David Oistrahhi festival Pärnus (I)

TOOMAS VELMET

Pärnu Linnaorkestri hommik 10 dirigendiga 5. VII käivitunud Neeme Järvi suveakadeemia andis juba 7. VII hommikuks esimese produkti ? Pärnu Linnaorkestri hommikukontserdi kümne külalisdirigendiga. Akadeemiasse oli saabunud 14 dirigenti 11 maalt ning neil oli harukordne ja maailmas ainulaadne võimalus õppida Neeme ja Paavo Järvi, Jorma Panula ning Aleksandr Dmitrijevi käe all, kusjuures neli paremat pääseb ka Peterburi Akadeemilise Sümfooniaorkestri ette. Sellist motivatsiooni ? juhatada kahe nädala jooksul kolme kõrgeklassilist orkestrit (ka Moskva Kammerorkestrit) nelja erineva kavaga ? pakub maailmas dirigentidele ainult Pärnu linn. Pärnu kontserdimaja väike saal oli hommikul pilgeni publikut täis, kui maestro Neeme Järvi tutvustas dirigente ja teoseid ning, toonitan, andis hinnangu Pärnu Linnaorkestrile: ?...see on üks suurepärane orkester!?

Tõepoolest, valmistada kahe päeva jooksul ette sellised orkestri kvaliteeti proovilepanevad teosed nagu Haydni Sümfoonia nr. 6 ja Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 414 ning kohaneda kümne dirigendiga on kõrgprofessionaalsuse näitaja. Kuid kavas oli veel Arvo Pärdi ?Collage teemal B-A-C-H? ja Galina Grigorjeva ?Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul?. Mozarti klaverikontserdi solistiks oli 12aastane poola tütarlaps Julia Kocubian, kellel juba aktivas kuus konkursivõitu ning hulgaliselt arengustipendiume, nende seas Poola presidendi oma. Hämmastas tütarlapse elastne, aga samas kategooriline eneseväljendusoskus, milles absoluutselt puudus imelaste puhul tavaliselt tajutav dresseeritus. Publik tänas solisti, orkestrit ja dirigente maruliselt ning arvan, et juhendajad eesotsas Neeme Järviga on suurte probleemide ees nelja parema dirigendi selekteerimisega.

Leedu on hästi kuulus oma keelpillikvarteti-kultuuriga, neid on selles riigis alati mitu olnud ja eranditult kõik on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud. Tänuväärne on fakt, et kontserdimaja suurepärastele saalidele vaatamata elab ka Pärnu raekoja saal kontserdielu edasi. 7. VII õhtul oli esinejatel ? Kaunase Keelpillikvartett, Pärnu oma tüdruk Külli Tomingas (metsosopran) ja Oistrahhi festivali veteran, pianist Antti Siirala ? suuri probleeme lavalepääsemisega, kuna saal oli kuulajaist nii tulvil. Pärnu publik on asjatundlik, teab, kuhu trügib. Selle, senistest kammermuusika kontsertidest kindlasti parim kava oli hästi atraktiivselt konstrueeritud ning sisaldas kaks eesti ja kaks leedu autorit ning kulminatsioonina Robert Schumanni kammermuusika suurteose Klaverikvinteti Es-duur op. 44.

Kuldar Sink (1942 ? 1995) oli helilooja, kes ei suutnud ükskõik millises stiilis komponeerides peita ei andekust ega meisterlikkust. ?Viis haikut? sopranile ja keelpillikvartetile on komponeeritud täpselt 40 aastat tagasi ning ranges dodekafoonias, mis eriti hästi vormib muusikasse Jaan Kaplinski tekstid. Teos on vaieldamatult eesti vokaalkammermuusika tipp, kuid ka pähkel nii oma esitusliku keerukuse kui kujundliku sisukusega. Külli Tomingas on peaaegu parim laulja teose esitamiseks. ?Peaaegu? ainult ühel põhjusel. Kui konsonantide hääldamata jätmine on taotluslik, siis nii kontsentreeritud tekstis kui Kaplinski haikud on see vale. Et see tehniline probleem oleks, ei taha uskuda, kui suurepärase lauljanna repertuaaris on Schönbergi ?Kuu Pierrot?.

Leedu heliloojate teostest pääses enam maksvusele Vidmantas Bartulise esiettekandele tulnud ?I like Marlene Dietrich? kvartetile, klaverile ja Marlene Dietrichile helilindilt. Teatraalselt nostalgiline, aga hästi sobiv teos suurepärase kontserdi lõpuks, kus nii sisuliseks kui esituslikuks kulminatsiooniks ikkagi vana hea Schumann Antti Siiralaga.

 

Gluzman ? Isaac Sterni mantlipärija

Kindlasti on erilise tänu ära teeninud 8. VII sümfooniakontserdi solist Vadim Gluzman (viiul) ning imetluse hasartselt ennast väljendav ERSO. Paavo Järvi on hästi läbi mõeldud kavade meister. Tema juhatatud kavades on alati värskust ja hästi kaalutletud riski, mis oma õigustatusest annavad kõneainet pikemakski kui kontserdijärgne kuluaar. Mõni neist, kui meenutada, on Eesti ajaloo seni ainsa Grammy meie riiki toonud. Ühes programmis Dvorak, Bernstein ja Elgar iseenesest on ju üsna traditsiooniline, kuid Dvoraki ?Sümfoonilised variatsioonid? op. 78 koosnevad 27 variatsioonist ja finaalist, Bernsteini ?Serenaad? viiulile ja orkestrile (Platoni ?Sümpoosioni? järgi) on viieosaline ja kontserdi teise poole täitnud Elgari ?Enigma variatsioonid? op. 36 koosnevad 14 variatsioonist. Esiteks, ükski nendest populaarsete heliloojate loomingust valitud teostest ei ole sage külaline meie kontserdielus ? kaks esimest ei meenugi ning viimanegi ähmaselt. Teiseks, kolm teost, mis on vormiliselt jaotatud 47 (!) osaks-killuks, püstitanud probleemi, kuidas sellest tervik vormida. Võib-olla on veel neid dirigente, kes sellise riski võtavad, ma ei tunne neid, aga kõnealune kontsert oli absoluutselt Paavo Järvi nägu ja hämmastavalt küpse meisterlikkusega teostatud.

Dvoraki variatsioonid on küll Hans Richteri hinnangul (1887) autori paremaid oopusi, kuid ajaloo edasine kulg ei ole seda väidet kinnitanud. Paavo Järvi oskus variatsioone karakteriseerida ja neid tervikuks sulatada võib heal juhul ajaloo kulgemist isegi pöörata, kuid eelarvamuse teoselt on ta juba pühkinud.

Bernsteini ?Serenaad? tõi Oistrahhi festivalile viiulikunstniku, kellest, kui ta seda veel ei ole, siis kohe saab XX sajandi legendaarse viiuldaja Isaac Sterni mantlipärija. Side teose ja esitajate vahel on nii sügav, et vaevalt mingi teine autor võiski selles sümbioosis kõne alla tulla. Isaac Stern, Vadim Gluzmani teejuht suurtele lavadele, oli teose esiettekandja (dirigendipuldis autor) ja teatavasti võib Paavo Järvi ennast Leonard Bernsteini õpilaseks nimetada ? vaat selline järjepidevus ilmneb siinkohal. Oistrahhi festival on ju alati kõrgetasemelisi viiulikunstnikke kohale toonud, aga Gluzmani täht särab erilise värskusega nende seas, mis ei soodusta heietamist, vaid nõuab konstateeringut ? super. Neile, kes kontserdil ei viibinud, tasub küll rääkida erilist furoori tekitanud lisapala esitusest. Selle neljahäälse jazzpala ettekanne sai võimalikuks seetõttu, et viiuldaja kruvis lahti oma poogna ning, asetanud üle keelte jõhvilindi, ühendas ta selle poognatrostiga, mis käis viiuli korpuse alt läbi. See on küll ainuke võimalus, kuidas tänapäeva poognaga viiulil katkematut neljahäälsust tekitada, kuid edasine, st. vasaku käe tehniline rakendus jääb mõistatuseks ja esitaja saladuseks. Võite arvata, mis saalis toimus!

Elgari ?Enigma? laseb sümfooniaorkestril ennast väljendada kõigis dünaamilistes skaalades, finaalis lisandub veel täisregistritega orel (Piret Aidulo) ning laseb särada autori kujundlikul lüürikal, poeesial ja monumentaalsusel. Hea orkester naudib selletaolise teose ettekannet koos dirigendiga. Samadelt autoritelt võiks ka sellise kava teha: Dvoraki ?Uuest maailmast?, Elgari Viiulikontsert ja Bernsteini ?West Side Story?. See oleks ju ka hea kontsert, aga Paavo Järvi kontsert oli erakordselt hea.

Moskva öö Eliisabetis?

?ehk 11 Järvi akadeemia dirigenti Moskva Kammerorkestri ees 10. VII, solist eesti tippmuusik Euroopas, oboesolist Kalev Kuljus. Selle paraadi valmistas ette maestro Paavo Järvi. Juba eelmise ?akadeemikute? kontserdi järel ennustasin, et nelja parema dirigendi väljavalimisel võib tekkida probleeme. Kuna tase on ühtlaselt kõrge, siis küsis maestro Neeme Järvi seekord lahenduse leidmiseks publikult nõu. Kuidas see abi tehniliselt vormistatakse ? ei tea. Võib-olla oleks lihtsam lahendus konkretiseerida orkestrite suhe ?akadeemikutega?, tekiks kaks huvitavat pingerida, st. Pärnu Linnaorkestri ja Moskva Kammerorkestri karm, aga õiglane hinnang. Jättes kõrvale asja sportliku külje, siis kunstiliselt kukkus välja üks põnev kava suurepärases esituses. Bartóki ?Divertisment? (1939) keelpillidele on helilooja selle loomeperioodi ootamatult demokraatliku helikeelega, aga üldse mitte lihtsalt esitatav teos. Moskva Kammerorkestri keelpillide rikkalikust potentsiaalist ja artistlikust temperamendist suutsid esimesed kolm dirigenti vormida värskelt kõlava ning dramaturgiliselt veenva esituse.

Järgnev Marcello Oboekontsert d-moll, barokkmuusika pärl, viis ohjad solisti Kalev Kuljuse kätte, keda professionaalse delikaatsusega akompaneerisid järgmised kolm dirigenti. Kuljus on seda masti interpreet, kes hoiab kuulajat kinni esimesest viimase noodini. Tema meisterlik barokse mõtteviisi valdamine haaras erksalt kaasa ka kõikenäinud ja -kuulnud Moskva muusikud ning arvan, et ei eksi, kui hindan ettekannet selle öö õnnestunuimaks kõigist aspektidest kaalutletult. Galina Grigorjeva ?Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul? kohustusliku teosena käib käest kätte ja kontserdimajast kirikusse ning muutub üha süvenenumaks ja mõistetavamaks nii interpretatsiooniliselt kui helikeelelt.

Arvan teadvat, et Haydni kolme varajase sümfoonia eri päevadel kavva lülitamine on Neeme Järvi idee ja see on lausa geniaalne. Keeruline, aga põnevust tekitav ja kasulik kogemus esitajatele ning nauditav elamus kuulajatele. Nüüd kõlanud teos nõudis nii orkestrilt, solistidelt kui neljalt dirigendilt maksimumi meisterlikkust ja keegi ei olnud kade seda demonstreerimast.

(Järgneb.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming