Barokkfantaasiad Kadriorus

Marju Riisikamp

Sarja „Akadeemiline kammermuusika” kontsert „Barokkfantaasiad”: Imbi Tarum (klavessiin) 14. II Kadrioru lossis.      Milline oli fantaasia osa barokiaja muusikas? Interpreedi hoolikalt koostatud kava annotatsioonist võis lugeda selle sõna üldise sisu kohta järgmist: basso continuo saate vaba muusikaline kujundamine, kaunistuste oskuslik lisamine, prelüüdi või järelmängu ex tempore loomine, kadentsi või retsitatiivi kujundamine, korduste ja da capo varieerimine jne.

Tõepoolest, klavessiinimängija  tööpõld improvisatsiooni ja fantaasia rakendamiseks on ääretult lai, seda eeskätt erinevate instrumentaalansamblite ja orkestrite koosseisus musitseerides. XVII sajandi prelüüdid ja tokaatad, nii liturgia osana kui ka muus kontekstis, olid traditsiooniliselt avalood. Need sündisid fantaseerimisest, s.t pilli taga improviseerimisest, mille käigus sai kohaneda ümbrusega, kuulajaskonnaga, akustikaga. Muu hulgas kuulati ka seda, kas pill on hääles, ning  käidi läbi mitmesugused akordid ja harmooniakäänud. Ajapikku tekkis pilli ja mängija vahel usalduslik side, eriliselt intiimne suhtlemine, mis avas mängija mõttemaailma ja kogu tema olemuse. Fantaasia vorm on samalaadne, muusikaliselt materjalilt võiks seda nimetada isegi retsitatiiviks, sisemonoloogiks, või kirjanduslikult väljendudes – jutustuseks, vastukaaluks luulele. Proosaliseks argitülpimuse mõistes on seda aga väär nimetada – küll aga dramaatiliseks,  kaemuslikuks, müstiliseks.

Klavessiini soolokontsert on ettevalmistuse mahu poolest omamoodi luksuslik kingitus kuulajale. Ettevalmistav periood hõlmab peale kunstilise poole, vaheldusrikka ja tasakaalustatud kava koostamise veel ka pilli transporti, pilli detailset korrashoidu ning häälestamist sobivasse temperatsiooni. Luksus on ju seegi, et kasutatav pill on enamasti erakogust, seega esineja isiklik pill. Sel kontserdil olid eksponeeritud  koguni kaks Imbi Tarumi klavessiini: itaalia ja prantsuse tüüpi pill, mõlemad valmistatud Soomes. Kontserdi kava oli liigendatud kolmeks, ühendades eneses teoseid in a, in d ja in F. Nimetaksin seda väga heaks korrelatsiooniks, sest seda laadi seoseid järgis J. S. Bach oma tsüklilisi teoseid koostades. Tekkinud oli duur-moll-süsteem, mis oli veel suuresti seotud kirikulaadidega, ning igal helistikul oli oma emotsionaalne  värving ja semantika. Kava raamistasid prantslase Louis Couperini teosed, sekka bravuursed itaallased, nimelt kaks Alessandrot – Poglietti ja Scarlatti. Lisaks veel Johann Jakob Frobergeri muusika, mida ei kuule just tihti, ning kaks Johann Sebastian Bachi helindit. Itaallaste värvikad lood, eriti Poglietti programmiline Toccata fatta sopra l’Assedio di Filipsburgo kõlasid itaalia pillil äärmiselt efektselt. Kõnealune tokaata esindab sisuliselt XVII  sajandil eelkõige Itaalias ja Hispaanias levinud battaglia vormi, mis reprodutseerib muusikasse „tõlgitud” lahingustseene, sõjakära ja koledusi. Poglietti tokaata inspireeris legendaarne lahing Phillippsburgi all, kui Austriasse tunginud türklased võidukalt taganema sunniti.

Omamoodi hirmus tõik: Poglietti langes 1683. aastal Viini kaitsmisel türklase käe läbi ning tema pojad viidi vaenlaste kätte vangi. XVII sajandi itaalia ekspansiivne stiil jõudis  ka XVIII sajandi saksa muusikasse, geniaalse J. S. Bachi klahvpilliteostesse. Sellest andis tunnistust kontserdil esitatud virtuoosne Fantaasia BWV 922. Teose ohjeldamatud helikaskaadid olid tehniliselt igati ehedalt eksponeeritud, ehkki aeg-ajalt kippusid oma ühetaolisusega väsitama ja katkematud pooltoonide ahelate lülid ei „haakunud” omavahel hästi. Pillavamat ajaga ümberkäimist oleks Kadrioru saali kõmisevas akustikas võinud olla ka taktimõõduta  prelüüdides (prélude non mesuré). Viimaste interpretatsioonis on tänapäeval vägagi eriilmelisi esitustraditsioone, kuid mina eelistaksin meditatiivse alatooniga tõlgendust. Kontserdi eredaimaks elamuseks kujunesid Bachi kuulus Kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903, millest on säilinud ei rohkem ega vähem kui 38 käsikirjalist koopiat, lõviosa Bachi õpilaste sulest, ning lõpulugu, Couperini süit F-duur. Ehedalt prantslaslikus tantsusüidis  köitis eriti Allemande’i laulvalt selge liigendatus ja loomulikkus ning Gigue’i selgepiiriline rütmiskeem.

Selles tsüklis hakkas klavessiin kontserdipäeva keelekesksele taustale viidates otsekui emakeeles kõnelema, õigemini lausa luulet lugema. Paarkümmend minutit varem oli aga veelgi võluvam akna taga jälgida videviku pimedusse vajumist ning ühtäkki avastada, et d-moll fantaasia vabade figuratsioonide tulv on väljas vahepeal valla päästnud tiheda lumelobjaka  saju. Fuuga askeetliku teema algus kõlas graafilise selguse ja retoorilisusega, jätkus väga heas liikumises ning sadugi „stabiliseerus” vähehaaval. Kõik kokku moodustas erilise kvintessentsi, midagi kunstide sünteesi taolist – saali baroksed kaunistused, looduse stiihia, kõrvus helisemas Bachi korrapäraste helirakkudega universum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming