„Dissonanze’l” oli vähe dissonantsi, kuid palju tantsumuusikat

Katrin Parbus

Elektronmuusika festivalil Roomas sai kuulda meditatiivsust ja psühhedeeliat, aga ka techno’t ja kitši. Fujiya & Miyagi jäi stiililiselt kuhugi power pop’i ja psühhedeelia vahepeale. katrin parbus

 „Dissonanze” festivali peeti Roomas sel aastal kaheksandat korda. Üritusel on aastate lõikes üles astunud mitmeid elektronmuusika tähed, kes säravamad, kes omapärasemad, Miss Kittinist kuni Aoki Takamasani välja.

Kahepäevane festival leidis aset äärelinnas, Rooma Kongresside Palees, mis meenutab oma massiivsuse ja astmelise ehitusplaani poolest kodust Tallinna Linnahalli. Sambad lisasid majale siiski Igavese Linna hõngu. Üritus toimus kolmel laval: suures tantsusaalis, aulas ja katusel paikneval välilaval.

Külastasin festivali selle toimumise teisel päeval. Suures saalis lasti põhiliselt tantsumuusikat, teise festivaliõhtu alguses tegi artist nimega Munk DJ-set’i, mis koosnes enamalt jaolt disco’st. Et see polnud kuigi põnev, suundusin aulasse Clusteri live’i kuulama. Eelmisel sügisel Glehni lossis „Hea uue heli” festivalil esinenud Cluster tõi „Dissonanze’l” kuuldavale mõnevõrra teistsuguse kava: kui Tallinnas jättis nende esinemine pigem ambient’se ja ühelaadselt rahuliku mulje, siis Roomas kostusid erksamad ja paiguti filmilikud kõlamaastikud. Roedeliuse ja Moebiuse poolt esile kutsutud helid tekitasid kord raudtee ja tööstuspiirkonna, kord ritsikatest kubiseva aia efekti. Kuulaja sai läbi helide sõita ühest seosest teise, kõlamaastike vahelistel teedel puudusid kiirusepiirangud, toimus pidev vaheldumine.

Katuselaval esinesid Deadbeat ja The Bug. Deadbeati kava oli rütmikas ja selles segunes dub reggae ja hip-hop’iga. Dub-steppiv The Bug on pärit Londonist ning bändi kahe MC suust võis korduvalt kuulda sellele muusikastiilile omase aktsendiga öeldud sõna „massive”. Kohati mõjuski nende biit massiivsena, paiguti aga vajus ühetaolisusse.

Aulas mänginud Fujiya & Miyagi viljeles muusikat, mis võiks stiililiselt jääda kuhugi power pop’i ja psühhedeelia vahepeale. Pillikoosseisus olid soolokitarr, bass, klahvpillid, vokaal tuli kuuldavale poolsosinal. Briti (mitte Jaapani!) Fujiya & Miyagi meenutas mulle õigupoolest prantsuse Electronicati.

Lucky Dragons maadles enne oma kavaga alustamist tehniliste probleemidega: nimelt ei andnud nende juhtmeid Itaalia pistikupesadega millegipärast ühildada ja selle häda likvideerimine võttis aega ligi pool tundi. Lucky Dragonsi live, kui see viimaks algas, oli interaktiivne – duo kasutas tereminiga (ehk termenvox’iga) sarnast instrumenti, mille kohal võis kätt viibutades kuuldavale tuua nelja erinevat helikõrgust. Kuulajatele anti kätte kive, mida võis selle muusikariista kohal liigutada. Selline atraktsioon osutus väga populaarseks ja sooviga live’is kaasa lüüa kogunes lava ette kümneid inimesi.

Murcof, kolmeliikmeline Mehhiko ja Itaalia päritolu koosseis, lasi kolmest sülearvutist meditatiivsena mõjuvat elektronmuusikat. Eristada võis meloodiahäält ja „plärisevat häält”, mis paiguti läks sellisesse forte’sse, et kuulajad lahkusid saalist või katsid kõrvad kätega. Visuaalid muusika taustal olid aga kui Winamp-pleierist võetud, mis mõjus koos kuuldud helidega üllatavalt kitšilikult. Kui muusikasse ilmus veel mingi mägisarve sarnane korduv element, näis olevat õige aeg siirduda katuselavale.

Seal, Rooma taeva all, mängis brasiilia tantsumuusika – rõõmus elektrooniline bossa. Visuaalid olid katusel märgatavalt kvaliteetsemad kui aulas, moodustades omaette vaatamisväärsuse. Põhiliselt näidati hüpnotiseerivaid ja tajusid segadusse ajavaid mustreid, ilm oli väliürituseks soodne ja näis, et katusele oli kogunenud umbes kuus korda rohkem inimesi, kui neid oli aulas. Peokülalised olid ülevoolavalt lustakas tujus ja tantsisid pikkade kivist pinkide peal.

Suures tantsusaalis mängis britt Erol Alkan plaatidelt tantsumuusikat, mille kuulamine ei nõudnud erilist süvenemist ega pakkunud ka muusikalist naudingut, küll aga mõjutas sadu peokülalisi, kes läbi tossumasinate ja omaenda sigarettide tekitatud suitsuvine strobotules tantsisid.

Ootasin pikisilmi Model 500 live’i algust, mis pidi aset leidma sessamas tantsusaalis, kus valdavalt kõlas üsna nüri trance ja leierdatud diskohitid. Legendaarne Detroidi techno ja electro bänd alustas esinemist oma kaheksakümnendate kultuslooga „Cosmic Cars”, sellele järgnesid veel paar samast perioodist pärit toredat elektropala, pärast seda toimus aga kümnendimuutus ja tundus, et liiguti kuhugi 1990ndate keskpaiga tantsumuusikasse. Kõla muutus pehmemaks ja „elektronurgad” saeti house’i poolt maha.

Festivali toimumispaigast ööbussi peatuse poole liikudes mõlkus peas mõte, et elektronmuusika live’e saab väga hästi nautida ka kodumaal, on meil ju näiteks „Hea uue heli” festival. „Dissonanze” toimus küll suures hoones, kuid kvalitatiivselt ja esinejate nimekirja poolest ei olnud seal õigupoolest küll midagi enneolematut.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming