Demokraatlik muusikute kogukond – Kremerata Baltica

Toomas Velmet

„Jubilate – Kremerata Baltica 15, Gidon Kremer 65” 12. II Estonia kontserdisaalis. Kuivõrd on üldse võimalik muusika loovust ühendada demokraatiaga, on iseasi, kuid nii on iseloomustanud Kremerata Balticat üks nende autoritest Leonid Desjatnikov (1955). Küllap seda võibki nimetada demokraatiaks, kui tegijad end vabalt ja loovalt tunnevad suure, ei häbene öelda, geniaalse muusiku motiveeriva tiiva all. Vaieldamatult tänapäeva viiuldajate püramiidi tipus seisev Gidon Kremer ei ole oma 65. sünnipäevaks kustunud ei vaimselt ega manuaalselt – ta on endiselt tippvormis ja ei teki kahtlust, et seda vormi jätkub veel aastateks. 15 aastat tagasi kutsus ta Riiga kokku noori Läti, Leedu ja Eesti keelpillimängijaid, et moodustada oma Kremerata. Meie lõunapoolsed naabrid reageerisid kutsele massidega, meie aravõitu proovijatega. Maestro seatud tingimused olid väga selgelt arusaadavad: perfektne instrumendivaldamine + avatult loominguline, isegi ülemeelikult vaimukas natuur, igal juhul mitte kesise suhtlusvõimega nohik. Samavõrd olid põlatud konfliktsed natuurid. See oli Kremeri vankumatu telg orkestri, olemuselt pigem siiski ansambli komplekteerimisel. Nüüd on seljataga 15 aastat kõige kõrgema tasemega kontserttegevust maailmas. Üliedukad on olnud ka salvestused, mida on hinnatud paljude auhindade hulgas ka grammy’ga. Aegade jooksul on orkestrist läbi käinud ka Eesti muusikuid, kuid siiski vähevõitu. Kõrge hinnangu on saanud orkestri pikaajaline klavessinist Reinut Tepp ja aegade algusest on põhikoosseisus viiuldaja, professor Mare Teearu kasvandik Andrei Valigura, samuti kontrabassist Indrek Sarrap, kes nüüd on küll kollektiivi mänedžer. Tean, et aastaid on olnud probleeme Eesti-poolse finantseerimisega, ja see on halb. Kahju, et seetõttu kipub ka meie osalus ses superkollektiivis hääbuma. Nüüdse juubelikontserdi kavalehel on meie muusikuid kaks (25st) – Andrei Valigura (viiul) ja HenryDavid Varema (tšello), kuid laval oli neist ainult esimene. Me kaotame suure võimaluse läbida tippmuusikute eluakadeemia doktorantuur tihedas loomingulises kontaktis geniaalse maestroga. Sellise pagasiga on noore muusiku perspektiiv üsna avar ja tunneli lõpus võiks päris ere valgus helkida.

Vaatamata kõigele on Kremerata meid külastanud päris regulaarselt. Kes pole kontserte külastanud – ah et juba jälle kremeratad –, need on ilma jäänud just nimelt sellest (näiliselt) demokraatlikust loovusest, mis on kaetud alati absoluutse ansamblilise ja artisliku (tehnilisest ei kõnele me siin ammu!) perfektsusega. Mida veel ühelt kontserdilt oodata! Kui karjääri alguses Kremer aitas orkestrit aeg-ajalt ka dirigendina, siis nüüdseks on ta sellest loobunud ja väga õigesti teinud. Kremerata realiseerib ka kõige keerulisemad partituurid tasemel, mis äratab mõtteid dirigendiameti kurvast perspektiivist …

