Crescendo läbi kolme ajastu

Malle Maltis

Tištšenko „Dante-sümfoonia”: ERSO Nikolai Aleksejevi juhatusel 16. IV Estonia kontserdisaalis. Eelmisel reedel võisid muusikasõprad ERSO vahendusel muu hulgas tuttavaks saada uue, Eestis seni kõlamata muusikaga: Nikolai Aleksejevi juhatusel tuli Eesti esiettekandele ühe suurima tänapäeva vene sümfooniku Boriss  Tištšenko (s 1939) koreograafilis-sümfoonilise tsükliaadi „Beatrice” viies ja viimane osa alapealkirjaga „Paradiis”.

Kontserdi esimese poole täitsid Franz Schuberti esialgselt klaverile loodud ja 1931. aastal Anton Weberni orkestreeritud „Saksa tantsud” ja Alban Bergi „Seitse varajast laulu”, soleeris saksa sopran Claudia Barainsky. Schuberti „Saksa tantsud” on XIX sajandi Viini tantsumuusika traditsioone järgides seatud  väiksele orkestrikoosseisule ER SO esituses kõlasid need võib-olla liigagi ettevaatlikult, kuid seevastu tõusid paremini esile viiuli- ja tšellosoolod. Bergi lauludes nõudis põhitähelepanu teose impressionistlik-sonoristlik orkestratsioon, millesse lisasid sügavust kontrafagott ja bassklarnet ning rõõmustavalt kostis orkestrifaktuurist läbi harf. Laulja jäi küll kahjuks pisut orkestri varju, erilisteks võistlejateks talle said just puupuhkpillid. 

Boriss Tištšenko hiigelteos, Dante Alighieri „Jumalikul komöödial” põhinev tsükliaad „Beatrice” koosneb viiest eraldiseisvast nn Dante-sümfooniast ning moodustab kokku kolm tundi ja kakskümmend minutit kestva terviku. Mõeldud on see teos niihästi kontserdilaval esitamiseks kui ka balletimuusikana. Siinkohal tasuks mainida, et Nikolai Aleksejev on dirigeerinud Tištšenko kolme Dante-sümfoonia (nr-d 2, 3 ja 5) esiettekannet. Loodetavasti  saab kogu suurteost kunagi ka Eestis kuulda, seekord kõlas Tallinnas vaid selle viimane osa „Paradiis”. Kõigi kontserdile valitud teoste loomisaja vahel laiutab ligikaudu saja-aastane vahemik: Schuberti „Saksa tantsud” on kirjutatud 1824, Bergi „Varajased laulud” 1905–08, Tištšenko 5. Dante-sümfoonia 2005. aastal.

Kui Schuberti muusika puhul sundis tagasihoitud esituslaad ja keelpillide kaetud kõla muusika kuulmiseks  kõrvu teritama, siis Tištšenko sümfoonia ajal ei vibreerinud kaasa mitte ainult kõrvatrummid, vaid värises ja mürtsus juba kogu kontserdisaal täies varustuses. Tištšenko on traditsioonilise sümfonismi esindaja, kes jätkab tänapäevalgi Beethoveni ja Tšaikovski teed. Samuti on tema muusika mõjutatud Šostakovitšist, kelle lemmikõpilane Tištšenko omal ajal oli. Ka tema muusikas leidub samasuguseid nurgelisi meloodiaid,  sarnaseid orkestreerimisvõtted, Šostakovitšile omast allaandmatut olemiskindlust ja pisut hirmuäratavat huumorit, milles ka kõige naivistlikum viisijupike võib võtta äärmiselt kurjakuulutava suuna. Muusikas vahelduvad kõlaintensiivsuse astmed: on raskeid ja tihedaid kõlamassiive ning kerget, läbipaistvat faktuuri, teravaid klastreid ning mahedaid soololõike. Orkestratsioonile annab jõulise tuuma vaserühm, lava paremas tiivas ilutseb isegi cimbasso  – kontrabasstrombooni ja tuuba ristand. Muusikas kõlavad üheaegselt nii mažoor- kui minoorakordid; grotesk, juubeldused ja traagika ning teatraalsed elemendid – orkestrantide tekitatud sammumüdin ja karjed. Kõlamassid kruvivad pinget järjest pöörasemaks, nii et tekib lausa väike hirm – millega see kõik lõpeb?!

Tištšenkot on „Jumaliku komöödia” juures huvitanud küsimus, mis juhtus poeedi elus  enne tema saatuslikku rännakut. Sellest, mis juhtus rännaku ajal, saame teada poeemist, kuid saladuskatet on selles osas avanud Beatrice, poeedi noorelt igavikku lahkunud armastatu. Just sellest vaatepunktist lähtudes on Tištšenko oma viieosalise tsükli loonud ja selle ka vastavalt pealkirjastanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht