Bob Dylan oli siin

Andres Roots

pressifoto Ei, nad ei kummardanud. Kui kõik möödas oli, rivistasid Bob Dylan ja tema bänd end pimeduse varjus lavaserva üles, pealiku käeviipe peale anti prožektoritest tuld, ja seal nad siis seisid oma stiilsetes ülikondades, mustad kauboikaabud peas – ereda valguse käes silmi kissitades, kuid võidukad, rahvas nende jalge ees. „Jätke need näod endale hästi meelde,” tundus Dylan ütlevat, „ja minge nüüd koju ja rääkige kõigile, et seda tegid Bob Dylan ja tema gäng.”

Mehe kohta, keda tagaselja just suurimaks filminäitlejaks ei peeta, on Dylanil mõjusate kaadrite peale hämmastavalt hea silm. Isegi ilma aeglaselt hajuva revolvrisuitsu ja postitõlla jäänusteta tagaplaanil oli see suurepärane kujund – meeldetuletus sellest Ameerikast, mida kipume igapäevapoliitika kõrval unustama. Ega olnud see esimene kord, kui tabasin end mõttelt, et termin „americana” sai vist küll loodud peaasjalikult selleks, et Dylani repertuaar ühe erapooletu sõnaga kokku võtta.

4. juuni õhtul oli Saku suurhalli laval kuus meest. Põhitöö tehtiära kolmekesi: Bob Dylan (laul, klahvpillid ja suupill), Tony Garnier (bass ja kontrabass) ja George Receli (trummid). Vaheldumisi lap steel’i, viiulit, bändžot ja kitarri mänginud Don Herroni puhul võis siin rolli mängida ka halb õnn – Eestis nii tavalise üllatusena läks suurem osa tema partiidest enne kõlaritesse jõudmist lihtsalt kaduma. Kitarristid Stu Kimball ja Denny Freeman tundusid kummalisel kombel rohkem kodus konkreetse struktuuriga mittebluusilikes lugudes, särades eelkõige „All Along The Watchtower’is” ja „Thunder On The Mountain’is”, ning kuigi Kimball terve õhtu tagaplaanile hoidis, andis just tema akustiline kitarr ansambli kõlale suure osa selle traditsioonilisest dylanlikkusest.

Teine pool Dylani patenteeritud „metsikust elavhõbeda-sound’ist” tuli aga vanameistri enda klahvpillist. Viiekümnendate lõpul klaverimängijana alustanud Dylani mõne aasta tagune loobumine kitarrist on teeninud vastakaid arvamusi, kuid vähemasti Tallinna kontserdil olid tema partiid asendamatud, lisades iseloomulikku värvi nii vanematele („Stuck Inside Of Mobile With The Memphis Blues Again”, „Positively 4th Street”, „Just Like A Woman”) kui uuematele („Beyond The Horizon”, „When The Deal Goes Down”, „Workingman’s Blues #2”) lugudele. Omaette üllatuseks oli ka Dylani suupill, mida viimastel plaatidel just palju kuulda pole olnud: isepäisest suupillistatiivist vabanenud maestro mängis ootamatult puhtalt ja ülimalt emotsionaalselt.

Nagu Tom Waits tundub Dylangi täpselt kontrollivat oma hääle karedust, varieerides seda omatahtsi ragisevast haukumisest kauni leelotamiseni. Tundub, et kõige karusem hääl on reserveeritud pidevast esitamisest kuluma kippuvate ballaadide jaoks – „If You See Her, Say Hello” äratundmiseks kulus suurem osa esimesest salmist, ja tekst oli ometigi peaaegu muutmata! Loost loosse rõhutas Dylan ka miljöösse hästi sobivaid fraase, kuulutades näiteks „Honest With Me’s”: „Ma ei tule enam siia, kui see teid häirib!” Jah, iga kuulaja kohta, kes esimese laulu alates oli istekohalt lava ette sööstnud, jäi saali vähemalt üks pettunud moega korralik kodanik – olemata jäi ju harjumuspärane kabaree-spektaakel, mida tänapäeval nimetatakse rock-muusikaks.

Samast loost jäi kõlama ka „ei kahetse ma miskit, mis ma olen teind” – tõepoolest, isegi Tallinnas ja aastal 2008 mahtus saali rahvast, kellele härra Zimmermanni protestilauluaegsed tegemised need ainsad õiged tunduvad. Paraku ei tabanud siinsed folkarid vist järgmises reas peituvat vihjet: lause „rõõmus, et ma võitlesin, kurb, et me ei võitnud” pärineb USA kodusõja järgsest lõunaosariikide „hümnist” „Good Old Rebel”, kus muuhulgas teatatakse: „Ma vihkan jänkiriiki ja kõike, mis see teeb, iseseisvusdeklaratsiooni ma vihkan rohkem veel…” Muide, eesti folgiaktivistid jäävad seisukohale, et kui indiaanlased kõrvale jätta, ei ole olemas Ameerika rahvamuusikat, sest pole olemas ameerika rahvast: seal elutseva kirju inimkarja mõtteid, tundeid, elusaatusi ja maitse-eelistusi peaks tänini väljendama mitmesaja aasta eest seljataha jäetud Vana Maailma pärimuspagas.

Dylani improvisatsioonid Tallinnas keskendusid rohkem rütmile ja fraseerimisele kui tekstiloomele ja selle säravaim näide oli „Summer Days”. Näoga bändi veteranide poole – Garnier on ansamblis olnud aastast 1989, Receli aastast 2001 – mängis eeslaulja iga salmiga rõhke ümber, ja rütmigrupp reageeris momentaanselt, õhutades Dylanit üha sügavamale variatsioonide rägastikku tungima. Loo lõpuks oli Bill Haley rock’n’roll’i rütmiskeemide raamat kaanest kaaneni läbi võetud ning saal täidetud nakatava rõõmuga, mida pillimehed oma loodud lärmist tundsid – isegi stoiline Garnier oli hakanud Bill Blacki kombel kontrabassi keerutama.

Ja Receli trummide taga oli tõeline loom: võimeline vajadusel keerukaid ja hapraid rütme punuma, oli mehe löökidel selline jõud ja täpsus, mis lubas tal suurema osa avaloost „Rainy Day Women #12 & 35” vasaku käega mütsi kohendada. Kui Dylan otsustas „Honest With Me” struktuuri tekstipausidega liigestest välja venitada, tundus Receli vastukaaluks igas taktis eri biiti proovivat. Ja kui juba „Rollin’ And Tumblin’i” stuudioversioon oli mõnusalt logisev, siis nüüd oli selle bluusistandardi igas salmis eri arv takte – vana deltabluusi trikk, aga mängida see välja kuueliikmelise koosseisuga, kusjuures kaotada siin-seal ainult mõni kidramees?! Üks silm peoperemehel, teine Garnier’l, istus Receli keset kaost ning kutsus eksleva karja uue salmi alguseks ikka ja jälle kellalöökidega koju, meenutades nii väga Mezz Mezzrow kirjeldatud muistseid New Orleansi jazztrummareid, et pidin mehe nime Google’isse sisse lööma: „Receli, George – sündinud New Orleansis”. Ahah, nojah.

1962. aastal tutvustati Dylani debüütalbumi kaanetekstis teda ühe mõjusama valge bluusilauljana, keda eales salvestatud; aasta hiljem tunnistas ta „Freewheelin’ Bob Dylani” tagakaanel: „Ma pole veel nii osav nagu Big Joe Williams, Woody Guthrie, Leadbelly ja Lightnin’ Hopkins. Ma loodan, et see päev kunagi tuleb, aga nad on ju kõik vanemad inimesed”. Käes on aasta 2008 ja ettekuulutus on täide läinud: Bob Dylani Tallinna kontsert oli suuresti bluusikontsert, popurrii Ameerika muusikast, kui soovite. Ning nagu Muddy Waters omal ajal, juhtis ja dikteeris Dylan muusikat ja tempot oma häälega, laulu rütmiga – ja nagu ammused bluusibändid, ei järginud tema saateansambel ei trummarit ega kirjapandud arranžeeringut, kõik oli ühtaegu juhuslik ja sihikindel ning bändi iga liige andis oma panuse, kommenteerides ja edendades räägitavat lugu. Nii, nagu seda tegelikult peakski tegema.

Muidugi, küsimused jäävad: miks polnud Herronil mütsi? Kuidas saab võtta „High Water’i” teksti, viisi ja instrumentatsiooni ning jõuda välja hoopis teise loo juurde? Miks lubati Receli suitseva koniga lavale, kui Keith Richards oleks Šotimaal sama asja eest peaaegu pokri pistetud? Kas Dylan valis lõpulooks „Blowin’ In The Wind’i” sellepärast, et talle öeldi, et see on ainus tema laul, mida meie siin tunneme? Kas tal Leedus sugulasi ka on? Miks esitas ta „John Browni” („John Brown läks sõtta ta, võitlema ta võõral maal, ta emmel sellest oli uhke meel…”). Lahesõja ajal Ameerikas ja nüüd just Venemaal, Peterburis? Mis puutub siia vabamüürlaste kõikenägev silm? Ja tuleb Dylan tagasi ka?

Mina loodan küll, et tuleb.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming