliku muusikali. See oli väga põnev!     

 Mis on praegu maailma muusikateatri põhiliinid? Mida on uut? Kes on teie mõttekaaslased?

Leian, et nii kunstis kui ka teistes eluvaldkondades pole tragöödia mitte majanduslik, vaid moraalne kriis. Ja see on majanduslikust palju ohtlikum. Teater ei eruta enam vaatajaid ja nii ähvardab seda emotsionaalne halvatus.  See, mida varem tehti nurga taga kapustnik’u nime all, trügib nüüd professionaalsele lavale, ja sellele on raske vastu seista. Ainus lahendus: mitte alistuda ajastu diktaadile, vaid teha seda, mida on õpetanud meile eeskujud ja traditsioonid. Eriüksuslaste vormid, hotelli vestibüülid ja köögid on tulnud ajalooliste interjööride, kangelaste ehtsate tunnete ja üleelamiste asemele. Ma igatsen tõeliselt ilusat teatrit ja arvan, et ma pole üksi. Praegu tundub mulle  kõige kaasaegsem ajalooliste kostüümidega õiges ajastus tehtud lavastus. Aga nendes kostüümides peavad tegutsema näitlejad, kel on tänapäeva inimesele arusaadavad tunded. Just töö näitlejaga on minu meelest lavastaja põhiülesanne, töö mõjuva intonatsiooniga, teose muusikalise dramaturgia analüüs. Ainult nii on võimalik ooperi sügavamat sisu avada. Tänased lavastajad, kellega jagan oma põhimõtteid, on Pjotr Fomenko, David Poutney,  koreograaf Mats Ekk. Üliõpilasena lunisin end Londonis Pountney proovi, kus ta lavastas „Katja Kabanovat”. Enese teadmata sai temast minu õpetaja. Ta näitas mulle, et lavastaja on kõige sõltumatum elukutse. Et ta on teose kaasautor! Aga pidevalt mõtlen ka oma õpetajatele Boriss Pokrovskile, Georgi Ansimovile, Jevgeni Akulovile. Ja ka dirigent Mstislav Rostropovitši peale, kes andis mulle inimliku andekuse  õppetunni …     

Oma teatri Helikon-Operaga alustasite just kaasaega toodud, avangardsete lavastustega. Kas nüüd siis kannapööre?

Kui Helikon alustas, oli mul vaja ennast ja teatrit  teadvustada, meile tähelepanu pöörata, et vaadake ja jätke meelde … Praegu on olukord teine. Nüüd, kus publik meie teatrit tunneb ja armastab, olen jõudnud sinnamaani, et võin lavastada nii, nagu tegelikult tahan ja õigeks pean. Ja sellises võtmes on tehtud ka Birgitta festivalile tulevad ooperid. 

Kes tänapäeva ooperiheliloojatest teid köidavad?

Muidugi Tüür, Lombardi – need, kelle teoseid olen lavastanud. Ma kiindun kergesti …   

Kuidas Venemaal noorte ooperilavastajate ja -heliloojatega lood on?

Kahjuks huvitab enamikku noori raha, jalgpall, nafta, dollarikurss ja popmuusika, aga mulle meeldibki töötada vähemusega. Ja neid on Venemaal küll, et täita saale. Venemaa on andekate inimeste poolest rikas. Helikon on andekate kollektsioon, mul veab, et saan olla nende üle uhke ning näidata maailmale just sellist Venemaad. 

Vestelnud Heili Vaus-Tamm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming