Digitaalse peenmehaanika muusika

Malle Maltis

Aprillis 2010 Improtest Recordsi firmamärgiga ilmunud plaadil „Kirme” teevad muusikat eesti pianist Taavi Kerikmäe ja prantsuse improvisatsiooniringkonna üks hinnatumaid tegelasi saksofonist Michel Doneda.

Plaadile on jäädvustatud neli lugu, millest kolm esimest on stuudiosalvestised  (salvestatud Eesti muusika- ja teatriakadeemia stuudios) ja neljas pärit mullu 16. detsembril Kanuti gildi saalis antud kontserdilt. Pealkirju lugudel ei ole, selle asemel on neid lakooniliselt nimetatud salvestuskoha ja -aja järgi. Hoolimata asjaolust, et plaadikaanel on esitajatena kirjas pianist ja saksofonist, võiks plaadil kõlavat muusikat pidada esmamulje põhjal elektrooniliseks. Kulub  mitu minutit tähelepanelikku kuulamist veendumaks, et plaadil kõlavad helid on tõepoolest nende instrumentide tekitatud ja et tegu on eranditult akustiliste kõlaefektidega. Mõlemad muusikud on rajanud improvisatsiooni oma pilli laiendatud mängutehnilistele võtetele. Kerikmäe kasutab klaverimängus ka mitmesuguseid abivahendeid, mängib enamjaolt klaveri keeltel ja sisemuses ning minimaalselt klahvidel,  aeg-ajalt justkui mõista andes, et tegu on tõesti just selle instrumendiga. Doneda läheneb saksofonile iseõppinud muusiku kerge distsiplineerimatusega ja kasutab rohkesti ainuomaseid, ta enda välja töötatud mänguvõtteid. Just seetõttu võiks seda plaati soovitada saksofonimängijaile (ja ka teistele instrumentalistidele), kel huvi täiendada oma instrumendi kõlalist paletti.

Siiski ei ole Kerikmäe-Doneda muusika  puhul tegu lõpmatu eksperimenteerimisega kõlamaailma avarustes: kasutusel on küll suur, kuid üsna kindel arsenal heliideid ja mängutehnilisi võtteid ning nende kordamisel tekkivaid kombinatsioone. Suur osa plaadi muusikast koosneb ülivaiksetest, võiks isegi öelda „mikroskoopilistest” helidest, mida salvestuse käigus on võimendatud. Seoseid elektroonilise muusikaga leiab aga kaugelt rohkem kui vaid  võimendus. Näiteks mängib Doneda filtreeritud valge müraga, puhudes õhuvoolu helituna läbi huuliku: tekib sahin, mille filtriks erinevate noodivõtetega reguleeritud õhusamba pikkus ja varieeruv suuruum. Või näiteks mehaaniliste takistuste tõttu tekkivad perioodilised helikatkestused, mille kõlaline tulemus sarnaneb väga elektronmuusikast tuntud granulaarsünteesiga, kus üks pikem heli on hakitud pisikesteks  sadade millisekunditega mõõdetavateks heligraanuliteks. Ka muusikalised kujundid iseenesest meenutavad mingit sorti tehnoloogiat, eelkõige on see pisikeste masinate – digitaalse peenmehaanika muusika, aga kohati võib aimata ka raskepärast tehaseinventari.

Plaadi suurimaks muusikaliseks saavutuseks võib lugeda kahe nii erineva pilli, kui seda on saksofon ja klaver, kõlalist lähendamist. Mõlemad kõlavad tegelikult ju  nii, nagu need traditsiooniliselt kõlama ei peaks, ja samas teineteisega nii sarnaselt. See vahest ongi see „kirme”, mis katab instrumentide tava-mänguviisi. Väga õhuke on ka plaadi kaanekujunduses infokiht, kust muusikute kohta teavet leiab: kirjas on ainult mängijate nimed ja instrumendid. Avaldamata on jäetud vanus ja rahvus, rääkimata haridusteest või pildist – jahmatav teabekokkuhoid tänapäeva  infoühiskonnas, kus iga tegija peab tarbijale kohe nähtav ja kättesaadav olema. Aga võib-olla on tegemist hoopis äärmiselt tagasihoidlike interpreetidega, kellele nende muusika on nende isikust tähtsam?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming