Debussyst inspireeritud sügiseses Londonis

Elo Masing

Malle Maltise uudisteos „Nocturne” tuli 26. novembril esiettekandele Londonis kultuurikeskuses King’s Place nüüdismuusikale keskendatud kontserdisarja „Out Hear” raames. Kontsert „Debussyst inspireeritud” („Inspired by Debussy”) oli  pühendatud 150 aasta möödumisele prantsuse helilooja Claude Debussy sünnist ja sai teoks Mercury kvarteti, Euroopa komisjoni, Euroopa Liidu rahvuslike kultuuriinstituutide Londoni esinduse ning kontserdil esindatud noore helilooja kodumaa Londoni saatkonna koostöö tulemusena. Kavas oli kolm maailma esiettekannet ja üks Suurbritannia esiettekanne Eesti, Poola, Küprose ja Prantsuse komponistidelt. Kontserdile eelnes avalik vestlus heliloojatega, mida suunas Londoni kuningliku muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna juhataja helilooja Philip Cashian. Mõjuka prantsuse helilooja 150. sünniaastapäeva puhul noortelt Euroopa komponistidelt Debussy muusikast inspireeritud teoste tellimise eestvedajaks oli Mercury kvartett, kel tihti tavaks teha noorte heliloojatega koostööd. Kvarteti pisut ebatavaline koosseis – viiul, tšello, klarnet, klaver – tuli kokku Londoni kuninglikus muusikakolledžis, et mängida Olivier Messiaeni „Kvartetti aegade lõpust”. Vaatamata suhtelisele noorusele, on kvartetil arvestatav renomee ja uusi teoseid tellides peavad liikmed oluliseks, et heliloojatega tekiks võimalusel pikaajalisem kontakt.

Peale Mercury kvarteti esinesid  kontserdil veel Ana de la Vega (flööt), Claire Iselin (harf) ja sopran Patricia Rozario. Malle Maltis on „Nocturne’is” kasutanudki just toda pisut Debussyle vihjavat instrumentatsiooni – meenub Sonaat flöödile, vioolale ja harfile. Maltis on viisistanud inglise poeedi Algernon Charles Swinburne’i prantsuse keeles kirjutatud samanimelise poeemi tekstikatkendeid. Just õige teksti leidmine võttiski helilooja enda sõnul loomeprotsessis kõige rohkem aega. Küllaltki traditsioonilise helikeele ning orgaanilise instrumendikäsitlusega teos avaldas muljet just sugereeriva, hingestatud ettekande tõttu. Patricia Rozario, kes ei puutunud eesti muusikaga kokku sugugi mitte esimest korda – on ta ju esitanud mitmeid Arvo Pärdi teoseid, muu hulgas spetsiaalselt talle kirjutatud „Otsekui hirv igatseb …” („Como anhela la cierva”) –, esitas Maltise „Nocturne’i” äärmiselt tundlikult ja loomulikult. Metsosopranile kirjutatud teos tuli Maltisel viimasel hetkel sopranile kohandada, kuna seda esitama pidanud Loré Lixenberg oli ootamatute asjaolude tõttu sunnitud esinemisest loobuma. Rozario pidi seega kontserdiks väga kiiresti valmistuma, kuid tema esinemine jättis siiski väga veenva mulje ning Maltise teos ei tundunud isegi vokaalpartii kohandamise tõttu midagi kaotavat.

Küprose helilooja Evis Sammoutise „Metioron” viiulile, tšellole, klarnetile ja klaverile polnud  spetsiaalselt Debussyle pühendatud kontserdiks kirjutatud. Teos valmis juba 2010. aastal Küprose Vabariigi iseseisvumise 50. aastapäevaks. Sammoutise sõnul tajus ta teose kirjutamise ajal küllaltki tugevalt Messiaeni pärandit ning rütmilise unisooni lõiku „Metioron’is” pidas helilooja ise viiteks Messiaeni kvarteti VI osale „Raevu tants seitsmele trompetile”.

Vestluses Philip Cashianiga avaldas Sammoutis arvamust, et lihtsam on olla helilooja riigis, kus puudub pikaajaline Lääne-Euroopa kunstmuusika traditsioon. Kuid tema teost kuulates tekkis mõte, et mõneti võib tegemist olla hoopiski ebasoodsate tingimustega. „Metioron’is” oli kasutatud mitmeid ebatraditsioonilisi mänguvõtteid: liialdatud poognasurvet keelpillidel, klarneti klappide klõbinat, güiro häält meenutavat plastkaardi kõrinat klaveriklahvidel. Sellistel ebatraditsioonilistel ehk laiendatud mänguvõtetel on Euroopa kunstmuusikas praeguseks juba pikaajaline traditsioon, mida nende kasutamisel peaks kindlasti arvesse võtma – väga põhjalikult on kõikvõimalikke laiendatud mänguvõtteid uurinud ja kasutanud näiteks Helmut Lachenmann. Sammoutise teoses jäi vajaka just nende mänguvõtete teadlikust kontekstualiseerimisest – võtete kasutamine tundus küllaltki pealiskaudne ja naiivne.

Prantsuse komponisti Thomas Oehleri sekstett „Cirrus” oli kõige otsesemalt Debussyga seotud: teos sisaldab neljataktilist tsitaati Debussy sümfoonilise triptühhoni „Nokturnid” I osast „Pilved”. Prantslasele võinuks Debussyst inspireeritud teose kirjutamine tunduda eriti raske ülesanne, kuid kontserdieelsest vestlusest ei jäänud muljet, nagu oleks kultuuripärand heliloojat märgatavalt rõhunud. Tema sõnul seisneb Debussy võlu selles, et muusika pole mitte deskriptiivne, vaid vihjab peenelt teatud kujutluspiltidele ja kutsub esile assotsiatsioone. Oehleri sekstett – viiul, tšello, flööt, klarnet, harf ja klaver – oli oskuslikult orkestreeritud lühike impressioon, mille lõpus kõlas tsitaat Debussylt, autori sõnutsi kui äkitselt pilvede vahelt paistma hakkav valguskiir.

Impressiooniliku mulje jättis ka poolatari Dobromiła Jaskoti „Aeshna”, mis oli nagu Sammoutise teoski kirjutatud Mercury kvartetile. „Aeshna” on teatud liiki kiil, kelle lendlemisest ülemhelide real ja täistoongammal põhineva helikeelega teos helilooja sõnul inspiratsiooni sai.

Lisaks uudisloomingule esitati ka kaks Debussy teost: „Flôts, palmes, sables” klaverile, harfile ja sopranile ning Sonaat tšellole ja klaverile. Noored muusikud mängisid neid nüansitundlikult ja elegantselt, näidates seega, et on ühtviisi kodus nii nüüdisaegses kui klassikalises repertuaaris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht