Bertman viib Vanemuise Stanislavski aega

Tiina Mattisen

Vanemuine / Alan Prosa „Tartus saab teha ooperit tasemel, mis on kõrvutatav ükskõik millise ooperimajaga,” kinnitab Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi. Homme esietenduvad Vanemuises Pjotr Tšaikovski lüürilised stseenid „Jevgeni Onegin”, mille väljatoomisel on muusikajuht Paul Mägi kõrval töötanud lavastusgrupp Moskva ooperiteatrist Helikon: lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Igor Nežnõi ja kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva. Meie publikule tutvustatakse Konstantin Stanislavski 1922. aasta lavastuse arhiivimaterjalide põhjal taastatud redaktsiooni. Sirp uuris vaiksel laupäeval dirigendilt, kuidas on kulgenud teekond ideest lavastuseni. Tuletasin meelde su tegemisi muusikateatris, aga ei Estonia aegadest ega mujal Euroopa festivalidel ja ooperimajades juhatatust hakanud silma Pjotr Tšaikovski nime. Milline on sinu loominguline suhe selle suure vene heliloojaga? Paul Mägi: Tšaikovskiga on ikka väga soe suhe: minu dirigeerimise õpingud on ju seotud Venemaaga ja muusika, mis seal sel ajal kõlas, on minusse väga sügavalt imbunud. Aga see on tõsi, et ooperimajas ei ole ma Tšaikovskiga peaaegu kokku puutunud. Tõsi, kunagi, kui Estonias tuli välja „Luikede järv”, oli võimalus seda juhatada, aga toona palusin seda teha kolleegil Jüri Alpertenil. Tegelikult avanes sama balletiga veel üks võimalus, millest ma ka kinni haarasin ja juhatasin siis 25 korda Rootsi Kuninglikus Ooperis. Nii et see tore kokkupuude on, seda enam et mäletan etendusi Moskva Suures teatris, kui mu õpetaja Gennadi Roždestvenski oli seal tegev ja sain tema kõrval seda kõike näha ja kuulda. Kontserdilaval olen tema loomingut muidugi palju juhatanud, Tšaikovski sümfooniad (Viies ja Kuues on ka plaadil), sümfoonilised lühivormid, viiulikontsert ja klaverikontserdid on mul püsirepertuaaris. Aga „Jevgeni Onegin” on, jah, minu esimene kokkupuude tema ooperiga.

Kuna oled Vanemuises tüüri juures, siis on see ilmselt sinu valik. Miks just „Onegin”?

Kuna praegu on repertuaaris Purcell, Massenet’, Puccini, Verdi, siis tundus, et on aeg mängida jälle vene ooperit, eriti head vene ooperit. Ja see on ikka tõeline meistriteos „Padaemanda” kõrval! Pealegi sobib „Jevgeni Onegin” hästi Vanemuise väikesesse majja, kus meie ooperietendused toimuvad. Ja et selle viimasest lavastusest on juba üle kümne aasta möödas, ongi õige aeg seda väärtuslikku muusikat taas teha ja kuulata.

Kui see teos on sinu repertuaaris uus, siis Dmitri Bertman lavastajana, vastupidi, su ammune tuttav.

Jah, see oli aastal 1996, kui me esimest korda kokku saime. See oli Iirimaal Wexfordi festivalil Dargomõžski „Näkineiu” väljatoomisel; temale noore lavastajana oli see siis esimene kord lavastada välismaal. Meie koostöö klappis kohe ja tegin siis ettepaneku lavastada „Näkineidu” ka Estonias. Sellest ajast Eesti ooperimajade koostöö Bertmaniga alguse saigi ja tore on, et see siiani kestab ja vilja kannab.

Mul on väga hea meel, et kui Bertmanile helistasin, oli ta kohe valmis plaane pidama, aga kuna mõlemal on üsna kiire, siis kohtusime ja vestlesime tema võimaliku Vanemuisesse tuleku üle Arlanda lennuväljal. Kui seal vestlesime, siis oli mul väga hea kogeda, et ta mõtleb niiöelda küpse inimese mõtteid: Bertman ütles, et ooperilaval on väliseid muutusi tehtud juba nii kaua ja palju, et see tüütab juba väga paljusid vaatajaid, rääkimata tegijaist. Temale endale on see kaheksas kord „Jevgeni Onegin” lavale tuua, nii et ta on seda teinud igasugustes variantides ja jõudnud arusaamisele, et väline vorm ja kõik need efektid on küll põnevad, ent kõige olulisem on ikka teose sisu – muusikasse kätketud psühholoogia, mis vajab väljatoomist. Nii pakkuski ta välja variandi pühendada lavastus Stanislavskile, kelle sünnist möödub tänavu 150 ja surmast 75 aastat. Stanislavski töötas Suure teatri juures ja lavastas oma „Onegini” 1922. aastal noortega ja klaveri saatel. See lapsena nähtud lavastus on Bertmanile jätnud sügava mulje, mis andiski idee tuua see haruldane lavastus välja ka Vanemuises.

Bertman on meenutanud (vt TMK 2010, nr 4), kuidas ema viis teda Richteri ja Gilelsi kontsertidele, „aga ükskord läksin hoopis teatrisse. Vaatasin Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko-nimelises teatris „Jevgeni Oneginit”, see oli Stanislavski lavastus, ja Suures Teatris Pokrovski tehtud „Sadkod”. Olin sellest nii haaratud, et hakkasin teatris käima iga päev”. Siiski on ootamatu, et uuendajana endale ooperimaailmas nime teinud Bertman sellise kannapöörde teeb. Kas võid juba öelda, palju me näeme arhiivimaterjalide põhjal rekonstrueeritud Stanislavskit ja palju ikkagi tänast Bertmanit?

Loomulikult, Bertmani on palju – ega siis Stanislavski mõtteid saa täpselt edasi anda, aga lava ja kujundust küll. Bertman meenutas nüüd, et „Jevgeni Onegin” on teos, mille õppimisele ja analüüsimisele pühendati GITISes terve õppeaasta! See tähendab, et on aega mõtiskleda iga partituuri kirja pandud noodi ja sõna üle – see on traditsioon ja väärtus, mida peaks võimaldama publikul kuulda-näha.

„Jevgeni Onegin” on Eesti laval mängituim Tšaikovski ooper: ajavahemikus 1922–2002 on seda Estonias lavastatud üheksal korral ja Vanemuiseski korduvalt. Leidsin näiteks, et Tubin juhatas seda 1934. aastal ja et viimane, Mikiveri-Kütsoni variant jõudis lavale aastal 2000, tõsi 2007. aastal etendati Vanemuises seda ooperit ka balletina. Nii et on, millega võrrelda, ja selline eelmise sajandi algupoolde naasmine võiks vaatajalegi põnev olla.

Arvan, et kuulaja, kes seda ooperit armastab ja tunneb, saab nüüd võimaluse minna sügavuti. Bertmani sõnul on kõik see nipitamine ära tüüdanud ja et kõik uuena näiv ei olegi enam uus – pigem on uus see vana, mida me nüüd näitame. See on tõesti põnev, kuidas Bertman on need psühholoogilised suhted tegelaste vahel lahendanud ja milliseid ootamatuid võimalusi välja pakkunud.

Tšaikovski lüürilised stseenid, nagu ta seda ooperit on nimetanud, ei olegi kõige kergemad lavastada. Autorgi kirjutas 1877. aasta mais vend Modestile: „… ma tean, et selles ooperis tuleb vähe lavalisi efekte ja liikumist. Kuid süžee üldine poeetilisus, inimlikkus ja lihtsus koos geniaalse tekstiga teevad need puudused kuhjaga tasa.”

Kuigi seal on tegemist õnnetute inimestega – kõik selle ooperi tegelased on igaüks omal moel õnnetud ja päris õnnelikuks ei saagi keegi – on laval ka väga palju toredat ja lõbusat. Tegemist on ju siirate noorte inimestega – Onegin 26aastane. Kuigi, jah, aeg liikus tol ajal teistmoodi ja 26aastane oli juba küllalt küps …

Õnne võimalus siiski jääb nii esitajaile kui ka publikule?

Praegu tundub küll. See töö, mida on juba tehtud, on nii solistide kui koori hinnangul olnud väga huvitav. Nüüd esmaspäevast (s.t 1. aprillist – T. M.) on lavastajal see viimane lihv anda. Tore on see, et kõikidele on antud väga konkreetsed ülesanded ja kedagi pole laval jäetud omapead. Ja on põnev, kuidas joonistuvad välja karakterid. Kuidas näiteks Njanja ja Larina oma esimeses dialoogis kõnelevad oma elust, millest mõtlevad, kuidas reageerivad, või kuidas Njanja ja Tatjana vestlevad, mille üle naeravad – kõike seda on varemnähtud lavastustega võrreldes väga põnevalt lahendatud.

„Jevgeni Onegin” on sul kolmas lavastus Vanemuise teatri muusikajuhi ja peadirigendina. Millised olid su ootused sügisel 2011 ja kuidas ise neid kaht hooaega hindad?

Olen tehtuga väga rahul. On olnud väga toredaid esietendusi – „Lõbus lesk” ja „Werther” –, kontserte, suurvormide ettekandeid, ooperi-galaõhtuid. Meil käib palju külalissoliste, ka reaetendustel – suund ongi sellele, et igal etendusel on laval parimad solistid nii oma majast kui kaugemalt. Väga inspireeriv ja indu täis kollektiiv!

Kriitika on head muusikalist taset ka tunnustanud, mõne sümfooniakontserdi puhul lausa ülivõrdes. Aga on kostnud ka muret, et ooperitruppi on vaid mõni üksik solist alles jäänud …

Nii ta on, aga selle vastu ei saa: kogu maailmas on tendents, et iga konkreetse osa jaoks katsutakse leida kõige paremad solistid. Kui lähedalt näide tuua, siis juhatasin äsja Soome Rahvusooperis „Thaïsi” ja seal olid nii nimiosaline kui tenor välismaalt … Peab ka ütlema, et ooperipublik on tänapäeval nii palju head kuulnud ja nii haritud, et me lihtsalt ei tohi pakkuda midagi, mis poleks maailmatasemel.

Kuidas solistide koosseis kokku sai?

Meil oli ettelaulmine, kuhu tuli soovijaid viiekümne ümber paljudest riikidest, ja minu hinnangul on solistide koosseis, keda „Oneginis” kuulda saab, võimas.

Nimirolli tuleb rootsi noor bariton Linus Börjesson – meie soov oligi leida sinna enam-vähem Onegini eakaaslane, et ta ei näiks väga elukogenud –, kes teeb Oneginit esimest korda. Kaks Tatjanat – Maria Fontosh Rootsist, kes on laulnud seda rolli kuninglikus ooperis, ning Karmen Puis – ja kaks Lenskit: Merūnas Vitulskis on võimekas noor tenor Leedu Rahvusooperist ja teeb oma esimesi suuremaid samme ning meie Roland Liiv Soome Rahvusooperist. Laval on Jovita Vaškevičiūtė (Leedu RO) ja Teele Jõks Olgana, mõlemad suurepärased, ning Märt Jakobson ja Soome Rahvusooperi esibass Koit Soasepp Gremini osas.

Kui nostalgitseda, siis kas Vanemuise tänasest trupist jääb meie kultuurilukku ka selliseid diivasid nagu äsja lahkunud Lehte Mark …

Praegu on täiesti kuldne aeg Karmen Puisil, kes on viimasel ajal laulnud peaosa nii „Lõbusas leses”, „Wertheris”, „Maria Stuardas”, nüüd tuleb Tatjana … Ta on oma loometee kõrgeimas vormis ja loodan, et ta püsib seal kaua. Olen ikka püüdnud arvestada nende lauljatega, kes meil on – et nad saaksid ka sobivaid rolle. Nagu Märt Jakobson – väga võimekas ja samuti parimates aastates laulja. Või Valentina Kremen, kes võrdväärselt laulab kõrvuti Euroopa parimate solistidega Vanemuise laval. Tähtis on see, et solist saaks sobiva partii – siis avaneb igaüks maksimaalselt. Parimad leiavad alati tööd!

Ka siis, kui hooajal esietendub ainult üks ooper nagu tänavu, Vanemuise 143. hooaja 18 uuslavastuse seas?

Publik tuleb kuulama väga head laulu ja vaatama mõjusat lavastust. Vanemuise orkester ja koor on väga head ning kui ka solistid on tugevad, siis tähendab see, et Tartus saab teha ooperit tasemel, mis on kõrvutatav ükskõik millise ooperimajaga. Aga töötada saab ja tuleb meile antud võimaluste piires. Kui selle hooaja plaane tehti, siis oli selge, et saame välja tuua ühe ooperi – rohkem ei ole raha. Järgmise hooaja kavas on „Rigoletto”, „Trubaduur”, „Haldjakuninganna”, „Werher”, Tosca”, „Jevgeni Onegin” ja väga heade solistidega. Ehk avaneb tulevikus rohkem vajadust ja võimalusi ka reklaami abil teada anda Vanemuises ooperivallas tehtavast.

Jah, panin eelmisel nädalal imeks, et kõrva hakkas palju juttu „Grease’i” proovidest, aga ei kõppugi kohe esietenduvast „Oneginist” …

Reklaamilt kokkuhoidmine nullib mainet – nagu ei toimukski midagi … Aga kes huvi tunneb, see saab ka teada. Igatahes tuleb järgmine hooaeg tore. Toome välja kaks eesti ooperit: Tauno Aintsi „Rehepapi” maailma esmaesituse ja Tubina „Reigi õpetaja”.

Seda peab tunnustama, et Vanemuine on oma viimaste hooaegade valikuga Eesti ooperimaastikku kindlalt rikastanud.

Ega see juhuslik valik ei ole, jah.

Kiviräha „Rehepapp” on vägagi laia lugejaskonna võitnud, ehk peaaegu nagu Oksase „Puhastus”. Viimase põhjal sündinud Reinvere ooper on vaieldamatult rahvusvahelist kaalu suursündmus, mõistagi ka sinu kui selle muusikalise väljatooja jaoks. Kas midagi samaväärset võiks loota Aintsilt?

Tauno Aints on kogenud helilooja, kes teeb praegu veel väga hoogsalt tööd. Lavastab Marko Matvere, peaossa tuleb Tõnis Mägi. Klaviir on valminud ja proovid algavad augustis.

Põikame põgusalt ka sinu teiste tegemiste juurde: jätkad endiselt Uppsala Kammerorkestri kunstilise juhi ja peadirigendina?

Jah, Uppsalas lõpeb mul üheksas hooaeg ja lepingut sooviti taas pikendada, aastani 2016. Olen selle võimaluse üle äärmiselt õnnelik. Tänapäeval ollakse tavaliselt orkestri juures üks-kaks lepinguperioodi ja siis dirigent vahetub. Meie kontakt on olnud väga sisuline ja rikastav. Orkestri kontsertmeistrid on hinnatuimad Rootsi muusikud viiuldajad Nils-Erik Sparf, Bernt Lysell, Klara Hellgren. Selle orkestri kooslus ja vaim on täiesti haruldane. On hea, kui dirigendil on oma instrument – oma orkester. Koosmäng, kõla, ühine ansamblitunnetus – kõik see tuleb ajaga ja mõtestatud tööga. Siiani on mul meeles koostöö Svjatoslav Richteriga Prantsusmaal ja tema festivalil Tours’is. Kõla, mida suutis klaverist välja võluda tema, saadab mind kogu elu ja paneb paratamatult võrdlema … Igal dirigendilgi peaks olema võimalus end sisuliselt avada oma „pilliga”.

Ja kaugele sa Vanemuises oled jõudnud oma kõla loomisel?

Vanemuise kollektiiv on väga hõivatud. Rääkisin just „Onegini” kunstnike Nežnõi ja Tulubjevaga, kes on lausa vaimustuses sellest, kuidas näiteks Vanemuise töökojad töötavad: hämmastav töökoormus, jõudlus ja professionaalsus. Seda on väga paljud külalised maininud. Niisamuti on orkestriga. Orkester tegutseb ja on kaasa haaratud kõikjal. Muusikalis, mida esitatakse väga palju, ei ole hõivatud terve orkester ja ülesandedki on teised, kui sümfoonilist repertuaari esitades. Neis tingimustes on küllaltki keeruline ansamblit koos hoida. Tihedam kontserttegevus aitab taset säilitada ja edasi arendada. Järgmisel hooajal esitame kaksteist sümfoonilist kava, läheme Mendelssohni „Eliasega” Riia toomkirikusse ning Villem Kapi Teise sümfoonia ja Ivari Ilja Chopiniga Uppsala kontserdimajja, samuti osaleme „Trubaduuri” ja galakontserdiga Estonia Verdi pidustustel ja esineme Eesti Kontserdi „Kuldse klassika” sarjas. Vanemuise sümfooniaorkester elab aktiivset elu.

Vanemuine annab sel kuul „Jevgeni Oneginiga” neli etendust: 6., 11., 13. ja 26. IV.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming