Bravissimo!

Heili Meibaum

 

 

PAVEL VERNIKOV (viiul) ja Tallinna

 

Kammerorkester ANDRES MUSTONENI juhatusel Mustpeade majas 1. III.

Tallinna Filharmoonia kontserdisarjas “Bravissimo!” said kuulajad eelmisel nädalal Mustpeade majas rõõmustava muusikaelamuse osaliseks. Tippklassi viiulisolist Pavel Vernikov ja Tallinna Kammerorkester Andres Mustoneni dirigeerimisel olid igati pretensioonika pealkirja väärilised.

Pisut teine lugu on kava valikuga. Õigupoolest läks kõik järjest ülesmäge, aina virtuoossemaks ja põnevamaks. Kummalisena mõjus avalugu, Nino Rota “Concerto” keelpilliorkestrile. Selle filmiliku, jõuliselt programmilise ja iseenesest toreda, kaunite meloodiatega teose liigitaksin pigem meeleolumuusika valdkonda. Õnneks jagus trafaretsetele teemaarendustele piisavalt värskeid lõpplahendusi vältimaks banaalsusesse kaldumist. Aga selle piiril oli lugu küll. Suureks plussiks on sellistel puhkudel hea orkester, nii ka seekord.

Lisaboonusena pakub publikule lausa omaette vaatemängulisust alati energilise Mustoneni liigutuste varasalv ning viimasel ajal ka kostüümide ja soengute valik. Inimeste reaktsiooni saalis on igatahes vahva jälgida ning rõõmsad näod on enamasti garanteeritud.

Bachi Topeltkontserdis d-moll soleerisid Pavel Vernikov ja Andres Mustonen. Vernikovi Bachi-tõlgendus oli igati veenev, nõtke ja peen. Pean tunnistama, et üldiselt pelgan nn akadeemiliste mängijate esitatavat barokki. Seekord polnud kartuseks alust, algusest peale haaras vaba ja kõnekas, mängutehniliselt täiuslik musitseerimine. Huvitav leid oli stiililine mitmekesisus aeglases osas, mis käis läbi justkui muusikaajaloo mitmed etapid ja maandus lõpus taas “päris” Bachi juurde. Meeldivalt mõjus solistide aktiivne suhtlemine nii omavahel kui orkestriga.

Eks mängida võib ju mitut moodi ja kuskilt maalt on see ju solisti vabadus interpreteerida teost oma äranägemise järgi. Ometigi eeldaks mitme solisti puhul nende omavahelist üksmeelt. Kahjuks ei kostnud päris üksmeelt ka seekordses Bachi esituses. Tasakaalu kippus kallutama dirigendi ja solisti rolli korraga täitva Mustoneni väga impulsiivselt kujundatud mäng, kus ideedest pakatava interpreedi ekspressiivsus kasvas lihtsalt sedavõrd suureks, et muusika ise kippus varju jääma. Eeldan, et sellist kavatsust tegelikult polnud. Mulle iseenesest meeldib väga, kui lavalt hoovab energiat ja jõulisust, selleta pole kontserdil nagu mõtetki. Ometi jookseb kuskil habras piir: muusikale teeb haiget, kui ühel hetkel on rohkem näha kui kuulda. Kas Bachi muusika juures ikka sobib loomingulises tuhinas labajalavalsilikult trampida? On see interpreedi vabadus? Ja kuhu jääb sel juhul muusika enda kõlamise vabadus või kuulaja vabadus helide ilu nautida?

Ent supersobivaks osutus solistide vastandlikkus Gija Kantšeli teoses “Ex contrario” (2006), mis on kirjutatud Andres Mustonenile ja Pavel Vernikovile ning kõlas Eestis esimest korda. Et teose solistipartiid ongi kujundatud esindama erinevaid lähenemisi, siis oli siin kõik sisuliselt paigas ja vägagi mõjuv. Ühelt poolt laulev virtuoossus ja rahu, teiselt raevukus ning rahvamuusikapärased mängumaneerid. Väga mõjuv ja sügav teos, kaunis pealegi, erinevalt suurest osast tänapäeva kunstist, mis püüab eeskätt šokeerida, valupunktides urgitseda, ühiskonna roiskumise halvakõlalisust esile tuua. Kantšeli laseb kõrvuti eksisteerida targal tasakaalukusel ja impulsiivsusel, näidates ilmekalt vastandite toimimist, ilma et üks teist “ära sööks”. Vastupidi – need moodustavad koos hoopis uue kvaliteedi. Sellist lähenemist oleks väga vaja praeguses igal sammul ja iga asja pärast tüli kiskuvas maailmas. Omamoodi pitseriks on loole Kantšelile iseloomulikud dünaamikakontrastid. Võimsaks laineks kuhjunud helimassile vastandub ootamatult üksik õrn noot, mõjudes igavikulisuse puudutusena argises taustas, mis küll ei vabasta peatselt kuhjuvast uuest vaevast, murest, vaid annab värske jõu. Ka orkestri poolt olid hõrgud pianissimo-lõigud lausa õndsushetked.

Kontserdi lõpetas Leonid Hoffmani “Fantasy & Freilechs”, siin vallutas Vernikovi särav talent publiku küll jäägitult. Ekstra talle loodud teoses kasutatud juudi rahvamuusika koos kütkestava esitusega moodustasid kaasakiskuva terviku. Samuti tegid solisti lennukas virtuoossus ja peen fantaasia nii kõla- kui ajanüanssides tõelise delikatessi ka lisapalaks mängitud Rodrigese tangost “El Choco”. Värske lähenemisega ning rohkeid üllatusi pakkuvas esituses võlus orkestri ja solisti ühtne ansamblitunnetus.

Tegelikult tundub imelik sellest kirjutada – kuidas sa muusikasündmust ikka sõnadesse surud? Eriti kontserdi teist poolt oleks pidanud lihtsalt kuulama. Kahju kõigist, keda kohal polnud. Muusikutele aga aitäh elamuse eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming