Cantores Vagantes Tartus ja Tallinnas

Marju Riisikamp

EIL-i sari „Eliitkontserdid”: Reet Sukk (barokkflööt), Taavi-M ats Utt (barokkoboe), Egmont Välja (tšello) ja Reinut Tepp (klavessiin) 7. VIII Kadrioru lossis.      Eesti tunnustatud barokkmuusikud andsid augustis kaks saksa barokkmuusikale pühendatud suvekontserti. Kummagi saali „õhustik” olevat mängijate sõnul erinenud lausa kardinaalselt: Tartu linnamuuseumis tuli ansamblil musitseerida saunalava leitsakus, järgmisel õhtul Kadriorus aga külmiku temperatuuris, sest sisse oli lülitatud konditsioneer. Teatavasti pole seda laadi kontrastid naturaalsete instrumentide kasutajatele just teretulnud, sest pillid  on õhusoojusele ja -niiskusele vägagi vastuvõtlikud. Tegevmuusikud suudavad üldjuhul seesugused „tõkked” nauditava kunstilise tulemuse nimel ületada ja õnneks kuuluvad Cantorese interpreedid eelnimetatute kilda.     

Õhtu fookuses olid teosed Johann Sebastian Bachi õpilaskonda kuulunud komponistidelt nagu Kirnberger, Kellner, Krebs, Abel ja Müthel. Esitati väljapeetud kava, mis koosnes kahest triosonaadist ja kahest soolosonaadist. Cantores Vagantes on juba aastaid publiku kõrva rõõmustanud-üllatanud vähem tuntud teostega, hoides sellega ära vanamuusika kavade museaalseks muutumise, s.t protsessi, mil ikka ja jälle esitatakse äraleierdatud  „barokkhitte”. Oboemängija ja pillimeistri Taavi-M ats Uti koostatud kavatekstis püstitatud küsimus „Kui sügav on vanameister Bachi jäetud jälg oma õpilastele, või ei tundu seda üldse olevat?” andis kuulajale impulsi oma aistinguid teravdada.     

On teada, et Johann Philipp Kirnberger õppis Bachi juures aastast 1739, tegutses mõnd aega Poolas ning 1751. aastast peale Friedrich Suure kapellis, hiljem preisi printsessi Anna Amalia õukonna muusikajuhi ametis. Kontserdil kõlanud sonaat B-duur oboele ja basso continuo’le algas kauni kantileense Adagio’ga. Oboe ülemheliderikas kõlaspekter pani Kadrioru  saali hõrgult vibreerima ning solist moodustas saategrupiga tasakaalustatud kõlalise koosluse.     

Kavas andsid ka edaspidi tooni barokksonaatide itaalialikud Adagio osad (kokku kolm), mis olid oma afektilt üllatavalt sarnased,  seisundiks idülliline rahu. Johann Peter Kellneri fuuga, õhtu ainus klavessiinisoolo, ühtlasi ka ainus kontserdil kõlanud minoorne teos, esindas Reinut Teppi esituses bachilikku range kontrapunkti askeesi, lõppes aga kuidagi ruttu ära … (s.t pidigi lõppema). Jah, ehtbachilikku arendust ja „kaelamurdvaid” kompositsioonivõtteid ei järgnenudki, kuid seevastu võis vaimusilmas ette kujutada Bachi „töötuba”, kus õppurid  meistrile oma ranges stiilis kompositsioone ette mängisid.     

Esituse kitsaskohtadena tuleks mainida mõningasi häälestusprobleeme (põhiliselt  triosonaatides) ja fraseerimise staatilisust. Näiteks Abeli trio Andante’s ja Krebsi Siciliana’s oli valitud liiga aeglane tempo, mistõttu takerduti detailidesse ja liikumine oli pärsitud. Kontserdi kõrghetkeks võib pidada Johann Gottfried Mütheli sonaati D-duur flöödile ja basso continuo’le. See on XVIII sajandi teise poole tundelise stiili näide, lähedane pigem Bachi poja Philipp Emmanueli helinditega. Mütheli elukäigust on teada üsna erilisi seiku.  Ta oli sõitnud 1750. aasta kevadel Leipzigisse Bachi juurde õppima, kuid kahjuks suri vanameister kolm kuud pärast tema saabumist ja teadaolevalt oli Müthel koos Bachi naisega ainus, kes viibis Bachi surivoodil. 1753. aastal siirdus ta Riiga Vene riiginõuniku kapellmeistri kohale ning 1767. aastal sai temast Riia toomkiriku organist. Reet Sukk näitas Mütheli flöödisonaadis pillivaldamise kõrgklassi. Sellele lisandusid ehtne musitseerimisrõõm, peente  nüansside edasiandmine ja oskuslik ajastamine fraaside lõikes. Iga detail oli meeleolumuutuste teenistuses ning kõik kokku moodustas ilmeka muusikalise kõne, pausid liigendamas fraase nagu kirjavahemärgid lauseid. Johann Ludwig Krebsi on mitmetes allikates mainitud Bachi lemmikõpilasena ning talle usaldas Bach koguni oma teoste käsikirjalise jäädvustamise. Krebsi looming on oma laadilt kuidagi eriliselt maaliline ning proportsioonitunnetuselt  ligineb tema stiil vana Bachi omale. Tõepoolest, Krebsi puhul tundus eelnimetatud „Bachi jäetud jälg” olevat üks sügavamaid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming