Birgitta festival valge tuvi tiiva all

Toomas Velmet

Birgitta festival areneb Eri Klasi juhtimisel tormiliselt – superesitustest muusikaliste sensatsioonideni. Kui Tallinna Filharmoonia tuli 2005. aastal turule Birgitta festivaliga, ütles direktor Jüri Leiten: “Arvan, et 2011. aastaks, kui Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn, oleme Birgitta festivali kujundamisega valmis.” Olles jälginud festivali käekäiku, julgen kinnitada, et direktor eksis. Ma ei usu, et nii tormiliselt arenev festival kunagi valmis saab. Ta võib targal juhtimisel valmis saada vormilt, kuid sisult kindlasti mitte, sest fantaasial ei ole piire ning seda paistab tegijatel maestro Eri Klasi kunstilisel juhtimisel jätkuvat põhjatult.

Festival on tänaseks jõudnud oma mõõtmetelt parajusse, s.t ei tapa mahtudega, ja seda jõuab mõnuga jälgida. Senisel kolmel festivali aastakäigul on välja kujunenud meeldiv programmistandard, s.o midagi eelmisest programmist: Orffi “Carmina burana”, Piazzolla “Maria de Buenos Aires”; midagi, mis on superesituses: Poulenci “Karmeliitide kahekõned” (2005), Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” (2006). Lisaks sensatsiooniline lehekülg vene kultuurist: Helikoni ooper, Novaja Opera ning nüüd ka Russian Imperial Ballett (Vene Keiserlik Ballett) selle legendaarse juhi ning asutaja Gediminas Tarandaga.

Igal festivalil on oma oratoriaalne suurvorm või vahest ka kaks, seekord algas Birgitta festival Arthur Honeggeri dramaatilise oratooriumiga “Jeanne d’Arc tuleriidal”.

Kindlasti sisaldab festivali menüü ka külastajatele magustoitu kergemasisulise, kuid kõrgväärtusliku muusika näol, olgu selleks siis “Viimse reliikvia” muusika Tõnu Naissooga või Tõnis Mägi Tallinna Kammerorkestriga või tänavune eriti provokatiivne “Tchaikovsky.Ballet@Classics.Jazz” suurejoonelises koostööprojektis, kus osalised Novaja Opera orkester, Imperial Ballet, Estonian Dream Big Band ja eesti jazztantsijad.

Siin oli jazzipoole peakangelaseks Soome selle valdkonna tuntuim tegija “Benny Goodman” – Antti Sarpila. Kokku said Tšaikovski populaarsed ja esituselt kõrgetasemelised balletinumbrid ning nende jazzitöötlused Antti Sarpilalt pealkirjaga “Tchaikovsky in Swing”. Tõsi, enamasti vastupidises järjekorras. Koreograafid Victor Marius Alphonse Petipa (1818–1910), Lev Ivanov (1834–1901), Vassili Vainonen (1901–1964), Gediminas Taranda ja Jüri Nael, Kaarel Väli ning Krista Köster.

Suurima, pea võimatuna tunduva transformatsiooni on läbi teinud aga Pirita kloostri varemed, millest on saanud korralik, katusega kaetud, tõusva parteri, suure lava, orkestriaugu ning umbes 1000 istekohaga “väliooperimaja” koos nunnade ja munkade terrassiga. Tõsi, siin oli tajutav teatav ahistav suhe nunnade poole suhtes, kuna sumedas augustiöös puudus seal valgustus. Vastupidiselt eredalt, isegi pimestavalt valgustatud munkade poolele. Või oli selles midagi vallatult provokatiivset?

 

Tuult improviseerivaisse jalgadesse!

Novaja Opera ja Antti Sarpila on mulle tegelikult vanad tuttavad, sest juba aastavahetusel 2005/2006 üritasin Moskvas pääseda etendusele “Opera@Jazz” Antti Sarpila ja Oleg Lundströmi nimelise Orkestriga, kuid ei õnnestunud. Õigemini oleks õnnestunud pääseda lavale lisatoolidele, mis oleks bigbändi puhul olnud ilmselt viga.

Siinkohal tahan juhtida tähelepanu veel ühele meeldivale, aga äärmiselt olulisele asjaolule. Eelmisel õhtul Štšedrini “Carmeni” ja Raveli “Bolero” etendusel jõudsin imestada soodsa akustika üle ja alles nüüd märkasin orkestris mikrofone. Tunnistan, et see on esmakordne vabaõhuetendus (vaatamata katusele on õhk ju ikkagi vaba), kus võimendus (režissöör Maido Maadik) oli esitatava tasemel nii sümfooniaorkestri kui ka bigbändi puhul. See, et viimasel õhtul tundus mulle panoraam ehk pisut vildakana, oli kindlasti tingitud minu servapealsest, parempoolsest istekohast.

Lõpu-show sissejuhatuseks ütles maestro Eri Klas, et kuna festivalil on juhtunud “hirmsaid asju”: on põletatud noor tüdruk (Jeanne d’Arc), Lucia on hullunud (“Maria Callas – muusikaline ohvriand”), Carmen on tapetud (“Carmen-süit”), siis on aeg ka pisut vallatleda Tšaikovski ja jazziga. Ning lisas, et seda tehakse festivali üllatuskülalise kaitsva tiiva all ja selleks oli üks valge tuvi. Tuvi ei jäänudki tulemata ning jalutas (!) lavale ja lavalt kesk voogavat tantsu, et mitte öelda balli. Täitus ka kõigi dirigentide eluaegne unistus, kordki juhatada näoga publiku poole, kui maestro Klas balliperemehena koos perenaisega lavale ilmus.

Novaja Opera orkester ja Estonian Dream Big Band olid absoluutselt võrdsed partnerid koos oma dirigentidega ja Imperial Ballet absoluutselt vapustav. Show teises pooles tõi jazzipoole illustreerijana kõrgtaseme lavale anonüümne (kahjuks) peotantsupaar ja ka nn jazztantsijad said tuult oma improviseerivaisse jalgadesse.

Finaaliks, pärast “Uinuva kaunitari”, “Luikede järve” ja “Pähklipureja” popnumbrite assortiid, tulid lavale kõik, kes tantsida oskasid, ja demonstreerisid Estonian Dream Big Bandi saatel vaheldumisi oma virtuoosseid ja kaelamurdvaid trikke. Publik ei tunginud väljapääsude poole, vaid korraldas marulise standing ovation’i kuni tulede kustumiseni.

Muide, sama oli toimunud ka eelmisel õhtul, kus “Carmen-süit” oli väga hea, aga “Bolero” absoluutselt vapustav nii oma ideelt (Gediminas Taranda) kui teostuselt.