Bruno Luki sajand

Nele-Eva Steinfeld

Tänavu juunis möödus 100 aastat eesti pianismi suurkuju Bruno Luki (1909–1991) sünnist. Sel puhul korraldasid professori kunagised õpilased eesotsas Martti Raide ja Lembit Orgsega Eesti muusika- ja teatriakadeemias 24. oktoobril Bruno Luki päeva, mille põhiosa moodustasid I Bruno Luki nimeline klaverikonverents ja kontsert. Konverentsi ettekannetes räägiti Luki noorusajast, muusikuks kujunemisest, aga ka nõukogude ajal konservatooriumi  rektori ametis tehtud keerulistest otsustest (Tiia Järg), samuti sidemetest vene interpreetidega (Age Juurikas), vahendati Luki õpetustõdesid ja õpetajaolemust (Arbo Valdma, Toivo Nahkur) ning selgitati meistri suhet Bachi muusikaga (Lembit Orgse) ja pedaliseerimiskunsti (Mart Ernesaks). Kontserdil esinesid Luki õpilased, nende seas Mati Mikalai, Imbi Tarum, Jüri Alperten, Leelo Kõlar, Kalle Randalu ja Toomas Vana, kes esitasid enamjaolt  repertuaari, mis professorile ikka hingelähedane oli: Bach, Mozart, Schubert, Liszt, Schumann. Samal päeval avati EM TAs näitus „Bruno Lukk 100”, tutvustati värskelt ilmunud CDd Bruno Luki ülesvõtetega eesti muusikast ja mälestusraamatut „Meistri haare. Meenutusi Bruno Lukist” (koostaja Maia Lilje). Päev hiljem andis Eesti Klaveriõpetajate Ühing esmakordselt välja Bruno Luki nimelise klaveriõpetaja preemia, mille pälvis Renate Goznaja. 

Bruno Lukk oli saksa kooliga pianist, kes tundis põhjalikult Lääne-Euroopa muusikaja klaverimängukultuuri ning oli hästi kursis vene pianismi traditsioonidega. Paul Hindemith, Artur Schnabel, Jāzeps Vītols, Leonid Kreutzer ja Nadežda Golubovskaja on vahest olulisimad muusikud, kelle mõjutused ja teadmised tegid temast eesti nõutavama ja erudeerituma klaveriprofessori, kes on jätnud meie muusikalukku rikkaliku vaimse pärandi.  Luki pedagoogitöö võimsat haaret näitab tema õpilaste hulk (konservatooriumi lõpetanuid üle 80) ning nende professionaalne tase. Kuigi selgepiirilised rühmitused on eesti muusikaelus haruldased, on siiski terve rida pianiste, kes moodustavad tänapäeval nn Luki koolkonna, kandes edasi väärtuslikku teadmiste kogumit. Luki erudeeritusest ja võimekusest õpetajana kõneleb seegi, et paljud nn koolkondlased on hõivanud nii siinses  kui rahvusvahelises muusikaelus väljapaistva positsiooni, olgu nimetatud Arbo Valdma, Kalle Randalu, Matti Reimann, Jüri Alperten, Lauri Väinmaa, Toomas Vana, Helin Kapten, Marrit Gerretz-Traksmann või Mati Mikalai. See pole mingi juhus, vaid sihipärase õpetuse tulemus, mille käigus antakse meistrilt sellile edasi muusikakunsti olulised alustõed, milleta kõrgetasemeline muusikategevus on välistatud. 

Ent Bruno Lukk polnud pelgalt õpetaja. Tema ellu kuulus samuti aktiivne lavaelu, eriti ansamblistina mitmesugustes koosseisudes. Luki muusikalisest pärandist annab aimu Eesti Rahvusringhäälingu fonoteek, kus tema kontol on heliülesvõtteid üle tuhande. Juubeliaasta puhul valiti nende seast (ülesvõtted on ajavahemikust 1957–1969) rida eesti heliloojate teoseid, millest vormitigi uus plaat. Helikandja lõi huvitava pildi pianisti muusikalisest  kaasajast ja sinna kuulunud heliloomingust (Rudolf Tobias, Mart Saar, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin jt). Kuulanud Luki õpilaste kõrgetasemelist kontserti, ettekandeid ja lehitsenud värsket mälestusraamatut, joonistuvad välja selged põhitõed ja jooned, mis aitavad Luki fenomeni lahti mõtestada ka inimesel, kes ealistel põhjustel pole meistriga isiklikult kunagi kohtunud. Luki kooli alustõed on allakirjutanulegi  üsna hästi teada, mis annab kinnitust sellest, et tema koolkond on omaks võtnud samad tarkused, suutnud need alal hoida ja tänasel päeval noortele muusikutele edasi anda. Võib öelda, et Bruno Lukk õpetas eelkõige muusikat ja alles seejärel klaverimängu, sest tehnika ja pianism pidid olema jäägitult muusikalise kujundi teenistuses. Esiplaanil oli helilooja ning autoriteksti respekteeris ta kõrgelt, nõudes õpilastelt subjektiivsuse,  liialdamise ja originaalitsemise vältimist. Raamatus mälestusi jagavad õpilased räägivad nagu ühest suust, kuivõrd oluliseks pidas Lukk teadlikku ja jäägitu tähelepanuga harjutamist, läbimõeldud ja liialdusteta pedaalikasutust ning polüfooniliste liinide eristamist ja selget häältejuhtimist, sest klaverinoot on oma häälte paljususes ju sisuliselt orkestripartituur. Rütmikujundid pidid olema selged, kõlavahekorrad paigas ning esitus voolav, sest kohmakas ja „kokutav” ettekanne võis professori täiesti endast välja viia. Näib, et tegu on pianistile üpris tavapäraste ja arusaadavate nõudmistega ja selliseid tarkusi võiks edasi anda lausa iga õpetaja. Ent teadmiste korrutamisest üksi ei piisa. Arbo Valdma tõi oma konverentsiettekandes suurepäraselt esile Bruno Luki isikuomadused, mis andsid talle võimaluse õpilasi arendada ja nad sisemiselt liikuma panna.

Tähtsaim  neist on ühendus õpilase ja õpetaja vahel ehk sõbralik ja soe intuitiivne kontakt, mille puudumisel isegi parimad teadmised õpilasele tegelikult kohale ei jõua. Samuti märkis ta, et Lukil oli võime mõjutada noore muusiku mõtlemist ja õpetada seoste loomist, seda mitte ainult muusikas, vaid kunstis ja elus üldisemalt. Sest mida hakkab peale muusik, kel puudub seostamisvõime ja avar silmaring? Ühe mõtlemise mõjutajana nimetas Valdma  veel traditsioonide austamist ning eeskujuvõtmist kaasaja ja mineviku suurkujudelt. Ta tõi esile samuti sotsiaalse tasandi: kohatisele keevalisusele ja rangele nõudlikkusele vaatamata oli Lukile oluline õpilase heatujulisus ja positiivne hoiak, mis on soodne pinnas huvi tekkimiseks ning ühtlasi ainus viis innustada kedagi harjutama ja muusikat uurima. Ratsionaalsusele vaatamata ei puudunud tema õpetuses emotsionaalsus: ta oskas õpilastele  suurepäraselt kaasa elada ja minna hiljem õpilaseõpetaja vahekorralt üle mõttekaaslusele. Kahtlemata innustasid Luki õpilasi tema kodus sagedasti aset leidnud muusikaõhtud, kus kuulati vaimustusega Saksamaalt hangitud haruldasi plaate, mis olid siinsetele inimestele nõukogude režiimi tõttu üldjuhul kättesaamatud. Nende muusikaõhtute korraldamine, rahvusvahelise kultuurielu tundmine ja igapäevane regulaarne harjutamine kõnelevad  sellest, et Lukk pooldas elukestvat õpet. Ta leidis kõiges alati midagi uut, mida innukalt omandada, et olla seeläbi pidevas muutumises. Lõpetuseks sobivad Arbo Valdma sõnad: „Tuleb uskuda muutumise võimalikkusesse, sest see on elu ainus sisu”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming