David Oistrahhi festival Pärnus (II)

TOOMAS VELMET

(Algus eelmises Sirbis) Dirigent Mustonen Peterburi akadeemikutega?

?pluss segakoor Latvija ja solistid Asta Krikðciunaite (Leedu), Antra Bigaca (Läti), Algirdas Janutas (Leedu) ning Arttu Kataja (Soome), kavas festivali pühendushelilooja Antonin Dvoraki ?Stabat Mater?.

Andres Mustonenil on välja kujunenud n.-ö. isiklik lähinaabritest suurvormi-solistide ansambel ja mis seal salata ? see on ühtlaselt hea ja segakoorist Latvija olen juba oma vaimustust jaganud. Kui võrrelda Mustoneni akadeemikute pikaajalise peadirigendi Dmitrijeviga, siis on tegemist küll väga erinevate isiksustega. 12. VII oli orkestri ees Dmitrijev ja 13. VII Mustonen, esimene ei ?välju endast? hetkekski ja teine on ?endast väljas? vahetpidamata. Tundus, et Mustoneni ebaakadeemilisus suutis siin-seal ka akadeemikuid ebaharilikku seisundisse viia, kas see alati kõlalise tasakaalu huvides toimus, selles kahtlen. Igatahes orkestrantide arvamus kõlas nii: ?Ebastandardne noormees (!)?. Ise nad teavad, on see hea või halb, aga ükskõikne hinnang küll mitte.

Stravinski Kvartett Peterburist jätkas raekojas oma hommikusi kammerkontserte, kus igas kavas kindlasti üks ðostakovitði kvartett. 14. VII kanti ette ðostakovitði XI kvartett paaris Vasksi Klaverikvartetiga, kus pianistina Janis Maleckis (Läti) ja tsükli viimasel kontserdil 15. VII ðostakovitði Neljas kõrvuti Stravinski ?Kolme pala? ja Dvoraki nr. 12 ?Ameerikaga?. Kui esimese kontserdi järel hindasin Stravinski Kvartetti võimsakõlaliseks, siis mõtlesin selle all ka teatavat kõlalist forsseerimist. Erinevalt ðostakovitði Kaheksandast kõlas Üheteistkümnes palju peenemalt ja artistide isiklik suhe oli ka eredamalt tajutav.

Vasksi Klaverikvartett tõi meelde tõsiasja: kui palju head kammermuusikat on kirjutatud sellele koosseisule ja miks me seda nii harva kuuleme. Vasksi klassikalises vormis teos kulmineerub võimsas passacaglias ning laheneb helgesse ?Postluudi? ning tõestab veel kord, et helikeele konservatiivsus pole iseenesest mingil juhul taunitav, vaid vastupidi, on selgelt edukas.

Läti imeviiuli Baiba Skride sooloõhtust koos tema käes oleva Stradivariuse viiuliga ?Huffins? kujunes üks festivali tippsündmus. Oistrahhi festivali kõrghetkeks loen tema Schnittke Sonaati nr. 1 koos suurepärase pianistist õe Lauma Skridega, aga eriti Baiba esituses J. S. Bachi Partiitat nr. 2 d-moll. See oli super ja peaks olema saadaval kõigile soovijaile CD või veel parem DVDna ning seisma õppematerjalina riiulitel kõigis õppeasutustes, kus viiulit õpetatakse.

16. VII kontserdimaja suures saalis koos Peterburi akadeemikute ja Kiyotaka Teraokaga esitatud Dvoraki Viiulikontsert oleks kindlasti olnud priima, kui seda Bachi ees ei oleks olnud. Dvorak oli nüüd nende jaoks, kes Bachi kuulnud, kuidagi liiga harilikult hea, kuigi etteheiteid ei mingeid ja konkreetse kontserdi kontekstis ikkagi kulminatsioon.

Neeme Järvi suveakadeemia lõppkontsert koos Peterburi Akadeemilise Sümfooniaorkestri ja solistide Marko Martini ja Baiba Skridega toimus kontserdimajas 16. VII ning täidetuna Dvoraki muusikaga, mida juhatasid Alexander Mayer (Saksamaa), Bohuslav Rattay (Tðehhi), James Lowe ja Leo McFall (Suurbritannia) ning Kiyotaka Teraoka (Jaapan). Nii, et ikkagi viis väärilist leitud. Rohkem pääsesid küll maksvusele Klaverikontserdi ja Viiulikontserdi juhatajad, vastavalt Rattay ja Teraoka, kuid need suurvormid annavad ka rohkem võimalusi kui avamäng ?Karneval? (Mayer) või ?Slaavi tantsud? (Lowe ja McFall). Skride Viiulikontserdist oli juba juttu ning nüüd tahaks esile tõsta Marko Martini kangelastegu Dvoraki vähe mängitud Klaverikontserdi ettekandmisel. Teost ei saa kuidagi võrrelda ei autori viiuli-, veel vähem tðellokontserdiga, kuid ta kaunistab oma rariteetsusega iga orkestri repertuaari. Teadku kõik, et üks vähestest pianistidest on Marko Martin see, kes valdab seda mastaapset suurteost laitmatult.

Oistrahhi festivali planeeritud kulminatsioon langes kokku tegelikkusega 17. VII Pärnu kontserdimajas, kui Peterburi Akadeemilist Sümfooniaorkestrit ja Latvija koori juhatas maestro Neeme Järvi ning solistideks Jian Wang (tðello) ja Kaia Urb (sopran). Kava järvilikult põnev, kus kahele suurteosele ? Dvoraki Tðellokontserdile ja Poulenci ?Gloriale? ? vastavad sissejuhatused Smetana ?Vltava? ja Fauré ?Pavana? (muide koos kooriga) nii, et esimene pool tðehhi ja teine prantsuse muusikast. Portugalis resideeruv hiina tðellist on fenomenaalse mänguaparaadiga ja absoluutselt eksimatu interpreet ning äärmiselt isikupärase lähenemisega Dvoraki superteosesse, kes oma oskused rakendab ?kiirmenetluse? teel, aga püsides samas meisterlikult romantiliste kujundite ringis.

XIII Oistrahhi festival lõppes ja selle märgiks said Dvoraki ja tðello (Gutman ja Wang) raamides superviiuldajad Vadim Gluzman ja Baiba Skride, seega Oistrahhi vääriliselt. Võib diskuteerida selle üle, kas festival on ajaliselt liiga pikk või sisuliselt ülekoormatud, kuid see ei oma mingit tähtsust, kui Järvid kohal on, alustades lugemist Neeme Järvist.