Pühapäevane kontsert toimus valemi Kremer – 65, Kremerata –15 märgi all. Esimese teosena esitatud katkendid tsüklist „The Art of Instrumentation”, mis pühendatud Johann Sebastian Bachile ja Glenn Gouldile, vajanuks küll saali meie tublisid orkestreerijaid, et imetleda Valentin Silvestrovi (1937), Aleksandr Raskatovi (1953), Leonid Desjatnikovi (1955), Stevan Kovács Tickmayeri (1963) ja Victor Kissine (1953) äärmist pieteeditundlikkust J. S. Bachi loominguga ümberkäimisel. Tipuna jäi kõrvu Kissine „Aaria Bachi Goldbergi variatsioonidest”, kus Glenn Gouldi osa täitis vibrafonisolist ja seda nii osavalt, et jäid nagu otsima, kus see pianist on. Viis aastat tagasi mängiti Tallinna kontserdil sama teost ja siis nimetati arvustuses autoriks läti helilooja Georgs Pelēcis. Usun siiski, et tegemist on Kissinega, sest nii oli teos välja kuulutatud ka hiljutisel Pariisi kontserdil.

Kavaleht oligi üsna kaootilise vormistusega, me pole sellisega enam harjunud. Muide, päris kena olnuks teada, et Tickmayeri „After Gould” nelja Goldbergi-variatsiooni vahel kõlanud kolm Intermezzo’t pärinevad Arnold Schönbergi sulest. Paistab ka, et kavas oli tehtud muudatusi pärast selle väljatrükki, sest kuidas muidu seletada annotatsioone Pēteris Vasksi ja Gija Kantšeli teostele, mida siiski lavalt ei kuulnud.

Kava jätkas Arvo Pärdi „Passacaglia” viiulile, keelpillidele ja vibrafonile. Teos on lühike ja virtuooslikult efektne, mida seletab teadmine, et pala on kirjutatud Hannoveri viiuldajate konkursi tellimusel 2003. aasta konkursi kohutuslikuks teoseks. Kõlanud versioon valmis 2007 pühendusega Kremerile ja Kremeratale. Kremeri esitus oleks talle kindlasti taganud ka eelnimetatud konkursil kindla esikoha.

Päris ootamatu üllatusena lõpetas kontserdi esimese poole Moissei Vainbergi (1919– 1996) Kontsertiino viiulile ja keelpillidele op. 42. Autor on poola-juudi päritolu nõukogude helilooja, kelle nime tuntakse kolmes versioonis: lisaks eeltoodud eestikeelsele variandile vene keelest on veel jiidiši versioon Moishe Weinberg ja kaasajal enimlevinud poola versioon Mieczysław Weinberg. Weinberg oli Dmitri Šostakovitši lemmikõpilane, kellele ta pani väga suuri lootusi. Weinbergi looming on tohutu – 22 sümfooniat üksi on juba väga kaalukas sõna, rääkimata kammermuusikast ja lavateostest. Kontsertiino on kirjutatud 1948. aastal Leningradis ja on imelihtne muusika, kuid kohustuslik optimism pole sugugi stalinlik, vaid pigem kõlab kui „viiuldaja katuselt”.

Kava teist poolt alustatigi Šostakovitši Kontserdiga klaverile, trompetile ja keelpillidele, kus solistideks leedu pianist Lukas Geniušas ja Esseni Filharmoonikute trompetist Clemens Stahmer-Ilgner. Selles teoses oli eriti selgelt demonstreeritud kremeratade meisterlik ansamblitunnetus, teisena säras Stahmer-Ilgner oma kõlalise meisterlikkusega keelpillide taustal. Geniušasel oli samuti öelda oma karakteerne ja isikupärane sõna teose interpreteerimisel.

Kontserdi lõpetas Leonid Desjatnikovi viieosaline filmimuusika transkriptsioon filmist „Märklaud” (režissöör Aleksander Zeldovitš). Teos on pühendatud Kremerile ja tema kremeratadele just pragegusele ühisjuubelile. Publik on Kremerata Balticat koos Gidon Kremeriga alati hästi või isegi ülihästi vastu võtnud. Seekord oli reaktsioon tormiline. Esimese lisana mängis Kremer Piazzolla tango ja juba lava tagant tagasiplaksutatud esinejatelt viis viimast variatsiooni Peter Heidrichi (1935) teosest „Happy Birthday”. Jääb loota, et saame ka edaspidi osa Kremerata Baltica võidukäigust maailmas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming