Barokivirtuoosid Mustpeade majas

Kristel Pappel

Tallinna Filharmoonia jõulukontsert „Talendid kodus – Risto Joost”: solistid Arvo Leibur, Harry Traksmann ja Elo Tepp (viiul), Leho Karin (tšello), Reinut Tepp (klavessiin) ning Tallinna Kammerorkester (TK O) 20. XII Mustpeade majas. Mustpeade Majast oleks võinud saada Revaler Philharmonie asupaik juba XIX sajandi keskel – juhul kui sellise Philharmonie’ni oleks jõutud. Sellele oldi aga väga lähedal: 1840ndatel asutatud Muusikaühing tegutses jõudsalt, ühingu orkester andis praeguses Valges saalis regulaarselt kontserte, proove tehti kord nädalas ülemises saalis. Ühing oli nii edukas, et teenis kasumit – peagi oleks võinud hakata sissetulekuid investeerima püsiva kontserdiorganisatsiooni või lausa kontserdimaja rajamisse. Aga nagu ikka, lagunes ühing innustava juhtkuju lahkumise ja isiklike vastuolude tõttu. Ühingu noote, sealhulgas pliiatsiga põhjalikult läbi töötatud orkestripartiisid, võib lehitseda teatri- ja muusikamuuseumis. Nüüd, umbes 170 aastat hiljem, on Mustpeade maja Tallinna Filharmoonia käsutuses. Ja see on hea. Muusikasõbral ühendub organisatsioon ja selle nägu kindla paigaga, kuhu minna. Tallinna Filharmoonia oskab muusikahuvilisi ligi tõmmata, nagu näitas õnnestunud kontsert 20. detsembril. See kujunes tõeliseks publikurohkeks sündmuseks.

Kava oli väga hästi koostatud, sisaldades Corelli ja Vivaldi instrumentaalteoseid ning Vivaldilt ka kahte motetti, mis sobivalt raamisid Tõnu Kõrvitsa „Nokturnide” (häälele ja keelpillidele) esiettekannet. Esimene pool oli niisiis baroki viiulikunsti apoteoos – ja esitajad kandsid selle hiilgavalt välja. TKO kõlas ühtlaselt ja hea ansamblitunnetusega, solistide Harry Traksmanni ja Elo Tepi mängus oli vajalikku aktiivsust ja nõtkust. Esitusstiililt oli koos dirigendi Risto Joostiga leitud tasakaal tänapäeva pillide ja ajastutruu fraseerimise ning artikulatsiooni vahel. Sama iseloomustas ka kontserdi instrumentaalpoole kõrgpunkti – Vivaldi kontserdi kahele viiulile (solistid Arvo Leibur ja Harry Traksmann) ettekannet, mis oli ehtne baroklik tulevärk. Leiburi ja Traksmanni mäng oli parimas mõttes virtuoosne, s.t pilli täielik valdamine käsikäes kunstiliste taotlustega. Kogu õhtu jooksul oli eredaks ja kandvaks toeks Reinut Tepi (klavessiin) ja Leho Karini (tšello) musitseerimine.

Risto Joosti interpretatsioon – olgu see barokk või Bizet – haarab alati selguse, plastilisuse ja sihikindlusega ning on emotsionaalselt laetud. Kõnealusel kontserdil ilmnes see nii dirigeerimisel kui ka teises pooles kontratenorina säravalt soleerides. Seejuures ei vaibu Joostil kunagi vaimustus muusikast ning Vivaldi kaunite motettide koloratuursed Alleluia’d kõlasid tõelise jõulueelse rõõmuhõiskena. Oma hääle tämbri- ja registrivõimalusi näitas Joost Tõnu Kõrvitsa „Nokturnide” esiettekandes, üllatades tumeda tenoraalse värvinguga tsükli teises laulus. Kõrvitsa muusika näib muutuvat järjest subtiilsemaks, väljenduslaad veelgi varjundirohkemaks ja mitmekesisemaks, kaotamata sealjuures jõulisust. „Nokturnide” juures võlus aga veel ka „Laulude laulu” teksti (Vello Salo tõlge) tundlik ja sundimatu edastamine muusikas, vokaalpartii kõlas kujundlikult ja loomulikult.

Kontsert mõjus publikule ühtaegu elektriseerivalt ja meeliülendavalt. Meil on vaja oma klassikastaare ja et selliseid on, näitas taas seegi õhtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming