Birgitta festival, Eri Klas ja Muusika

Tiiu Levald

BIRGITTA FESTIVAL Pirita kloostris 11. – 20. VIII.  

Orffi “Carmina burana” oli nii visuaalselt kui tantsuliselt atraktiivne. aili vahtrapuu

 

Nii nagu tänavune suvi oma lõunamaise kuumusega jääb mällu kindlasti pikaks ajaks, nii ka Birgitta festival. Ilm, mis nõudis maameestelt pikka meelt ja meeletut veekulu, et päästa saagid ja metsad, oli festivalile oma sumedate ja vihmata õhtutega lausa õnnistuseks. Ligi kümme päeva kestis Pirita kloostri müüride varjus tõeline muusikaline pillerkaar kõigis vikerkaarevärvides. Siin olid võimalused muusikalisteks naudinguteks seinast seina: Piazzolla, Mozart, Šostakovitš, Orff, Verdi, Tüür & Ultima Thule Tõnis Mäe ja Riho Sibulaga. Ole lahke ja tee oma valik!

Aastaid tagasi, kui oli õnn esmakordselt näha Savonlinna etendusi, tundsin kahetsust, et meil pole selletaolist ettevõtmist, kuigi tundus, et Pirita kloostri varemed oleksid ju selleks täitsa sobilikud. Tuleb välja, et ka teistele on niisugune mõte pähe tulnud ja nüüd on see festival meil olemas, omandanud professionaalse ilme ning resonantsi – üritused olid igal õhtul publikust tulvil ja pileteid raske saada. Uskumatult nobe on olnud Tallinna Filharmoonia tegijate grupp eesotsas kunstilise juhi Eri Klasiga, on osatud hoida häid suhteid kunstilembeste kloostrivalduste haldajatega ja leida toetajaid kogu ettevõtmisele.

18. ja 19. VIII oli võimalus kuulata kahte suurteost, Carl Orffi “Carmina burana’t” ja Giuseppe Verdi Reekviemi, esitajaiks Moskva Novaja Opera koor, Tallinna Poistekoor, ERSO ja solistid Eri Klasi dirigeerimisel.

 

Fortuna mängud

 

Tuleval aastal täitub 70 aastat Orffi “Carmina burana” esiettekandest Frankfurdis – sealt algas 42aastase helilooja tuntus. 1953. aastal sidus ta selle teose koos “Trionfo di Afrodite” ja “Catulli carmina’ga” triloogiasse “Trionfi”. Teose aluseks on väike osa, vaid 24 kokku tuhandest laulust, mis leiti kunagi benediktiinide kloostrist. Kujutavad need endast XII-XIII sajandi rändavate õppurite ja kirikumeeste-vagantide loomingut. Neis lauludes peegeldub kogu keskaegse elu kirevus, kus inimese sõltumine Fortuna ratta pöörlemisest määrab kõik. Laulude sisulised meeleolud, ladina ja vanasaksa keele sõnarütmid, erinevate ajastute muusikastiilid, kõik see on heliloojat inspireerinud looma äärmiselt omanäolise tõlgenduse, kus liitunud arhailine ja uus. Orff on kasutanud siin juba ohtralt oma uue muusikakasvatuse üht põhiprintsiipi: inimene võtab muusikat kõige kergemini vastu rütmide kaudu. Ta on loobunud traditsioonilisest orkestrist, kasutades palju löökpille ja klaverit. Ning siin on juba ka muusika sidumist liikumisega, mida ta on edaspidi teinud veelgi ulatuslikumalt – lisandus antiikkreeka tragöödiat sõnakasutus ja ka visuaalsele küljele pööras ta suurt tähelepanu.

Antud ettekandes lummas esituse muusikaline külg igas mõttes. Koorid kui vagandid tõid ergult kuulajani Fortuna mängud: kord näoga, kord seljaga inimese poole, inimese rõõmud kevadest ja metsa õitsemisest, armastuse tärkamisest ja selle rõõmude nautimisest ning muidugi inimese nõrkusest ohjeldamatult veini pruukida ja hiljem humoorikalt ning kahetsedes pihtida. Novaja Opera koor mõjus võimsa ja värviderohkena. Eriti meeldis meeskoori kõla: mahlased bassid andsid tähelepanuväärse vundamendi kogu loole ning tenoritelt tuli hea energia. Tallinna Poistekoori kõla oli habras ning lapselikult kirgas.

Baritoni soolod Jassi Zahharovi esituses olid temale omase võluga lauldud. Zahharovi mahlane bariton täitis ruumi ja mõtestatud fraseerimine viis endaga kaasa. Vahest ainult III osa laulus “Südames mul kibedad ohkamised asuvad” oleks oodanud enam värve – igatsusest meheliku ihani, et “täide viia salanõu…”.

Soprani roll on selles loos äärmiselt helge, täis kaunist erootikat, mis kulmineerub lõpu eel laulus “Mu armsaim mees! Võta mind, ma nüüd su ees!” (M. Soomre tõlked). Angelika Mikul on äärmiselt kirgas ja värske hääletämber ning täielik suveräänsus kõrguste laulmisel. Ta suudab fraasi kaunilt kujundada, kuid veel puudub julgus laskuda ka soojematele keskregistri värviotsingutele, et hakkaks lisanduma kogu naiselik sensuaalsus.

Selle teose ettekandmisega kaasneb alati üks intrigeeriv moment: milline hääleliik laulab tragikoomilise “Praetud luige laulu”, kas alt või kontratenor? Seekord kuulsime Urmas Põldmad, kes oli pandud kloostri külgakna orva, sooritama lausa kangelastegu – loomuliku tenorina kasutas ta partii kõrgregistris oma suurepärast loodusekingitust, falsetti, nii südantlõhestava värvinguga, et meeskoori poolt lauldud refrään “Oh mis õudust! Tunnen kuumust ja tundun lausa must!” tuletas meelde, et järgmisel päeval on loomakaitse päev!

Nüüd veidi Orffi soovist olla ka visuaalselt ning tantsuliselt atraktiivne. TV vahendusel on olnud õnn näha mitmeid variante sellest teosest, kus kaasaegse tantsu viljelejad on välja pakkunud erakordseid visioone. Kuid on üks “aga”, üks oluline tingimus – kõik tegijad peavad olema samal professionaalsel lainel! Lugupidamist väärivad tantsuteatri FINE 5 stiililised otsingud, noorte innustunud lavalolek. Ent antud juhul torkas kahjuks liiga teravalt silma muusikute ja tantsijate professionaalne ebavõrdsus. Ja järgneval õhtul oli selline kooslus muidugi täiesti vastunäidustatud – siin võiks juba ette heita maitsevääratust. Kas on õigust alahinnata nii väärtuslikku heliteost ja nii vähe usaldada publikut? Reekviem ei vaja illustratiivset ümberjutustust ega visuaalseid ja helilisi lisandeid.

 

Verdi Reekviem

 

Giuseppe Verdi Reekviem on teos, mida ei väsi ikka ja jälle kuulamast. Eriti, kui on tõeliselt head muusikud seda meile vahendamas. Pean tunnistama, et tundsin erilist õnnetunnet sellest, et Saatus on andnud võimaluse elada päevani, mil on võimalik kuulata nii täiuslikku laulmist-musitseerimist meie endi hulgast maailmalavadele jõudnud noortelt, nagu seda olid tol õhtul sopran Aile Asszonyi, metsosopran Anneli Peebo ja tenor Juhan Tralla! Kvarteti bassina kuulsime vanameister Mati Palmi.

Liber scriptus oli Anneli Peebo esituses uskumatult süvenenud ja lauldud üllatavalt mahlaka, tuumaka ning kindla tooniga. Ja väga sümpaatne ning ilmselge muutus on toimunud tema kunstnikuolekus.

Recordare, mis on vist üks kaunimaid lehekülgi maailma muusikas, viis soprani ja metso jumalikult harmoonilise duetiga kuulaja täieliku eneseunustuseni – kadus taju, kus oled, mis toimub! Aile Asszonyi pidev areng lauljana on andnud talle musitseerimiseks meeletud võimalused. Agnus dei, kus soprani ja metso hääled liiguvad oktavis, on vapustavalt geniaalne oma lihtsuses ja samas sisaldub seal üdini tungiv, kirglik palve anda märtrile igavene rahu! Ka siin sobitusid naislauljad ideaalselt teineteise tämbritesse. Võrratu oli dramatism ja kõlaenergia soprani ning koori lõpunumbris Libera me.

Tenori aarias Ingemisco oli Juhan Tralla interpretatsioonis kuulda sügavat kahetsust ja halastusesoovi sel määral, et unustasid, kas selles sisalduvad ka tehnilised probleemid! Alati võlub Tralla laulmise äärmine musikaalsus (viiuldaja haritus!) – tema lauldu tuleb kuulajani loomuliku voona, mitte lauljavõimete demonstratsioonina.

Mati Palmile oli see eelnevalt ilmselt kümneid kordi maailma eri paigus lauldud ja seekordne võimalus esineda koos meie noortega, sealhulgas ka oma endise õpilase Trallaga, pakkus kindlasti ka temale endale naudingut. Palmi hea kandvusega baritonaalne bass andis nauditava põhja kõikidele ansamblitele.

Ja nüüd mõned mõtted orkestrist. On juba aastaid selge, et ERSO kuulub heade kilda, ning ma ei ole pädev laskuma selles sfääris üksikasjadesse. Nauding oli kuulda Arvo Leiburit viiulil sekundeerimas oma võrratu tooniiluga sopranile Reekviemis. Ja samas tuletas see valusalt meelde tõsiasja, kui palju andekaid muusikuid on meie rahval ja kui suur on hädaoht, et nad järjest lendavad parematele marjamaadele. Sinna, kus nende talent on õiglasemalt hinnatud, õigemini tasutud.

Ja lõpetuseks – Eri Klas orkestri ees on kuulajale tõeline pidupäev. Võlub tema muusikaline elegants, oskus tabada oluline atmosfäär ja viimastel aegadel ilmunud kuldse keskea soliidne väljapeetus. Tema olekust kiirgab positiivset energiat, tema naeratus ei ole publikut petta sooviv “reklaamnaeratus”, vaid see naeratus tuleb tal kuskilt sisemusest. Eri Klasist hoovab heatahtlikku ja lapselikku uudishimu ning sooja suhtumist lavalolijatesse. Miks rääkida näiliselt nii muusikavälisest? Usun lihtsalt, et see on tema loomuse üks paremaid omadusi ja on aidanud tal olla edukas mitte ainult oma karjääris, vaid ka selle festivalile toetajate ja sõprade leidmisel meeletult kaasa aidanud.

Jääme põnevusega ootama järgmist suve!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht