Bertrand de Billy Tallinnas

Nele-Eva Steinfeld

Asia-Pacific United Orchestra (APUO, Aasia ja Vaikse Ookeani Piirkonna Ühendorkester) 25. VIII Estonia kontserdisaalis. Eelmisel laupäeval oli Eesti muusikaelus tähelepanuväärne sündmus: esines kõrgetasemelistest Aasia Vaikse ookeani piirkonna muusikutest koosnev orkester, mida juhatas tunnustatud dirigent Bertrand de Billy (Viini Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent aastatel 2002–2010). Ühendorkester on veel üsna noor orkester, mis loodi aastal 2010 ÜRO akadeemilise mõju suurendamise teemalise konverentsi avapidustusteks ja ÜRO kutsel esineti esmakordselt ÜRO peaassamblee saalis New Yorgis. Orkestri eesmärk on muusika abil teadvustada ÜRO mõningaid pakilisemaid probleeme. Samalaadseid orkestreid on maailmas veel, näiteks Poolas mullu asutatud ja Sir Neville Marrineri juhitud I, Culture Orchestra. Suurema seose loomiseks võib aga öelda, et kõiki sellelaadseid orkestreid on rohkemal või vähemal määral inspireerinud aastast 1999 tegutsev ja Daniel Barenboimi juhitud West-Eastern Divan Orchestra, mille eesmärgiks on luua tolerantne muusikaline platvorm araabia ja Iisraeli konflikti piirkondades elavatele muusikutele. Seda orkestrit on sageli nimetatud rahu projektiks, kuid Barenboim pole selle väitega nõus. Ta ütleb, et tegu pole ei armastuse ega rahu sobitamisega, vaid pigem ignorantsuse vältimisega ning sooviga luua muusika abil ühisplatvorm, kus on eluõigus erinevatel arvamustel.

Aasia ja Vaikse Ookeani Piirkonna Ühendorkester sarnaneb olemuselt festivaliorkestritega, ja selle eesmärgiks on aga edendada kultuurivahetust ja sotsiaalset stabiilsust nii oma regioonis kui maailmas laiemalt. Lõppeval kuul sai teoks orkestri debüüt Euroopas: selle käigus esineti 19. – 27. VIII peale Tallinna veel Bratislavas ja Prahas, Viini kuulsas Musikvereinis ja Helsingi uues fantastilise akustikaga Musiikkitalos. Kõik APU O orkestrandid esindavad oma maa tipporkestreid: siin mängib 76 muusikut 20 riigi 27 orkestrist nagu näiteks Sydney SO, Malaisia FO, Hongkongi FO, Singapuri SO, Aomeni SO, Shanghai SO, Austraalia Kammerorkester jt. Ühendorkester kuulub ühtlasi Aasia ja Vaikse Ookeani Orkestrite Liitu (AAPRO) ning on selle esinduskollektiiv.

Orkestri Euroopa-turneel kõlas valdavalt õhtumaade muusika, sest just see repertuaar on orkestrantide sõnul neile suurim ja põnevaim väljakutse. Avalooks oli aga Ameerikas elava hiina helilooja Bright Shengi teos „The Stream Flows” keelpilliorkestrile, see põhineb hiina rahvamuusikal. Orkestri keelpillikõla oli esimestest nootidest alates väljendusrikas ja küllaltki jõuline, tekitades suure huvi kava jätku osas, milleks oli kõigepealt Beethoveni Klaverikontsert nr 4. Soleeris austria pianist Stefan Vladar, kes on noorim Viini rahvusvahelise Beethoveni-nimelise pianistide konkursi võitja aastast 1985. Vladar on mitmekülgne muusik, kes on salvestanud üle 30 plaadi tuntud firmadele nagu Harmonia Mundi ja Sony Classical ning on tegev ka dirigendina (Viini Kammerorkestri peadirigent aastast 2008). Vladari tõlgendus Beethoveni kontserdist oli reljeefne ja kõnekas, ehkki esimese osa tempo võinuks olla pisut liikuvam. Erilist tähelepanu osutas ta bassiliini iseseisvale arengule, mille suhet ülejäänud faktuuriga oli põnev jälgida teose algusest lõpuni. Muusikaliseks kõrghetkeks oli klaverikontserdi teine osa, millele järgnes elavaloomuline finaal.

Kava teises pooles kõlas Pjotr Tšaikovski Sümfoonia nr 4, mis oli kontserdi eredaim sündmus. Orkestri kõla oli tihe ja ühtlase kvaliteediga ning finaali kiiretes passaažides näis, et orkestrantidel jäi tehnilisest suutlikkusest umbes teist sama palju veel ülegi. Liikumises oli hoogu ja kiirust, ent tempoga ei mindud liiale nagu IV sümfoonia finaaliga tihtipeale juhtub. Teise osa meloodilised teemad olid esitatud üsna kargelt ja selgepiiriliselt, kolmanda osa skertsot juhatas Bertrand de Billy võluva kergusega, mis viis mõtte Mendelssohni loomingu juurde, ning järgnes võimas finaal. Ettekandes jäid domineerima selge arhitektuuriline joonis ja vormitäpsus ning orkestrantidest õhkus suurt mänguenergiat, vaatamata piinlikule momendile, et kõrgetasemelise ja kultuurilisest vaatepunktist huvitava sündmuse tunnistajaks oli saalis vaid sadakond kuulajat.

Siinkohal kerkib palju küsimusi, millest siis selline olukord. Ei saa öelda, et Eesti publik tunneks vähest huvi traditsioonilise kavaga sümfooniakontsertide vastu. Seda kinnitavad kas või Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri möödunud hooaja hästi välja reklaamitud ja peaaegu välja müüdud kontserdid. Kas oli põhjuseks vähene reklaam? Kommunikatsiooniprobleemid? Huvipuudus? Kui lugeda tänavu 25. mai Sirbis ilmunud artiklit Eesti muusikapoliitika arengusuundadest, jäävad silma mitmed laused, kuidas tuleb arendada jõuliselt kultuurivahetust peale Euroopa ka Aasia ja Ameerikaga, ning et aastaks 2020 külastab iga Eesti elanik kuus keskmiselt kaht kontserti ja Eestist räägitakse siis kui ühest Euroopa edumeelsemast muusikamaast. Kuidas seda saavutada? Ehk tuleks muu hulgas mõelda sellelegi, mis mulje jätab külalistele meie äsjane kultuuripealinn ja edumeelseimate muusikamaade sekka pürgiv riik, kui rahvusvaheliselt tunnustatud muusikute kontserdil Tallinna esindussaalis on vaevu sama palju publikut kui laval artiste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming