Briljantne Zahharenkova

Saale Fischer

„Eliitkontserdid VII ”: Irina Zahharenkova (klaver) 22. I Estonia kontserdisaalis. Eesti Kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu koostöös sündinud sari „Eliitkontserdid” pakub sel hooajal kuulamiseks-nautimiseks esindusliku valiku Eesti pianiste. Hiljuti võisime Sirbi veergudelt lugeda Peep Lassmanni suurepärase kontserdi arvustust ja ka sel õhtul ei tulnud kuulajal pettuda: Irina Zahharenkova kaalukatel konkurssidel ilma teinud nimi on juba täiesti omaette kvaliteedimärk. Seda kinnitas ka pilk saali. Kes Eesti pianistide aukartustäratavast mitmepõlvkonnalisest plejaadist teisipäeva õhtul ise laval ametis polnud, olid sündmusest osa saamas publikuna ehk – kõik olid kohal. Arvestades Zahharenkova mitmekülgsust klahvpillimängijana – tema ampluaasse kuuluvad ka tänapäevase klaveri eelkäijad klavessiin ja haamerklaver –, oli esitamiseks valitud heliloojatega laialt hõlmatud tema repertuaari kronoloogiline spekter: Domenico Scarlatti, Carl Philipp Emanuel Bach ja Frédéric Chopin. Kahe esimese mehe looming, mille sünniaeg jääb revolutsioonilise XVIII sajandi keskele ja teise poolde, annab aimu paradigma muutumisest tolleaegses kompositoorses mõtlemises. Kuulsa Leipzigi toomkantori teise poja, C. P. E. Bachi sulest kaheosalisena 1753. ja 1762. aastal Berliinis ilmunud mitmesajal leheküljel ja arvukate noodinäidetega „Uurimus klahvpillimängu tõelise kunsti kohta” („Versuch über die wahre Art, das Clavier zu spielen”) on üks põhjalikumaid allikaid selle ajastu klahvpillimängu uute suundumuste kohta. Sing-poesie, cantabile ja inimhinge paljastamine muusikas on lühidalt see, mille klavikordidest ning tundelisest stiilist vaimustunud C. P. E. Bach toob baroksete, kõnel põhinevate muusikaliste ideaalide asemele, pannes märgi maha nii klassitsistidele kui romantikutele.

„Klassikavärava taga õitsvaks lilleks” peeti ka Domenico Scarlattit, samuti kuulsa isa poega. Mitmete uute mänguvõtete rakendamise, teadlikult vanade kompositsioonitraditsioonide rikkumise ja materjaliga eksperimenteerimise näol küünitas ta kaugele üle baroksete konventsioonide.

Raske ülesandega panna klavessiinimuusika kõlama kui sünnipärane klaverimuusika on veenvalt hakkama saanud vähesed pianistid. Positiivse näitena rahvusvaheliselt lavalt meenub prantslane Alexandre Tharaud. Tema kõrvale võib kindlasti asetada Irina Zahharenkova, kes pakkus silmanähtavalt erudeeritud ja ajastutruu, kuid siiski omanäolise ja tänapäevasele klaverile sobiliku tõlgenduse nii Scarlatti kui C. P. E. Bachi sonaatidele. Esimese puhul üllatas pianist kuulajat kordustes veel kaunistuste lisamisega ja dünaamika-artikulatsiooni varieerimisega. Teise kolmeosalises sonaadis oleks silmi kinni pannes võinud ette kujutada, et mängitaksegi haamerklaveril – nii palju kergust ja kõlanüansse on Zahharenkova sõrmedes.

Scarlatti sonaadid on klavessiinimängijale tänamatu repertuaar. Puudub pedaal, millega siluda suuri hüppeid, ja võimalus ühest helinivoost vaiksemalt mängida. Seetõttu kõlavad teatud faktuurid (repetitsioonid, eriti vähendatud kolmkõla nootidel, suured hüpped bassis, helilooja sissekirjutatud klastrid jm) klavessiinil peaaegu agressiivselt. Peab ainult jätkuma külma närvi, et purskuva tulevärgi ohjeldamisega puhtalt toime tulla. Seda arvestades tundus Zahharenkova sonaatide tõlgendus kohati liiga pehme ja lüürilisena – nii oleks omal ajal võinud Scarlattit mängida ehk Chopin? Kuid see on maitse asi: selle üle võib küll polemiseerida, kuid seda pole mõtet kritiseerida.

Veel oleksin palunud interpreedilt veidi hingetõmbeaega pärast C. P. E. Bachi kolme­osalist A-duur sonaati, et teos paremini mõjule pääsenuks. Ilmselgest soovist mitte plaksutamisest häiritud saada, läksid kontserdi esimeses pooles attacca kaks osa Scarlattit, kolm osa (kuid üks mõtteline tervik) Bachi ja veel kaks osa Scarlattit.

Kontserdi teises pooles esitas Zahharenkova Chopini „Briljantsed variatsioonid” B-duur op. 12 (1833) ning 24 prelüüdi op. 28 (1839). „… variatsioonidel” on Chopini loomingus erandlik roll, see on vaid üks kahest helilooja eraldi oopusenumbriga variatsioonitsüklist. Prelüüdide näol on tegemist Chopini austus­avaldusega J. S. Bachile, kelle loomingust tuntud romantik väga lugu pidas. Kuigi ülesehitus on teine, võib Bachi „Hästitempereeritud klaviiris” näha Prelüüdide otsest ideelist alust.

Mõlema teose ettekannet saab iseloomustada ainult ühe sõnaga: va-pus-tav! Muusikalist mõtet toetas Zahharenkova briljantne tehnika, millest ei saanud hetkekski omaette eksponaati. Kvindiringi mööda duurides ja nende paralleelmollides kulgevat 24 prelüüdi kuulates tundus iga uus osa kohatisele miniatuursusele vaatamata kui iseseisev, ennast kehtestav ime. Kõige hingelähedasemad selles reas tundusid interpreedile olevat mõtlikud, pigem sisemise pingestatusega kui agitato alla lahterduvad prelüüdid (a-moll, e-moll, Des-duur), kuigi ka näiteks tsükli lõpetanud d-moll prelüüd Allegro appassionato võttis lihtsalt pahviks – laval mängis ühtäkki terve sümfooniaorkester! Lisalooks valitud Chopini „Hällilaul” („Berceuse”) op. 57 Des-duur kõlas kui järelehüüe ja kinnitas veel kord Zahharenkova erilist annet anda aeglastele paladele imetabane, eeterlik karakter. Braavo!

Kes pianisti sooloõhtu maha magas, saab uue võimaluse juba 15. veebruaril Tallinna raekojas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming