David Oistrahhi festival (I)

Evi Aruj?

Mustlasviisidest postmodernse ajalootöötluseni. Pärnu David Oistrahhi festival toimus sel aastal juba kümnendat korda. Festivali algaegadest on meelde jäänud hingekosutava repertuaariga “rahvakontserte” ja säravaid kammermuusikaesitusi. Ei tulnud pettuda nüüdki: 17. – 27. VII kestval muusikapeol võis kuulda kaunist klassikat, loovat interpretatsiooni ja värsket nüüdismuusikat. Üldiselt näib, et DOF käibki mõistlikku keskteed, otsides kompromissi laheda “suvemuusika” ja elitaarsema maitse vahel.

Nagu tavaks, oli festivali kavas rohkesti erinevatele koosseisudele loodud keelpillimuusikat, sealhulgas nii ansambliteoseid kui ka orkestrimuusika kuldne klassika Tšaikovskist ja Griegist Elleri ning Singini. Klassikalis-romantilisele pealiinile lõi põneva kontrasti välisautorite ja eesti nüüdismuusika, sealhulgas John Corigliano, John Kinsella, Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri, Galina Grigorjeva jt teosed.

Festivali teises pooles tulid mängu vokaalžanrid. Hoolimata sellest, et interpretatsioonikunst muutub üha kosmopoliitsemaks, tõi festivalimuusikasse erivarjundeid ka teatav regionaalne eripära: läänepoolt külaliste eksperimentaalsem ja idapoolsete väljapeetum esitusstiil. Aga nagu ikka, muudab muusika kordumatuks isiksuste võlu: kohal oli suur hulk suurepäraseid eesti ja külalisinterpreete. Põnev isiksuste galerii avanes ka mitmel festivalikontserdil, kus esinesid “Suveakadeemia” dirigeerimisõpilased. Meistriklassi, mille 11 osaleja hulka kuulusid ka juba karjääri teinud Jaapani dirigent Kiyotaka Teraoka ning noored eesti dirigendid Risto Joost ja Mikk Murdvee, juhendasid kauaaegne pedagoog ja Leedu Rahvusliku Sümfooniaorkestri peadirigent Jouzas Domarkas ning Soome dirigeerimisguru Jorma Panula.

17. VII avakontserdil Pärnu kontserdimajas kõlas Tšaikovski muusika: esinesid Pärnu Linnaorkester ja Peterburi Festivaliorkester, dirigeeris Juozas Domarkas. Tšaikovski Viiulikontserdis (1878) soleeris 26aastane ungarlane Antal Szalai – interpreet, kelle eripäraks soe “kultuurne” toon ja ladus mehhaanika, kuid (viiniklassitsistlikult) jahe retoorika. Klassitsistlikud tonaalharmoonia ja vormistruktuurid moodustavadki Tšaikovski muusika akadeemilise “põhja”. Tema omal ajal liiga läänelikuks peetud Viiulikontserdis, eriti aga “Serenaadis” keelpillidele on tähtsal kohal ka traditsiooniline žanrilisus – koraalilised faktuurid ja folkloorne tantsulisus. Aga Mahleri kõrval on Tšaikovski teine romantik, kes kirjutas muusikasse ka oma eluängi. See äng elab tema sekventsides ehk ühe muusikalise mõtte kirglikes kordustes ja dramaatilistes, häiritud rütmikujundites, mis nõuavad dirigendilt teose siseenergia täpset doseerimist. Selline tundedraama täitis kontserdi viimast teost – fantaasiat “Romeo ja Julia”, mis Jouzas Domarkase juhatusel sai üsna range ilme.

18. VII kammerkontserdil Eliisabeti kirikus esines Antal Szalai koos Belgia pianisti Eliane Reyesiga, kavas virtuoosseid viiuliteoseid läbi aegade: barokiajastu kuulsuse Giuseppe Tartini Sonaat g-moll op. 1 nr 4 “Kuraditriller”, Johannes Brahmsi “Ungari tantsud” nr 6 ja 5, Pablo de Sarasate “Mustlasviisid” ning Maurice Raveli kontsertrapsoodia “Mustlane”.

Parima esituse said Béla Bartóki “Rumeenia rahvatantsud”, mille ettekandes segunesid tahumatud “rahvatoonis” kõlad ja rahvamuusika rütmid ning külluslik modernistlik kõlamäng. Kava lõpetas César Francki Sonaat viiulile ja klaverile, milles rohkesti Wagneri ja Bachi muusika tumedaid varje. Kahe kontserdi muljeid kokku võttes tundub, et Antal Szalai on interpreet, kellelt võib oodata positiivseid üllatusi: kõlalist loovust ekstsentrilisust nõudvate teoste puhul ja pisut vähem muusikas, milles on oluline “suure plaani” retoorika.

19. VII kammerkontserdil Eliisabeti kirikus esines eesti parimaid oboemängijaid, Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini esimene oboist Kalev Kuljus koos Stravinski Keelpillikvartetiga (Venemaa). Kava põnevaim teos oli Benjamin Britteni “Fantaasia-kvartett” oboele ja keelpillitriole – romantismi, impressionismi ja modernismi ristumisi tulvil noorpõlveteos. Kalev Kuljuse esitus tõi suurepäraselt esile Britteni alles oma teed otsiva helikeele rikkused alates groteskist ja lõpetades helge poeesiaga. Järgnevad teosed, rootsi õukonnahelilooja Bernhard Henrik Cruselli Divertisment oboele ja keelpillikvartetile op. 9 ning Mozarti Oboekvartett, pakkusid viiniklassikaliste meloodiate ja perfektse intoneerimise ilu. Ainuüksi ühe pika oboenoodi pinge ja värvimäng Mozarti Oboekvarteti II osas või figuratsioonide elegantsed kaunistused kiiretes osades väärinuks eriaplausi.

20. VII esines Pärnu kontserdimajas Peterburi Festivaliorkester, kavas Stravinski ballett “Apollon musagète”, Griegi süit “Holbergi ajast” ja Elleri “Viis pala” keelpilliorkestrile, dirigeerisid “Suveakadeemia” õpilased. Kontserdi rosinaks oli Vivaldi Kontsert kahele oboele, keelpillidele ja basso continuo’le, solistideks Hanjafi Tšinakajev (Venemaa) ja Kalev Kuljus. Säravas ettekandes ühinesid baroki mängurõõm ja akadeemiline elegants. 22. VII toimus samas ka dirigentide “Suveakadeemia” lõppkontsert Pärnu Linnaorkestriga, kavas romantiline orkestrimuusika – Schuberti Sümfoonia nr 5, Weberi Klarnetikontsert nr 1 (solist Selvadore Rähni) ja Mendelssohni kontsertavamäng “Ilus Melusine”. Kuigi dirigentide meistriklassi tööprotsess jäi kaadri taha ja avalikke pingeridasid ei koostatud, oli avalike esinemiste põhjal põnev tähele panna erinevaid dirigenditüüpe ja tasemeid. Näha ja kuulda võis üliemotsionaalset ja detailidesse takerduvat, aga mitmel puhul ka tervikut haaravat ning ökonoomset dirigeerimisstiili. Oli neid, kes keskendusid faktuuri arhitektoonikale ja neidki, kes suutsid suunata ka kõla.

Mõni korralduslik aspekt jäi siiski ka kiusama. Kui dirigeerimiskursuste väljundiks on avalikud kontserdid, siis võiks need nii otseses kui kaudses mõttes rohkem näoga publiku poole olla. Kavalehelt või teadustusest oleks tore vahetult teada saada, kes mis teoseosa dirigeerib, selle asemel, et loota piltide ja nägude klapitamisele hämaras saalis. Ka meistriklassi tunnistuste saatesõnadeta, otsekui tummfilmis kätteandmine ei olnud kuigi esinduslik.

Festivali üheks tipphetkeks võib pidada 21. VII Pärnu raekojas toimunud kontserti, kus peaesinejaks RTÉ Vanbrugh Quartet (Iirimaa) – särisevalt artistlik ja virtuoosne muusikuteühendus. Põnevad olid ka kontserdi kaks esimest teost: iiri nüüdishelilooja John Kinsella “Prelüüd ja tokaata” (2007) ning USA kuulsuse John Corigliano loomingu üks tippe – Keelpillikvartett (1995). Corigliano on näide sellest, kuidas postmodernsest eklektikast võib saada muusikaloo loov töötlus. Kuigi tema keelpillikvartett järgib Bartóki tuntud vormiskeemi, loob selle stiili- ja žanrivihjeid tulvil intonatsioonipagas sürreaalse atmosfääriga kordumatu kõlamaailma.

Ka John Kinsella verivärske “Prelüüd ja tokaata” põhines ajalool: selle aluseks on Wagneri kuulus Tristan-harmoonia, mis “generaatorina” toimides ujub siin-seal ka muusika “pinnale”. Iiri kvarteti täpsus ja ilmekus mõlema teose kõlafaktuuri peenmustrite ja ka suure plaani kujundamisel oli tõeliselt haarav. Kontserdi lõpetas Francki Klaverikvinteti tormi ja tungi tulvil, kuid ometi klaari faktuuriga ettekanne, millesse tõi kargust ja kõladistsipliini soome pianist Antti Siirala. Igatahes RTÉ Vanbrugh Quarteti nimi tasub meeldejätmist.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming