Corelli, Vivaldi ja barokkorkester

Toomas Velmet

„Juubilarid Corelli ja Vivaldi” 21. X Kaarli kirikus: Corelli Barokkorkester, solistid Mail Sildos ja Meelis Orgse (barokkviiul), Villu Vihermäe ja Tõnu Jõesaar (barokktšello) ning Peeter Sarapuu (barokkfagott), dirigent Martin Sildos.

Olgu nende tähtpäevadega kuis on, tegelikult avas Corelli Barokkorkester Martin Sildose juhatusel koos rohkete solistidega agentuuri Corelli Music tänavuse hooaja. Tegemist on vägagi märkimisväärse sündmusega, kuna kuulajad on jaganud neile oma eelistuse ja tunnustuse. Selgi kontserdil oli avar kirikuruum täidetud publikuga, kes näitas artistidele oma poolehoidu sooja aplausiga. Ja sooja oli hädasti vaja, sest sel aastaajal meie kliima just Bolognat ega Veneetsiat ei meenuta, vaatamata Arcangelo Corelli (360 aastat sünnist, 300 surmast) ja Antonio Vivaldi (335 sünnist) tähtpäevadele, millele võiks lisada ka Kaarli koguduse (367) kiriku (143), tornide (131) ja altarimaali (134) soliidsed daatumid, millest paistab, et kogudus on Corellist mõnevõrra vanemgi.

Corelli BO on pisut noorem, tema sünniaastaks on aasta 2006, kuid tegijad on nad igal juhul. Orkestri koosseis on kavalehe järgi 13 keelpilli + fagott, teorb ja klavessiin ning kunstiliselt juhib koosseisu Mail Sildos. Orkestrandid on aastaid tegelenud varajase muusika interpretatsiooni küsimustega ja täiendanud end meistrikursustel üle kogu maailma. Viiuldaja Melissa Jõesaar näiteks õpib barokkviiulit hoopis USAs Põhja-Texase ülikoolis. Noor Martin Sildos (sünd 1985) on igatahes varakult omandanud dirigentide põhitõe, et juhatada tuleb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik ning minimaalse koosseisuga barokkimine vajabki dirigenti pisut või siis üldse mitte. Nii see just oligi. Kava oli hästi komponeeritud: viis Vivaldi teost kahe Corelli raamis ja, mis mulle eriti imponeeris, järjestusega mollidest duuri, kõlamas viiulikontserdid vaheldumisi fagoti ja tšellode topeltkontserdiga.

Kaarli kirik oli publikut täis ja see lõi meeldivalt sooja õhkkonna. Alustati Arcangelo Corelli concerto grosso’ga e-moll op. 6 nr 3, mis on kindlasti üks tema meistritöid või vähemalt üks populaarseimatest concerto’dest. Ettekanne andis selge pildi koosluse taotlustest baroki interpreteerimisel ja tohib öelda, et hästi ja ühtlaselt on omandatud mängumaneer ja agoogilised finessid, mis annavad barokkmuusikale vajaliku läbipaistvuse ja mängulise kerguse. Seda kõike demonstreeriti artistlikult ja teatava sädeleva üleolekutundega, mis soodustab vastuvõttu ja loob hea kontserdiatmosfääri.

Corelliga meeleolu loodud, mindi asja juurde Vivaldi e-moll fagotikontserdiga. Peeter Sarapuu on siinmail oma instrumendil suverään barokist tänapäevani, aga erilist tähelepanu väärib tema huvi ja tahe tegeleda barokkfagotiga. Vivaldi on üks väheseid autoreid, kes on seda raskesti käsitletavat instrumenti õnnistanud arvukate oopustega, mõningate kirjade järgi lausa 37 kontserdiga. Kui solisti funktsioonis on laval Peeter Sarapuu, siis on kaks võimalust: esitus on kas hea või väga hea. Tunnistan, et ma ei tee neil hinnanguil vahet. Nii on seekordki kahe kontserdi esituse kohta raske nimetada, kumb paremini õnnestus, sest esitus oli perfektne nii e-mollis kui C-duuris. Kõrva jäi siiski, et eriti e-moll kontserdi esitusel võinuks orkester dünaamiliselt rohkem arvestada solisti registritega, sest madalat registrit kiputi nobedamates liikumistes mõnevõrra katma, aga ma ei riski kinnitada, et seda on võimalik kohendada. Üks mis kindel on see, et continuo-grupp oli kõigis teostes absoluutsel kõrgtasemel. See tundub olevat meie eesti barokkmuusikute eliit. Kuid eelkõige kergitan kaabut ikkagi Sarapuu soorituse ees.

Järgmine Vivaldi teos, concerto a-moll op. 3 nr 8 võiks olla üks näide, mille varal demonstreerida viimase poolsajandi murrangulisi muutusi interpretatsioonis. Selleks soovitan You Tube’ist kuulata eelmise sajandi tippviiuldajate Henryk Szeryngi ja Josef Suki esituses sedasama teost – see on kuulamist väärt eksperiment. Järgmisena esitati Vivaldi kontsert kahele tšellole g-moll, barokk­tšellol soleerisid Tõnu Jõesaar ja Villu Vihermäe. Ärgu mind keegi süüdistagu erapoolikuses, püüdsin kaineks jääda, aga nauding oli 150%. Need mehed on meistrid ja väärivad tänu täies mahus. Vivaldi tšelloteoste ettekandmisega on suuri probleeme. Hugo Lepnurm soovitas muide seda üldse mitte teha, pidades neid ebaõnnestunuks. Aeg andis arutust ning ajastuinstrumentide kasutusega on kõik muutunud, mis ei tähenda, et probleemid oleksid ise ära kukkunud. Need on võimalik vaid elimineerida. Sellest ainest piisaks kui mitte teadustööks, siis traktaadiks kindlasti ning see oleks hästi kasulik materjal harrastajatele. Tundub, et ka kolleegid laval olid haaratud ettekandesse maksimaalselt, sest selles teoses ei saanud kordagi fikseerida ansamblilist ebasünkroonsust, ka kõlalist mitte.

Vivaldi concerto grosso op. 3 nr 11 on vähemalt sama populaarne kui Corelli c-moll ja seda eelkõige tänu teose II osale Largo e spiccato. Nagu barokkmuusikas ikka on esimene probleem tempo, nii ka selle Largo interpreteerimises. Eeskujud on siin mõttetud, sest tempod kõiguvad   ajaliselt lausa poole võrra, otsustavaks saab veenvus ja siin peaks vist toetuma helgemale karakterile, mida soodustab liikuvam tempo. Mail Sildose esituses polnud tempo kahjuks ei aeglane ega liikuvam, vaid jäi staatiliseks ja lihtsalt korrektseks.

Külmale kirikule vaatamata jäi kontserdist soe ja kuulajasõbralik mulje. Oli hästi palju sümpaatseid hetki ja üht-teist ka vähem sümpaatset, kuid kogemus on edu võti ning seda annab veel koguda.