Beethoveni radadel

Nele-Eva Steinfeld

Ludwig van Beethoveni teoste tõlgendamine on interpreetidele alati suurt huvi pakkunud, tegemist on kaaluka ülesandega igale muusikule. Kui esitatakse Beethovenit, on garanteeritud keskmisest suurem publikuhuvi ning selle poolest polnud erandiks ka Mederi saalis 13. ja 14. IX Eesti Kontserdi uue sarja „Violino bis!” avalöögina kõlanud kammerõhtud, kus tšellist Silver Ainomäe ja pianist Kirill Kozlovski võtsid esitada kogu Beethoveni loomingu tšellole ja klaverile, tuues ettekandele viis sonaati ja kolm variatsioonitsüklit. Selline terviklik ettevõtmine on tähelepanuväärne ning mõistagi energiat ja vastupidavust, eriti aga küpsust, maitset, põhjalikke teadmisi ja suurt muusikatundmist eeldav ülesanne. Pole olemas muid vahendeid, mille abil eristada Beethoveni varaseid teoseid hilistest, tuua kuulajateni põhjalik taustsüsteem ja arengukaar ühes seeläbi elule ärkavate seoste ja terviklikkusega.

Haydni ja Mozarti loomingus tšellosonaadid puuduvad, seega olid Beethoveni 1790. aastate keskpaigas loodud teosed žanri teerajajaks. Beethoven tõi tšello basso continuo rollist klaverile võrdväärseks partneriks ning pühendas nimetatud koosseisule tähelepanu kõikidel loomeperioodidel: sonaadid op. 5 nr 1 ja nr 2 (1796) kuuluvad esimesse, sonaat op. 69 (1807/08) teise ning sonaadid op. 102 nr 1 ja nr 2 (1815) kolmandasse gruppi.

Noorte pianistide, viiuldajate ja ilmselt ka tšellistide hulgas levib viimasel ajal n-ö lastehaigus hakata suure õhinaga esitama Beethoveni hilisema loometee keerulise kunstilise, filosoofilise ja psühholoogilise tagamaaga teoseid varasemaid oopusi tundmata. Pistetakse rinda küll „Kreutzeri”, küll „Hammerklavier’i” sonaadiga, suutmata seatud latini isegi mitte altpoolt küündida. Kui, siis saab „tipu vallutamine” kõne alla tulla ikka loogilist rada pidi liikudes.

Toimunud kontserti arusaadaval põhjusel viimatisse kategooriasse liigitada ei saa. Omandatud oli kogu võimalik repertuaar, mis aitab interpreetidel kujundada teatud ülevaate, mille lõplik kasutegur võib ilmuda aastate pärast. Kõnealusel muusikaõhtul esitati teoseid stiililise arengu järgimise mõttes vabalt. Esitus polnud seepärast halvem, kuigi teoste loomisjärjekord alusena oleks kontserdile ehk uue mõõtme juurde lisanud.

Duo paistis silma ühtesulava ansamblimängu poolest, mis näib olevat pika koostöö vili Sibeliuse akadeemia päevilt, kus nii eesti üks võimekamaid tšelliste kui valgevene pianist õpetust on saanud. Partnerlus näib sujuvat, olgugi et mängustiililt ollakse erinevad. Kozlovski puhul võib märkida teatraalset sekkumist muusikasse, mis väljendub füüsilises kaasaelamises. Ainomäe on seevastu kontsentreeritum, väliselt rahulik ja stabiilne. Andekad ja tehniliselt võimekad on mõlemad, mida kinnitab edu rahvusvahelistel konkurssidel. Muljetavaldav on Ainomäe kõrgetasemeline ja vaba pillimäng ning oskus tekitada erinevaid tšellotämbreid. Kozlovski tugevaks plussiks on laulev puudutus ja oskuslik faktuuri valdamine aeglases muusikas. Siin mängib ilmselt rolli tema kokkupuude selliste Lied’i-meistritega nagu Hartmut Höll ja Dietrich Fischer-Dieskau, samuti koostöö soome kuulsa baritoni Jorma Hynnineniga.

Eelkõige vaimset, aga ka füüsilist vastupidavust nõudev kava oli ettevalmistuse ja tehnilise soorituse poolest ühtlase tasemega. Üksikuid riivamisi valedel nootidel küll oli, kuid see ei seganud üldmuljet. Ainomäe puhul tahan esile tõsta vaikusesse süvenemist, mida õnnestus emotsionaalselt maldamatul pianistil kohati paraku rikkuda. Duo mäng oli ladus, kommunikatiivne ja esinejate põhilisi eesmärke näis olevat kõlalise ilu ja meloodilisuse saavutamine. Lisaks sellele oleks aga oodanud suuremal määral karmimaid ja kõnekamaid kujundeid.

Kohati hakkas silma ülemäära kiire tempo, mis olid algatatud enamasti klaverimängija poolt. Pianisti väleda sõrmetehnika vaba kasutamise tõttu sai paiguti kannatada teoste struktuur ning rütmilised impulsid ei saavutanud seetõttu maksimaalset mõjujõudu. Rütmi suhestamisel võib nn viga olla teinekord küll väga väike, ent tagajärg üllatavalt suure mõjuga.

Rütmisümboolikat ei saa Beethoveni loomingus alahinnata. Kui võtta kõigile tuntud „saatuse koputus” ehk rütmimudel „kolm lühikest ja üks pikk” ning käia läbi kas või teatud osa Beethoveni loomingust, võib märgata huvitavaid seoseid nii V sümfoonia, V klaverikontserdi kui „Appassionata” vahel. Tegelikult leiab sama sümboli juba kõige esimesest klaverisonaadist op. 2 nr 1. See näide on üks paljudest, mis annab niidiotsa edasiseks süvenemiseks nimetatud valdkonnas, kus üks seos loob märkamatult mitu uut, kujundades muusikast laiendatud arusaama.

Esituses püüeldi täpsuse ja dünaamilise rikkuse poole. Lisaks sellele oleks kasuks tulnud veel julgem ajaga manipuleerimine sonaadiosade arengulõikudes (ei pea siinkohal silmas paikset agoogikat), misläbi rütmiliselt ja muusikaliselt erinevad kujundid saanuksid haakuda ja vastanduda veelgi paremini. Tugeva mulje jätsid variatsioonitsüklid „Bei Männern, welche Liebe fühlen” (1801), „Ein Mädchen oder Weibchen” (1796) ning „See the Conqu’ring Hero Comes” (1796), neist kaks Mozarti teemadel ooperist „Võluflööt” ning viimane Händeli materjalil oratooriumist „Juudas Makabeus”. Varieeriti eredalt ning pakuti välja erinevaid karaktereid.

Sonaatidest oli haaravaimalt esitatud op. 69 A-duur. Mis interpreeti abistavatesse seostesse puutub, siis näiteks op. 69 I osa töötluse temaatikast võib leida huvitava ühenduslüli klaverisonaadi op. 110 Arioso dolente’ga, mis viib omakorda välja Bachi „Johannese passiooni” aldi aariani „Es ist vollbracht”. Ehmatavalt robustne oli aga Kozlovski (lahtise klaverikaanega!) mängitud Skertso peateema. Vaatamata sellele, et Beethoven ka ise kirja pandud dünaamikat teadaolevalt mitmel korral muutis (kõrvuti on piano ja fortissimo), võinuks kõlapilt olla mõnevõrra kultuursem. Eriliselt õnnestunud oli D-duur sonaadi op. 102 aeglane osa, kus saavutati mõjuv kõlaline atmosfäär.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming