Bossa nova rütmid rakoja võlvide all

Vahur Luhtsalu

TRIO DE JANEIRO (Jaak Lutsoja akordionil, Teet Raik kitarril ja Ara Yaralyan konntrabassil) ning HELIN-MARI ARDERI (vokaal) kontsert ?Minu Brasiila? Tallinna raekojas 15. I, kavas bossa nova?d ja sambad Brasiiliast, Prantsusmaalt, Itaaliast ning Eestist. Elavas ettekandes bossa nova-muusikat esitatakse Eestis suhteliselt harva. Enamasti kuuleb ju helikonserve välismaiste artistide esituses jutuvada sisse taustamuusikana kohvikutes ja restoranides. Brasiilias ja mujal maailmas 1950ndate lõpus kesk- ja kõrgklassi hulgas levima hakanud muusikastiili parimaid näiteid võis kuulda Helin-Mari Arderi ja Trio de Janeiro esituses laupäeval Tallinna raekoja saalis. 2001. aastast tegutseva Trio de Janeiro moodustavad jazzinstrumentalistid Teet Raik (kitarr), Ara Yaraljan (kontrabass) ja Jaak Lutsoja (akordion).

Kahtlemata sobiks seda laadi muusika ettekandeks pigem hämara ja sumeda valgusega klubisaal kui omaaegne raehärrade kogunemispaik kogu oma väärikuses. Sellises kohas esinemine nõuab interpreetidelt lausa ekstra pingutust loomaks kontserdisaalis vastavat meeleolu. Kuigi kontsert algas mõnevõrra ujedalt, suutis Helin-Mari Arder oma esinemisega viia publiku ajapikku esinejatega samale lainele tänu oma siirusele ja vahetusele publikuga suhtlemises.

Bossa nova ja Jobim

Kui rääkida bossa nova?st, siis ei saa üle ega ümber Antonio Carlos Jobimist (1927 ? 1994), kes on nii selle stiili rajaja kui ka vaieldamatu legend. Kes meist poleks kuulnud tema lugusid nagu ?Girl From Ipanema? või ?One Note Samba?? Laupäevasel kontserdil said kuulajad kindlasti rikkamaks mitte ainult hea muusikalise elamuse võrra, vaid omandasid Helin-Mari Arderi vahendusel ka rohkelt taustinfot bossa nova kui stiili kohta.

Kuigi trio koosseis on mõistagi kammerlik, pole see sugugi takistuseks niisuguse mitmetahulise muusika ettekandel. Ansamblil puudub näiteks löökpillimängija, kuid seda rolli täidab suurepäraselt marakat sahistades Helin-Mari Arder ise. Kujutan ette, millist head koordinatsiooni nõuab vokaalsolistina rütmipilli mängimine. Tulevikus võiks mõelda laulu saateks ka mõnede teiste ladina-ameerika muusikale iseloomulike löökpillide kasutamisele kas või vahelduse mõttes.

Trio de Janeiro potentsiaal

on võimas

Trio de Janeiro musitseerimist iseloomustab kompaktsus ja selge vormiline kontseptsioon. Kuigi vokaalsolisti roll on ansambli ettekandes esmajärguline, andsid instrumentalistid oma soolodes olulise panuse kõlalisse üldpilti. Ara Yaraljani virtuoossed näpujooksud kontrabassil, Jaak Lutsoja otsingud akordionil tabamaks huvitavaid harmooniaid ja helivärve ning Teet Raigi rafineeritud kitarrisoolod moodustasid ühtse nauditava terviku. Õhtu jooksul kõlanud lugudest tõstaksin esile Carlos Lyra Moraesi ?Vocè e eu? ja bossa-rütmidesse rüütatud Raimond Valgre ?Ei tea?.

Helin-Mari Arder on vokaalselt laitmatu ja esinejastiililt vaoshoitud ning malbe. Ütleksin, et võrreldes teiste sarnases ?anris tegutsevate kodumaiste lauljannadega on tema lavaline olemus jahmatavalt intellektuaalne, viidates heale koolitusele jazzmuusika vallas. Loomulikult pole bossa nova see muusika, kus tundeid äärmuseni üles piitsutatakse, kuid pisut suuremat avanemist ja diskreetsuserüü eemale heitmist oleks aeg-ajalt siiski oodanud. Seda enam, et ansambli loominguline potentsiaal on võimas ning ettekantud muusikaline materjal oli sügavalt läbi tunnetatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Helin-Mari Arder ja Trio de Janeiro on oma ni?i Eesti muusikaelus kahtlemata leidnud. Eheda ladina-ameerika muusika tegijatel pole Eestis küll publikupuudust karta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming