„Ballaad“, Eino Tubina raamat oma isast

ALO PÕLDMÄE

Tänavu varasuvel täienes tubiniaana olulise teosega: Eesti teatri- ja muusika­muuseumi ning kirjastuse SE&JS väljaandel ilmus raamat „Ballaad. Eduard Tubina lugu“. See on Türgis elava Eino Tubina juba teine raamat oma isast. Kui mõned aastad tagasi ilmunud „Teisal“ käsitles põhiliselt Tubina Rootsis elamise perioodi, siis „Ballaad“ on kogu Tubina elu haarav elulooraamat.

Meenutame, et põhjalik juubeli­album „Tubin ja tema aeg“ (2005, koostaja Vardo Rumessen) tuli välja Eduard Tubina 100. sünniaastapäevaks. See kroonikavormis suurteos annab panoraamse ülevaate helilooja elust ja loomingust ning ajastu olulisematest sündmustest meil ja mujal maailmas. Ometi ei välista ega asenda album värskelt ilmunud raamatut, mis annab meie tipphelilooja kohta teavet populaarsemas vormis ja lihtsamas sõnastuses, pakkudes muusikute kõrval põnevust ka muusikahuviliste laiemale ringile.

„Ballaadi“ sündi selgitab autor sissejuhatuses: „Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia alustas paari aasta eest heliloojate biograafiate sarja. Portreeraamat oli kavas ka akadeemia liikmest Ed. Tubinast, kuid kes selle kirjutaks? Polnud ühtegi rootsi muusikakirjanikku, kes oleks teda ja ta muusikat piisavalt tundnud. Lisaks veel keeleprobleem – suurem osa kirjalikest allikatest olid eesti keeles. Seepärast sain akadeemia sekretärilt kohe positiivse vastuse, kui esitasin algul ingliskeelse eluloo visandi [—]. Muidugi on poja raamat oma isast selles sarjas erandlik ning [—] raamatu originaalväljaande eessõnas öeldakse, et käsikiri on põhjalikult kontrollitud, et ei tekiks erapooletuse küsimusi.“

„Ballaad“ ei pretendeeri olema monograafia. Eino Tubin pole muusik ja on põiminud raamatus isiklikud, pereringist pärit meenutused ja läbielamised püüdega heita pilk helilooja loomingulisse kööki, valgustada isa loominguliste kavatsuste küpsemist, teoste valmimist ja vastukaja nendele. Kõik see loob Tubina tegevusele tausta, mis pakub põhiteemade kõrval samuti huvi ja täiendab hästi raamatuga seatud ülesannet.

Autor jutustab väga loomulikult oma isast kui loovkunstnikust, kelle elutee on täis rõõme ja muresid, aktiivset suhtlemist ja tegutsemist. Emotsionaalsem ja detailirohkem on Tubina pagulusaastaid puudutav osa – oli ju raamatu autor siis juba olemas ja tähelepanekud vahetumad. Rootsis ilmunule tehti kriitikat, et liialt palju on tähelepanu pööratud Tubina hobidele ja huvidele, loomingu seisukohalt pisiasjadele. Eino Tubin selgitab, et mõtles kirjutamise ajal siiski kohe tulevaste eesti lugejate peale. Selline lähenemine on õigustatud: meie lugeja soovib ju tundma õppida ja tunnetada ka kuulsa loomeinimese elu argipäevasemat poolt. Mind küll paelusid lõigud, kus käsitletakse Tubina harrastusi: pildistamist ja filmimist, malemängu ja sõprust Paul Keresega, reisimisi, osalemisi muusikafestivalidel. Saame teada, et helilooja armastas ka talviseid linnuvaatlusi ning meisterdas mudel- ja purilennukeid aga ka laste mänguasju, nt lossimudeleid.

Huvitav on lugeda, kuidas taastusid eksiilis suhted Eesti ja siinsete kolleegidega ning milliseid sekeldusi tõi kaasa Eesti külastamine. Võib leida ka uudseid ja lausa põnevaid momente: Tubina õpetaja Heino Elleri konflikt muusikakooli direktori August Nieländeriga, kohtumised Budapestis Zoltán Kodály ja Béla Bartókiga, balleti „Kratt“ ümbertöötamine Moskva dekaadiks 1940. aastal, püstoliga vahejuhtum 1944. aasta Saksa kindralkomissari Litzmanniga, kesköine virmaliste kanonaadi imetlemine, Drottningholmi kuningliku õukonnateatriga seotu, kontrabassi- ja balalaikakontserdi sünnilugu … Saame teada, kui oluliseks pidas Tubin kontserdiülekannete kuulamist raadiost ja kuidas talle meeldis süüa teha. „Söögitegemine on nagu komponeerimine“, öelnud ta. Saame hea ülevaate nii Tubina muusikareisidest Salzburgi, Viini ja Budapesti festivalidele kui ka perereisidest Lõuna-Euroopa suvituskohtadesse.

Kuigi Eino Tubin pole eesmärgiks võtnud sügavat teaduslikku analüüsi ega üldistust, leiab nende kaante vahelt siiski muusikute kaalukaid kommentaare ja hinnanguid Tubina olulisemate helitööde kohta, samuti suuremate tööde sünniloo, esituskohtade ja esitajate täpsed andmed. Osa hinnangutest pärineb rootsi muusikateadlaselt Tobias Lundilt raamatu rootsikeelsest versioonist, osa aga heliplaatide annotatsioonidest, ajaleheartiklitest ja teistest erialatrükistest. Arvamusi teostes kohta on varasemast ajast Otto Greiffenhagenilt, Karl Leichterilt ja Olav Rootsilt, kolleegidelt rootsi heliloojate ja muusikateadlaste seast (M. Pergament, M. Karkoff, K. Atterberg, I. Bengtsson, C. Berg jt), Rootsis elanud kaasmaalasest muusikakriitikult Harri Kiisalt, USAs tegutsenud eesti dirigendilt Endel Kalamilt, hilisemast ajast Vardo Rumessenilt, Neeme Järvilt, Leo Normetilt ja Lepo Sumeralt. Mitme suurteose ettekannete kohta ütleb oma arvamuse ka autor ise.

Päevikuvormi sugemetega ja loomuliku hooga kirjutatud raamatut on kerge lugeda. Selle üks väärtusi on paljud vahetud tähelepanekud, mida sai teha vaid Tubina perekonna liige.

Põnevaid mõtteid on kokkuvõtlikus lõpupeatükis „Helilooja hääl“, kus on vahendatud üks Tubina intervjuu. Seal on ta välja toonud oma loomingulised eeskujud ja püüdnud määratleda oma muusika olemust. Loeme: „Minu muusika ehitab klassikalisel traditsioonil ja sel on tihti eesti rahvamuusika jooni. Kaheteiskõla muusikast ma ikkagi ei saa aru. See on nii konstrueeritud, nii jääkülm. Igal juhul Arnold Schönberg. Alban Bergil on aga süda kaasas ja siis on see kohe parem“. Talle enim tähendanud heliloojaist nimetab Tubin esmalt Mahlerit: „Ma muretsesin tema partituurid ja õppisin instrumentatsiooni uurides tema teoseid. Brahms ja Haydn meeldivad mulle nende vormitunde pärast ja Mozart, peale selle kui ta õppis tundma Bachi kontrapunkti. Enne seda kirjutas ta natuke liiga lihtsalt. Loomulikult Stravinski ja Bartók. Ja Sibelius. [—] Berwald meeldib mulle, tema vormikeel on lühike, täpne ja teravmeelne, üks lähedane sugulane Haydn’ile“. Küsimusele, kes on osanud head muusikat kirjutada, vastab Tubin: „Tunnen muusikat nagu oma kümmet sõrme, kuid ei oska kaugeltki iga kord märki tabada – ja kes seda oskabki, kui järele mõelda: vast Haydn, Mozart suurelt osalt ka, siis Beethoven, meie sajandist ei tea õieti kedagi, kes iga kord väga hea oleks.“

Lõpetan ülevaate positiivse prognoosiga raamatu eelviimasest peatükist „Tubina aeg tuleb“. Autor teeb seal üldistava kokkuvõtte: „Isa ütles, et teab oma muusika väärtust ja ka seda, et ajaga see avastatakse. See veendumus hoidis teda üleval läbi kõigi raskete aegade. Kui ta alustas heliloojana Eestis, peeti teda liiga moodsaks. [—] Pärast esimest heakskiitu Rootsis muutus kõik kiviks – 5. sümfoonia võeti hästi vastu, kuid „Virmaliste sonaat“ ja 6. sümfoonia, need tema kesksed ja ekspressiivsed teosed, vaikuse või kõhklusega. 1960. aastatel, kui ta oli juba rootsi heliloojate liidu liige, uhas üle Rootsi radikaalse muusika laine, mis jättis Tubina kui „vanaaegse traditsionalisti“ kõrvale. [—] Alles viimastel aastatel tuli pööre, kuid kuulsus kasvas aeglaselt. C. G. Áhléni arvustus 9. sümfoonia esiettekande järel sai haruldaselt tabava pealkirja „Tubina aeg tuleb“. Seda pealkirja kasutati teist korda 40 aastat hiljem eesti teatri- ja muusikamuuseumi afišil, mis teatas Tubina-muuseumi avamisest Alatskivi lossis. Nii kaua on võtnud aega, et helilooja – Eesti, Rootsi, maailma oma – jõuaks rahvusvaheliselt tunnustatud kohale 20. sajandi klassikalises muusikas.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar